1. juulil tegi Ameerika sisepoliitika 180-kraadilise pöörde tänu ühe mõjuka naise ajaloolisele otsusele. See oli nimelt USA Ülemkohtu liikme Sandra Day O'Connori lakooniline teadaanne, et ta lahkub ametist.
Praktiliselt silmapilkselt kaotasid tähenduse president Bushi tänavuse agenda kõik esmatähtsusega initsiatiivid ning asendusid Valge Maja palavikulise plaanitsemisega üheainsa probleemi ümber: kuidas leida O'Connorile asendaja, kes pääseks terve nahaga läbi Senati ülekuulamiste ja võibolla isegi „filibusteri“. See oleks ligikaudu võrreldav kaameli pääsemisega läbi nõelasilma.
Samal ajal asus Bushi vastasrind niisama palavikuliselt mobiliseerima vastuaktsiooni, kuulutades päris avalikult, et ükskõik, kelle Bush ka uueks ülemkohtu kandidaadiks nimetaks, ei ole sellel isikul loota demokraatide toetust Senatis, kui ta ei vasta nende poolt üles seatud tingimustele. Konservatiivide hinnangul tähendab see ähvardus, et tulemas on pikk ja inetu „mudamaadlus“ uue ülemkohtuniku leidmisel.
See tähendab ka, et ülejäänud suve lavapildist on kadunud loodetud-kardetud võitlused sellistes küsimustes nagu rahvapensioni (Social Security) reform, tulumaksu alanduste taaskinnitamine, uute energiaallikate rahastamine ja mõned muud sellised alad, kus president Bush lootis läbi viia uusi seadusi. Tõenäoselt hõivab võitlus ülemkohtu uue koosseisu ümber kogu ülejäänud suve, seda enam, et august on, nagu ikka, Washingtoni puhkuste kuu ning et Sandra O'Connorile võib ilmselt tulevikus erru järgneda veel vähktõbe põdev ülemkohtu eesistuja William Rehnquist – mis muudaks praeguse konflikti vaid eelmänguks uuele ja suuremale.
Välispoliitiliselt võib aga president Bush juba praegu panna kirja ühe positiivse saavutuse käesoleval suvel, nimelt selged ja realistlikud ettepanekud suurte tööstusriikide ühenduse (G8) tippkonverentsil Gleneagles'is, Shotimaal, vaesuse kaotamiseks Aafrikas.
Konverentsi võõrustaja, Briti peaministri Tony Blairi algatusel keskendusid mõttevahetused selles shoti golfikuurordis kahele teemale: Aafrika vaesusele ja vahendeile meie planeedi soojenemise vältimiseks nn Kyoto protokolli alusel. Paradoksaalne on, et Blairi enda ettepanekud neis asjus olid omavahel vastuolus. Blair pooldab Kyoto piirmäärasid Maalt atmosfääri pääseva süsihappegaasi kahandamiseks ja soovitab Aafrika vaesuse vähendamiseks määrata abi 25 miljardit aastas.Tegelikult tähendaks aga Kyoto piirangute globaalne rakendamine Aafrika riikide veelgi suuremat vaesumist, sest see teeks võimatuks nende maade iseseisva tööstuse ülesehitamise.
Murelik suvi
Arvamus
TRENDING
