Möödunud on kakskümmend viis aastat ajast, mil Tallinnasse kogunes tuhat last üle Eesti kõikidest maakondadest, et panna alus uuele rahvuslikule traditsioonile – Eesti laste murdelaulu ja-luule päevadele. Oli esimene aasta, mil meie maal ei olnud enam võõrväe sõdureid, saja seitsmeteistkümnes kihelkonnas võis nüüd vaba Eesti laulu hõisata iga suu. Oli aga ka aasta, mil tajuti esimest korda teravalt iseolemise tõelist raskust. Selle suurust ja ka traagilisust mõõtis Estonia parvlaeva katastroof, millest said otseselt või kaudselt puudutatud paljud Eesti perekonnad ning kodud. Sellepärast valdas murdelaulupäevade avakontserdi järel tuhande lapsega suure reisilaeva Silja Festival pardale minnes siinkirjutajat, murdelaulupäevade idee autorit, vastuolulised tunded. Aga kartus oli asjatu. Lapsed andsid laevapersonalile ilusa kontserdi ,mida ilmestas eriliselt Kunda laste“ Laevaehitaja laul“. Sõnumi võis kokku võtta nii - navigare necesse est! Jah, meresõit on vajalik, meie elulaev liigub edasi, eesti elu on kõigis tema avaldustes jätkatud ka suurima mure aegadel läbi ajaloo...

Iga lapike sünnimaa pinda ja iga merekallas on meile kallis , sest see on OMA. Nii nagu on oma keel, milles kõneleme, laulame või oma tundeid väljendame. Teeme seda erineval kombel ja erinevas keelepruugis Harjus, Hiiumaal ja Saares, Tartu- ja Mulgimaal, Virus ja Võrus, Järvamaal ning Põlvas. Aga ometi ühise mõttega: selle maa keel ning rahvatraditsioon, mis vastu pidanud sajandite katsumustele, ei kao.

Murded ja murrakud on emakeele allikad. Nagu allikatest saab alguse oja, koguneb murretest keelejõgi, mis rahvaste ühisesse keelemerre tõttab. On uhke tunne olla osake selles voos. Umbes nii olen seletanud murdehuvilistele lastele algatuse tausta. Kõik saab alguse keelest. Emakeelest. Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud:
„Inimene peab ikka emakeelt rääkima, ikka emakeelt, pidage seda meeles. Armastage emakeelt, siis õpite armastama ka võõraid keeli, sest kuidas armastada võõrast, kui ei armasta oma!
Laste murdelaulu ja - luule päevade viisteist aastat väldanud sarja eesmärk oli : üles leida ja avada lapse suu, meelte ning mõtete kaudu kunagine keelepruuk sellele omasel ajaloolisel murdealal, maakonnas või kihelkonnas. Teha seda aga huvitavas ja emotsionaalses vormis, et mõte murraku või murde elavana säilitamise vajadusest ,vaatamata pealesuruvatele muutustele (linnastumine, ühiskeelele üleminek, migratsioon jne), väikese inimese ettekujutusse ikka ära mahuks. Et ta ka vanaema- vanaisa keele ning keelekujundid enda omaks tunnistaks ja sealjuures kõige olulisemat ei unustaks – kust kihelkonnast, maakonnast või murdealalt need laulud, luuletused, muinasjutud, muistendid, rahvajutud , naljalood pärinevad. Et ta teaks ja mäletaks, kust põlvneb tema suguvõsa, tunneks siinseid väärtpaiku ning oskaks seostada neid omaenda kujunemisega. Kuid keel pole ainult ajaloolise mälu kandja või suhtlusvahend.

KEEL ON KA TUNNETUSVAHEND

AKÕN

Rõõmulill ei kasu kaugõ
minu aknõ pääl.
Naarulill pliik varsti vällä
kardinõidõ päält.

Häämiil tulõ hällütämä
katõ vihma vahel.
Naaratus ku petlik kevväi
lumõpilvi vahelt.

Mul om endä sisse kaia
rikka maja aknõst.
Mul om suurdõ ilma kaia
uma väikust aknõst.

( Raimond Kolk „Ütsik täht“ Eesti Raamat, 1989, lk. 40)

Keelemees UNO Liivaku on kirjutanud:
„Kujutlegem näitlikkuse huvides maailma ette majana, mille akendeks on keeled. Ühel keeleaknal võib olla mitu ruutu – üks ruut iga murde või murraku kohta. Mida oma- ja algupärasem on keel, seda läbipaistvam ja selgem, puhtam on aken.“

Oma lugusid ja laule esitades lapsed selliseid mõtteid teadagi ei mõtle. Võibolla aga mõtlevad siis, kui nad enam lapsed pole. Ja on „ nagu eksind linnud kõik ilmalaanen laiali.“ Just seal võib hakata kõrvus helisema kodukandi keel. Ja seda valjemini, mida kaugemal kodust ollakse . Helin võib minna südamesse, sellest võib saada meloodia või värss. Kunagine Endla teatri näitleja ja näitejuht, hilisem pagulane Asta Willmann on oma mälestuse kodust kirja pannud Rootsis.

HIIDLANE OMA MAAST JA ENESEST

Sii meitte maa nat timbusai-
Ta ninda pitk kut on ta lai,
äi pole muud kui vaada ede,
et eere pealt sap` kukund` vede

Mu kulul nalja teha püitaks
ning ainult iidlaseks mind üitaks,
nii arva juhtub seda ime,
et ma saa inimese nime:
kui siss ehk verske lumesse
ma ole suured jeljed teind
ning naaber arvab ülesse,
et siit on inimene leind!
(Kogumikust „Ihuüksi“, Stokholm, 1950, lk.31)

Mis kannustas läbima murdelauludega viieteistkümne aasta pikkust maratoni läbi kõigi Eesti maakondade? Ennekõike soov avardada vaadet okupatsioonist vabanenud isamaale, näidata keele, kohaliku kultuuri, kommete ja traditsioonide kaudu kui rikka ajaloopärandiga on meie maa. Lastes süvenes eneseusk, et oma keelt ja meelt tuleb austada ning kõige rohkem usaldada. Seda ei olegi nii vähe kui arvestada, et mitmel moel ja kombel puudutati, loeti-lauldi ja meenutati saja seitsmeteistkümne kihelkonna keele algu – ja eripära. Üritus haaras kaasa tuhandeid õpilasi, kõigi kihelkondade murdehuvilisi, folkloorirühmi ja lauljaid. Pedagoogide, juhendajate, kultuuritöötajate ja lastevanemate abita ei oleks sellise mastaapse ürituse korraldamine mõeldav olnud. Mille eest kõigile takkajärgi suur tänu.

***
Õpetajad ja lapsevanemad, olles sügavuti mõistnud ürituse rahvuslikku sisu, panustasid ettevõtmisse sellist sisukaalulisust, mida korraldajad poleks osanud oodatagi. Anti endast palju, et ka väikseima paiga keel, rahvakeelsus ning -meelsus, looduslik võlu ja eripära jääksid püsivana meie laste mällu. Kakskümmend viis aastat on pikk aeg. Selle aja jooksul sirgub uus põlvkond. Väikestest lastest, kes murdelaulupäevadega veerand sajandit tagasi alustasid on nüüdseks saanud ise uue põlve loojad, kes juhatavad juba oma lapsi rahvuskultuuri ja emakeele allikate juurde.

ANTS SILD, ajakirjanik ja õpetaja,
laste murdelaulu ja –luulepäevade mõtte algataja

Märkmed: