Jalgpalli MM on süstinud sakslastesse rahvuslikku eneseuhkust ja -teadvust.
Kõikjal lehvivad must puna-kuldsed lipud.
Foto: J. Siebert
Kõikjal lehvivad must puna-kuldsed lipud.
Foto: J. Siebert
Tänu jalgpallile on sakslaste aastakümnete jooksul pea et kaduma läinud rahvuslikkus ja eneseväärtushinnang tõusnud haripunkti. Eriti noored on avastanud endas uhkuse oma sünnimaa üle, mida on aastakümneid poliitikaga teadlikult alla surutud. Sakslane ei olnud sakslane, vaid eurooplane. Enamus tänaseid saksa noori jagab koolipinki migrantidega. Mitmed on leidnud lähedasi sõpru just sisserännanute hulgast.
Minu kolm poega on toonud koju külla Venemaa sakslasi, türklasi, itaallasi, prantslasi jne. Meie naabruses elavad iraanlased on ehtinud oma kodu rõdu Iraani lippudega. See ei ole tekitanud mingeid vastulauseid, väikese küla elanikud ja naabrid suhtuvad sellesse positiivselt. Möödudes tervitavad nad sõbralikult perekonda, soovides Iraanile, kelle poliitiline maine on nullis, ikkagi edu mängudes.
Ajakirjanduses ülespuhutud neonatside liikumisel on tegelikkuses vähe poolehoidjaid. Meediaesindajad soovivad lihtsalt edastada sensatsioone. Aga et isegi väikeste pruunide gruppide demonstratsioonid mõjuvad ähvardavalt, ei tohi neid loomulikult alahinnata. Politsei on ennast halvimaks korralikult ette valmistanud. Enamusel korrakaitsjatel on puhkusekeeld.
Jalgpalli MM-i ajal esitas NPD (Natsionaalsotsialistlik Partei) Saksamaa Põhiseaduskohtule kiiravalduse demonstratsioonide läbiviimiseks, mille halduskohus oli tagasi lükanud. Nad said riigi kõrgemalt justiitsorganilt selleks loa kohtuniku põhjendusega: „Põhiseadus kehtib riigi kõikidele kodanikele ning seadusi ei ole võimalik spordi suursündmuse ajaks välja lülitada. Ka siis mitte, kui see toob Saksamaale negatiivset reklaami.“
Jalgpall ühendab inimesi – sadu-tuhandeid spordisõpru staadionidel ja miljoneid tänavatel. Nad kõik pidutsevad koos lõunamaise temperamendi ja terve patriotismiga.
Kindlasti tegid ka hiina lipufirmad sajandi parima äri – igal pool, isegi linnades kus võistlusi ei toimu, võib autodel, majaseintel, mütsidel või põskedel näha must-puna-kuldset värvikombinatsiooni. Adidas on tänaseks müünud miljon särki Saksamaa Rahvusmeeskonna embleemiga, eelmise MM-i ajal müüdi 75% vähem. Sakslased kannavad nüüd meelsasti oma lipu värve. Võib arvata, et nad on ka ise üllatunud oma avatusest ja sõbralikkusest. Sakslased peavad oma auasjaks näidata, et nad on head võõrustajad. Ja Saksamaagi on äkki külastajate silmis cool.
Spordireporter Amy Lawrence kirjutab Londoni The Observer'is: „Ausalt. Me ootasime hoopis midagi muud. Kuid õnneks osutus see vana stereotüüp huumorivaesest, jäigast sakslasest legendiks. Võib ju olla, et ma liialdan. Kuid ikkagi, vastu kõiki negatiivseid ootusi on selle turniiri külastamine osutunud igati meelepäraseks sündmuseks. Infrastruktuur on perfektne, igas linnas leiavad jalgpallituristid juhtnööre ning võivad nautida meeldivas õhkkonnas maailmameistrivõistlusi. Sakslased on tõepoolest mõelnud kõigele!“
Ka ajakirjanikul Ollo Kambirel Elevandiluurannikult on Der Spiegeli veergudel kommenteerida ainult positiivset: „Olen esimest korda oma elus Euroopas, teadsin Saksamaast ainult seda, et siit pärineb Franz Beckenbauer. Loomulikult lugesin palju interneti kaudu võistluste ettevalmistamisest, kuid ka integratsiooniraskustest ja neonatsidest Ida-Saksamaal. Seetõttu otsustasime kolleegidega liikuda Münchenis ainult gruppides. Kuid tunnen ennast Saksamaal üle ootuste hästi. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Kui olen ära eksinud, siis selgitavad linnaelanikud mulle kannatlikult teed. Kui meie meeskond tegi esimest korda trenni Kölni lähedal Troisdorfis, tuli 3000 fänni kohale juubeldama. Mind pani imestama, millise enesestmõistetavusega toetasid sakslased kõiki meeskondi.“
Mis saab siis, kui võistlused on lõppenud? Kas see positiivne õhkkond jääb püsima? Loodetavasti! Sest praegusel põlvkonnal pole Hitleri ja tema pooldajatega midagi pistmist. Pealegi on Saksamaa eeskujulikult läbi töötanud ja ikka veel läbi töötamas oma nii natsionaalsotsialistlikku kui kommunistlikku minevikku. Noored on saanud aru, et ka neil on õigus rahvuslikele tunnetele. Nad on võrdsed teiste rahvastega, tumedast minevikust hoolimata.
Praegune olukord tuletab veidi meelde 70-ndaid aastaid, mil tudengid hakkasid tänavatel võitlema autoritaarse kasvatuse vastu. Selle perioodi suurkujud olid praegune Euroopa Parlamendi saadik Daniel Cohn-Bendit ja saksa endine välisminister Joschka Fischer. Kuid samas meenutab see ka Baltimaade taasvabanemise eelset aega. Tundub, et jalgpallivõistlusi jälgides ja hiljem teiste maade fännidega õllebaarides istudes on avanenud sakslastele hoopis uus maailm, nemad on nüüd positiivselt maailma keskpunktis.
MM-i organisatoorne külg toimib sakslaste täpsuse ja korrektsusega. Kõik tunnevad rõõmu võõrastega kohtumisest ja nendega muljete vahetamisest. Isegi Poola jalgpallihaiged suutsid peale kaotust istuda sakslastega ühte lauda – ehk trööstis neid fakt, et Saksa meeskonnas mängib ikkagi nende rahvuse kaks esindajat – Miroslav Klose und Lukas Podolski. Naeruväärsena mõjuvad kollase Bild'i katsed tekitada emotsionaalset negatiivset lainet – kuidas julgeb küll Michael Ballack kanda itaalia T-särki... See kõik ei avalda mingit mõju! Inimesed ei mõtle enam sellistes kategooriates nagu võit ja kaotus. Nad lihtsalt tunnevad rõõmu selle üle, et Saksamaa on spordi megaürituse platvormiks.
Sakslased on nüüd saanud võimaluse elavalt tõestada, et Saksamaal elab uus generatsioon, kes on üles kasvanud stabiilses demokraatias. Nad ei ole unustanud mineviku süüd, kuid nad vaatavad õigustatult positiivselt tulevikku.