Eesti Elu pöördus minu poole palvega kirjutada arvustus hiljutisest Musica Divina koori ja orkestri kontserdist, mis toimus Peetri kirikus 26. jaanuaril s.a.
Läbi aastate on Lembit Avesson olnud Musica Divina musitseerimise eluks ja hingeks. Tema sihiks on viia meid vaimulikku muusikasse üle laia maailma. Eesti repertuaar seisneb tavaliselt Avessoni oma loomingus.
Koor koosneb muusikaliselt vilunud lauljatest, kes seda Avessoni sihti toetavad.
Kontserdil oli koor üldiselt heas vormis, eriti meesrühmad pakkusid puhast ja vokaalselt julget laulu. Vahest aitasid siin kaasa bass Jaan Medri ja tenor Eerik Purje.
Muidugi ei olnud kontsert võistlus häälerühmade vahel. Mõnusat akordi puhtust kohtasime sageli, eriti siis, kui muidu nõudlik polüfooniline kude selleks andis võimaluse.
Mõned laulud lauldi a capella ja mõnedki orkestri saatel. Orkestri kõla oli — paiguti arvestades helindite läbivaatamiseks jäänud aega — professinaalne. Tundus, et ka koor vokaliseeris kindlamini orkestri saatel.
Koori numbrite kõrvale oli Avesson toonud põneva pala — J.M. Molteri (1609–1765) „Concerto Pastorale“. Kõik viis osa esitati mõnuleva musitseerimisega.
A capella lauludest tõstaksin esile Anton Bruckneri „Christus factus est“. Bruckneri muusika on nagu hea raadio kuuldemäng — muusika tekst ise on pingeline, ja siin näitas koor, eriti tenorid ja bassid, head tämbrite värvi.
Minule oli meeldivaks järjekordseks üllatuseks Lembit Avessoni enda op. 91 „Kyrie ja Agnus Dei“.
Avessoni helikeel selles oopuses on otsekohene ja läbipaistev oma lihtsuses. Polüfoonilise koe kudumisel ei lähe ta ekstreemsusse, aga on elav ja liikuv. Harmooniline tagapõhi ei ole 'dernier cri', aga värvirohke. Tundus, et koorile lausa meeldisid mõned järsemad modulatsioonid.
Orkestri saade, koos pikema eelmänguga, on Avessonil osavalt komponeeritud helikuliss: mitte domineeriv, aga teksti mõtet ilmestav ja kirjeldav.
Soolo-osi mitmetes ülesannetes laulsid korralikult sopran Margaret Smith ja alt Tiina Orpana.
Asjalikud 'harpsikordi' helid võlus välja Asta Ballstadt.
Ulatusliku soolo „Agnus Dei’s“ laulis hingestatult ja sõnade sisusse tungivalt bass Jaan Medri.
Avessoni juhatamine on delikaatne, sunnib ansamblit teda teinekord vahest liigagi tähelepanelikult jälgima ja noodist laulmise korral lukustab musitseerimise rõõmu. See dirigeerimine on kodus renessansi ja vara-baroki juures. Bruckneri muusika kaldumine romantikasse paneb teinekord sõrmed sügelema suurema zhesti järele.
Avessoni opus 91 nagu kujunes mulle selle rahulikult kulgenud vaimuliku kontserdi haripunktis.
Musica Divina kontserdist õhkus musitseerimisrõõmu
Kultuur
TRENDING
