Lihavõttepühad tähistavad Eestis kevade algust ning on pidustuste ja traditsioonide aeg. Mõningaid 19. sajandist pärit traditsioone järgitakse tänaseni.
Eestis nimetatakse lihavõttepühi mitut moodi: ülestõusmispüha, lihavõtted (viitab otseselt liha söömisele, mis tähistas paastu lõppu), munadepüha, kiigepühad (viitab traditsioonile kiikuda esimesel ülestõusmispühal suurtel puidust külakiikedel).
Esimest ülestõusmispüha tähistatakse Eestis tavaliselt pika lõuna, munade värvimise ja traditsioonipärase lihavõttemunade jahiga. Munade kaunistamine on väga levinud, tavaliselt värvitakse mune looduslike värvidega, näiteks sibulakoorte või punapeedimahlaga ning pannakse seejärel korviga lauda kaunistama. Päris munade olemasolu on äärmiselt oluline söögijärgse munakoksimisvõistluse jaoks, mille käigus selgub igal aastal uus meister. See on lihtne - tuleb oma muna otsa koksida vastu vastase oma ning võidab see, kelle munakoor jääb terveks!
Ühe ristiusu pärimuse järgi viis püha Maarja Magdaleena esimese lihavõttemuna Rooma keisrile Tiberiusele, alustades oma palvet sõnadega: “Kristus on üles tõusnud.” Muna oli ühtaegu nii surma (puusärk) kui ka elluärkamise (tärkamine) sümbol. Värvinud muna punaseks, andis Maarja Magdaleena talle veel ühe tähtsa ristiusulise tähenduse: punane oli Kristuse vere sümbol. Lihavõttepühade küünlad on kirikus samuti punast värvi.
Teise pärimuse järgi värvusid Jeesuse ülestõusmises kahelnud ja selle kohta tõendit nõudnud naise korvis olnud munad punaseks.
Rahvakultuuri uurija Ahto Kaasik kirjutab Maavalla koja portaalis, et mitmed uuringud on näidanud, et valdav enamik eestlasi peab saabuvat püha muna- ja kevadpühaks. "Lihavõtte- ehk ülestõusmispühal pole siin juuri. Need nimed seostuvad võõrsilt toodud religiooniga, mida valdav enamik eestlasi ei järgi. Seevastu põlisel munapühal on siin vägevad ja jumalikud juured, mis toidavad kõige kaunimal viisil meie rahvuslikku iseolemist. Oleme ilmalinnu rahvas, kes austab elu ja loomist. Meie riigi ülesanne on hoida ja edendada oma põlisrahva kultuuri. Seetõttu peaks ka eelolev riigipüha kandma just munapüha mine."
Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning ühtlasi märk sellest. Kevadpüha aga on järgneva kevade ja suve seeme ehk muna. Munapüha on üks aastaringi väekohti, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, peetakse seal munapüha suvistepühal.
