Lihavõtted on üks huvitav püha. Kristlus ja paganlus käsikäes. Juudi mees Jeesus hakkas kuulutama paremat riiki ja see maksis talle elu. Millal täpselt see kõik juhtus, pole kindel, aga ikka oma paartuhat aastat tagasi. Tema märtrisurma ja sellel järgnenud imelist keha ja hinge taevasseminekut me tähistamegi.
Mis pistmist on nende pühadega jänkudel ja munadel. Munevad jänkud? Muidugi on nii munal kui jänesel oma semiootiline, kollektiivsest alateadvusest lähtuv tähendus, mida on kenasti võimalik kohandada kristlike ideedega. Jänes tähistab sigivust ja kestvust, mis ka ristirahvale kohane. Muna elu algust, sündi.
Muna kui põhjamaine sümbol
Kristus aga ei sündinud ju lihavõttepühal, vaid tõusis surnust üles. Paar päeva askeldas veel maa peal ja siis läks otse taevasse, liturgilistel piltidel vaid labajalad pilvedest välkumas.
Ja ikkagi, miks siis muna, mis tähistab sündi lootest? Muna on tegelikult põhjamaine mütoloogiline sümbol. Elu algus. Maailm sündis väidetavalt munast. Muna on meile tähtis.
Ka paast, mida kristlased peavad, oli meile, põhja paganatele, tuttav. Soolalihatünni põhjast said seajalad välja kougitud juba vastlapäeval. Nüüd oli lihaga ühel pool. Lumi veel maas, kevad kaugel. Pidi tagasihoidlikumalt läbi ajama, taimsemalt. Kevade algusega hakkavad tagasi lendama rändlinnud. Ja muidugi asuvad otsekohe pesitsema. Nüüd sai toidulaud uuesti valgurikkalt kaetud – mune korjati, ikka nii, et pesa sisse mõni ka alles jääks. Eriti veekogude äärest, sest veelindude munad on suuremad. (Värskemast mütograafiast teame, et ka öökullimuna oli ülgeestlasele mokkamööda, seda ei oska ei kinnitada ega ümber lükata.)
Muna on siis tegelikult pigem paganlik sümbol. Et paganlus eelnes kristlusele ja semiootilised kihid mitte ei kustu ära, vaid kihistuvad üksteise peale, on kõik teoreetiliselt paigas. Kuldmuna helendab läbi.
Vanal ajal kanti haige kiigele
Tegelikult on kristlik ikonograafia kasutanud ülestõusmise tähistamiseks ka liblikat. Selle elujoone ülekantud skeem tundub täpsem. Liblikas veedab esimese osa elust mööda maad askeldades. Siis nukkub ja sünnib uuesti, et tõusta imelise olevusena taevasse. Mida Kristus tegigi. Metafoor täiesti paslik, aga millegipärast ei ole Euroopa tingimustes kinnistunud. Vast sellepärast, et meie oleme sel kevadisel pühal iidsetest aegadest ikka värskete munadega hullanud. Liblikate aeg on vähemalt kuu kaugusel.
Lisaks munade koksimisele ja veeretamisele oli munapüha ka kiigepüha. Kevadine pööripäev lükkas päikese pesas häulutama, seda oli kõige parem jälgida kiigelt. Kiik on vanade eestlaste tervendaja, stressimaandaja. Haige inimene kanti kiigele, et tema paranemisele kaasa aidata.
Aga järgmine tegelane, jänes? Tema tekkis lihavõttebutafooriasse alles uuemal ajal. Vana lugu räägib, et kui trükikunst hakkas arenema, pildikvaliteet aga jättis sagel soovida, tegi üks kunstnik korraliku lihavõttepildi, kasutades seal ikonograafiliselt korrektset lamba kujutist. Lammas on juba piiblist, Johannese evangeeliumist pärit kujund, mida pilditegijad on ka alati kasutanud. See tallekese pilt tuli aga nii kehvasti välja, et meenutas pigem jänest.
Me kõik vajame pühi
Ja nii need toredad lood levivad, paar aastasada ja kõik kaunistavad üksmeeles oma kodasid lihavõttejänestega. Või märtsijänestega, mille on meile tuttavaks teinud Alice Imedemaalt.
Jänesel aga pole tegelikult piiblilugudesse eriti üldse asja, pigem vastupidi - teda on tähendatud kui roojast, mittesöödavat elajalooma. Seega, vaene roojane jänku. Vähemalt on ristirahvas ta lõpuks rehabiliteerinud.
Lihavõtted ehk munadepühad on ikkagi tore aeg. Näljaaeg möödas. Muide, tagasihoidlikum toiduvalik on vahel tervisele kasulik. Liha teeb tigedaks, ütles minu vanaisa. Ka paastutoite on olemas väga hõrkusid. Peipsiveere vanausulised on kirjutanud terve retseptiraamatu, üks toit maitsvam kui teine. Ka paastuaeg võib mõnus gurmee-elamus olla, nälgimine pole kellelegi kasulik.
Olenemata sellest, kas ja millist usku me oleme, vajab inimene oma igapäevaellu pühasid ja riitusi. Ja just iga-aastased korduvad ühispühad annavad elule rõõmsa rütmi, sootsiumile aga ühtsuse. Sööme me siis üheskoos mune või paitame jänkusid.
Ene Lill, kulturoloog, kunstnik, keemik
http://www.maaleht.ee/news/uud...
