Detsembris andis Peetri kirikus MUSICA DIVINA oma traditsioonilise, Jeesuse sünnile pühendatud kontserdi. Seekordne Lembit Avessoni poolt koostatud kava kujutas endast ulatuslikku ekskursiooni vaimulikku muusikasse: A. Scarlatti (1797–1828), J.S. Bach (1685–1759), F. Schubert (1797–1828), J. Stainer (1840–1901) ja I. Stravinski (1882–1971).
Kontserdi haripunktiks oli minu jaoks Musica Divina dirigendi Lembit Avessoni „Sümfonietta for Strings, op. 93“.
Solistidena aitasid mitmes teoses ja kapatsiteedis ilmekalt kaasa sopranid Tamara Norheim-Lehela, Margaret Smith, tenor Erik Purje ja bass Jaan Medri. Delikaatselt saatis Asta Ballstadt.
Aastatepikkune Lembit Avessoni traditsioon on Musica Divinas — vaimulikku muusikat harrastavas grupis — loonud laulujulgust eriti polifoonilistes teostes. Siin leidsid nii Scarlatti kui Schubert, eriti aga Bach endale sõna- ja tekstijulge musitseerimise partneri. Homofoonilised tekstid — nagu Stravinski ja Stainer — vajavad akordipuhtamat intonatsiooni ja südant.
Mulle oodatud uudiseks oli Lembit Avessoni enda „Sümfonietta keelpillidele opus 93“ esiettekanne.
Ühe uudisteose ühekordse kuulamise järel kohe midagi ütelda on ebaaus. Komponente on liiga palju. Siit võib koormuda pisiplusside/miinuste muljete kuhi. Siin kohtuvad ettekande tempos kujunevad muljed, kus prevaleerub ettekandjate oskus ja õhkkonna pinevus; samuti ka dirigendi proovidel talletatud musikaalsus ja partituuri kätketud helilooja inspiratsioon. Lembit Avesson usaldas oma sümfoonia partituuri minu kätte. Nii oli mul võimalus teosega teha tutvust — ühes servas värskelt kuuldu, aga teises — jälgida teost kui tervikut, nii nagu seda looja inspiratsioon oma stuudio vaikuses oli näinud, tundnud ja rakendanud.
See stereofoonilisus oli nagu kinnitus pildile, mida helilooja ise dirigendipuldis oli otse kontserdil juba joonistanud.
Sümfoonia kolm osa on vormiselgelt kujundatud. Rakendatud teemad omaette läbi töötatud, nagu seda oodatakse. Tempo ja rütmivaheldustega tuuakse juba loodud teemadele juurde uusi aspekte. Partituur demonstreerib, et Avesson pole unustanud oma esimest armastust — tshellot — keelpilli.
Keelpillide näiliselt ahtakeses tämbrite vallas oskab Avesson leida toredaid kõlakombinatsioone nii tessituuris kui harmoonias. Kohtame mõnusat dialoogi kõrgemate ja madalamate pillide vahel, mis voolavad ja jutustavad. Jah, isegi selles miinimumkoosseisus, nagu neid keelpille seekord Peetri kirikus oli, kuulsime mõttekat „registreerimist“. Ei puudunud isegi vioolade ja tshellode kvartett. Haruldaselt südamlik värv. Dünaamika „tämbrika“ opereerimist võiks veel eraldi vaadelda.
„Sümfonietta keelpillidele“ op. 93 on lõpetatud 4. märtsil 2003. Ta on kujundatud kolmeosalisena: Allegro — Andante — Allegro. Esinev temaatiline materjal on avessonlik, lihtne ja selge, harmooniliselt ei alla- ega ülepakkuv. Jätab aga heliloojale avarat ruumi kasutatud temaatilise materjali väga mitmekülgseks arendamiseks — olgu siis rütmi, dünaamika, orkestratsiooni kui ka inspiratsiooni/variatsiooni vallas.
Dirigendi jälgimisel oli orkester tublisti painduvam kui koor. Instrumentalistide privileeg.
Kontsert toimus Peetri koguduse toetusel.

Märkmed: