Pühapäeval, 30. oktoobril kell 4 p.l. toimus E. E. L. K. Toronto Peetri kirikus kontsert, millega tähistati Musica Divina 45. sünnipäeva. See helilooja, organist ja dirigent Lembit Avessoni poolt asutatud ja tänaseni juhitav muusikute ühendus on „nende aastate jooksul esitanud nii a cappella kammerkoori kontserte kui ka koostöös kammerorkestriga klassikat ja uudisloomingut” (Eesti Elu, 21.10.05).

Sünnipäevakontserdi kava oli üles ehitatud väärikalt ja stiilselt: alguses ja lõpus muusikalise klassitsismi suurmeistrite Haydni ja Mozarti sakraalteosed, keskel aga kaks, samuti klassikalise hingusega teost Lembit Avessoni enda sulest.

Kontsert algas maestro Avessoni juhatusel Haydni Missa brevis’ega Hob XXII:7. Koor laulis ülidiselt südilt, muusikat hoidis hästi koos noortest muusikutest koosnev kammerorkester (kontsertmeister Rona Goldsher, organist Riho Maimets). Koori musitseerimises esines siiski märgatavat ebakindlust, eriti polüfoonilistes lõikudes.

Avessoni ladinakeelne kantaat In principio segakoorile, sopranile, bassile ja keelpilliorkestrile op 94/II ei tundunud esimesel kuulamisel oma aeglase, monotoonse liikumise ja „orelipäraste”, 19. sajandi stiilis harmooniajärgnevustega kuigi ligitõmbavana. Õnneks on ajaleht Eesti Elu teinud mõlemad kontserdil kõlanud Avessoni teosed internetis kättesaadavaks. Kui jälgida ladinakeelset piibliteksti (Johannese 1, 1-4 ja Psalm 33, 4-7.9.12), mille tõlge pidanuks kindlasti olema kavalehel, avaneb kuulaja kõrvadele väärikas ja jumalakartlik vorm — tõeline musica divina! Ei jää kahtlust, et Avessoni muusika on sõna teenistuses ja mitte vastupidi.

Eesti vaimuliku vokaal-instrumentaalloomingu kõrgaeg jäi II maailmasõja eelsesse perioodi, mil Piiblile tuginevaid kantaate ja oratooriume sündis hulganisti, nt Tobiase „Joonase lähetamine”, Artur Kapi „Hiiob” või Johannes Hiobi „Suitsev Siinai”. Tänases Eestis, kus kirik pärast pikka vaikuseperioodi alles hakkab ühiskondlikku ja kultuurilist jõudu koguma, neid väärika ajalooga zhanre peaaegu ei viljelda. Seda hinnatavam on Lembit Avessoni panus välis-eesti kogukonnas, kus kiriku roll on kaalukas ja kultuurielu sellega tihedalt seotud.

Kontserdi ainus instrumentaalteos, Avessoni kolmeosaline Sümfoniett keelpillidele nr 2 op 95 kõlas esiettekandes. Keelpillifaktuur oli kootud enamasti loogiliselt ja kõlas hästi.

Klassikalis-romantilise, kohati hilisromantilise helikeele mängureeglite juures häiris siiski vähendatud septakordide rohkus, samuti mõjus veidi ebasobivana modernselt dissoneeriv akord I osa ekspositsiooni lõpul. I osa tundus ka jäävat veidi lühikeseks: ilmekas ja dramaatiline peateema oleks ehk võimaldanud pikemat arendust. Poeetilised keelpillisoolod II osa keskel olid väga hästi esitatud (eriti kontrabass!). Meisterlik fugaato III osa teises pooles lõppes enne kooda algust natuke liiga järsku. Kokkuvõttes jättis teos sümpaatse mulje.

Avessoni teoste järel kõlasid kaks teost Mozartilt: Te Deum KV 141 ja Sancta Maria, mater Dei KV 273. Kuna kirikusaal oli selleks ajaks muutunud tähelepaneliku kuulamise jaoks pisut umbseks ja ma polnud nende teostega lähemalt tuttav, ei hakanud miski eelneva taustal eriliselt kõrva.

Kui püüda aastapäeva kava esituslikult kokku võtta, siis võib öelda, et üldiselt saadi hakkama. Eri vanuses lauljaist, tõenäoliselt enamikus asjaarmastajatest koosneva segakoori partiid kõlasid veidi toorelt ja Avessoni dirigeerimisstiil ei hõlbustanud raskematest kohtadest üle saamist. Juba ülaltoodud kiidusõnadele instrumentalistide aadressil lisaksin tunnustuse bass Jaan Medrile, kes esitas oma partiid ilusa tämbriga ja muusikaliselt kindlalt. Ka sopran Liina Purje-Lepik jättis üsna hea mulje.

Kokkuvõtteks. Olen alati pidanud lugu muusikutest, kes olusid trotsides kutsuvad kokku suure koosseisu, et esitada armastatud muusikat. Võimaluste piiratuse kaalub üles igatsus oma või võõras looming maailma ette tuua. Selline oli Rudolf Tobias, kes lihtsalt võttis kätte ja palkas Berliinis ettekandeaparaadi oma „Joonase lähetamise” tarbeks. Või Hugo Lepnurm, kes 1980. aastate lõpus esitas vabatahtlikest koosneva koori ja orkestriga Tallinna Toomkirikus oma kunagise õpingukaaslase Juhan Jürme kantaadi Memento mori, mille ta oli omaenda mälu järgi (ja kindlasti omaenda ohtrate muusikaliste lisandustega) eelnevalt taastanud. Kumbki mainitud ettekanne polnud teab kui kõrgetasemeline, kuid kujunes siiski ajalooliseks sündmuseks.

Ka kogu 30. oktoobril kõlanud kava oleks ehk kõlanud paremini, kui seda oleks esitatud pärast pikemat proovitsüklit samade esitajate või pärast lühemat proovitsüklit kõrgprofessionaalsete esitajate poolt.

Kuid suur väärtus on sellel, et 80-aastane maestro suutis selle kõik korraldada asjaarmastajate ja õpilastega, et see toimus suures osas Toronto eestlaskonna osalusel ja Peetri kirikus rahvuskaaslaste ees.

Kuluaaridest oli kuulda, et Musica Divina kavatseb pärast sünnipäeva tähistamist oma töö lõpetada. Peab ütlema, et sellised karjääri konkreetsed lõpetamised, toimugu need siis mõne tuntud sportlase, kunstniku või loomingulise kollektiivi puhul, äratavad alati teatud lugupidamist: mõelda vaid, milline enesekontroll ja -kriitika! Kuid vähemalt rokkansamblid teevad pärast aastatepikkust vaikust mõnikord comeback’i. Lootkem, et sama juhtub ka Musica Divinaga!

Märkmed: