Bayview avenüül asuvasse Crescent kooli hakkab juba varakult kogunema rahvast. Parkimist on palju, koolimaja suur ja avar. Pühapäeva, 18. okt. pärastlõuna on päikest täis. On Estdocs filmifestivali kolmas päev. Toimub filmi „Must-valge aken“ esilinastus Torontos. Pileteid on veel piisavalt saada. Alumises avaras fuajees ootavad saabujaid kandikud isuäratavate suupistetega ja veinibaar. Hr. Tõnu Orav ja reisibüroo BDT WorldTravel müüb loosipileteid, $5.- tükk festivali toetuseks, peavõiduga reis Eestisse. Rahvast koguneb palju ja aeg lendab.
Kella kuueks koguneb rahvas saali. Kõnepulti astub festivali direktor Ellen Valter. Ta tervitab filmisõpru ning pisaraid vaevu tagasi hoides teatab hästituntud Toronto advokaadi Tõnu Toome ootamatust lahkumisest. See kurb sõnum varjutab ürituse meeleolu. Tõnu oli festivali suur toetaja, olles ka festivali sponsori Erika ja Osvald Timmase Mälestusfondi üks haldaja. Lahkunut mälestatakse leinavaikusega.
Ellen tänab Estdocs vabatahtlikke (neid on 15) ja kõiki sponsoreid ning tutvustab õhtu kava. Siis on sõna Eesti Vabariigi aupeakonsulil Torontos Laas Leivatil. Viimane mainib, kui suurt osa mängib televisioon ja meedia üldse inimeste maailmavaate kujundamisel ja kui tähtis oli Soome TV ja soome keele oskus raudse eesriide taga elavatele eestlastele. Ta õnnitleb rezhissöör Jaak Kilmit, kes istub saalis, filmi tegemise eest.
Lia Hess, Eesti Sihtkapital Kanadas esinaine ja üks festivali sponsoreist, tänab ürituse korraldajaid ja räägib vajadusest toetada sihtkapitali ning kutsub aktiivselt osalema 15. mail 2010 toimuval ESK teisel galal. Kõik kõned ja tervitused on inglise keeles, et paljud nooremad eestlased ja muulased toimuvast aru saaksid.
Gala filmiõhtu algab lühifilmide konkursile esitatud parimate tööde näitamisega. Ellen tutvustab zhürii liikmeid koosseisus Tiina Soomet, Meelis Muhu (Eestist) ja Maarika Hiis. Kuuleme, et võistlusele esitati 8 filmi. Need on Kanadast, USAst, Mehhikost ja Eestist. Zhürii valis neist välja 4 paremat. Auhindade raha pani välja Timmase fond.
Paul Lillakase film „See on mu kodu“ on film Jõekääru laagrist autori nägemuses ja jutustuses. Heli Kubja film „Mehhiko mõnu“ jutustab eestlasest kunstnikust Per Andersonist, kes on sündinud Rootsis ja elab Mehhikos. Need kaks tööd on pälvinud „honorable mention“. 3. auhinna saab Heilike Pikkov Eestist filmiga „Inimene rahva hulgas(t)“. Teise auhinna ehk peaauhinna saab Kanada eestlase Ken Grünbergi film „Longest journey“ – isiklik nägemus Islandi loodusest. Kohalviibinud filmitegijad Lillakas ja Grünberg teenivad tugeva aplausi ja võtavad vastu auhinnaümbrikud. Noored on teinud filmid armastuse ja südamlikkusega. Soovime neile jätkuvat huvi filmikunstiga tegelemiseks. Sarnast võistlust on kavas korraldada ka järgmisel aastal.
Algab põnevusega oodatud film „Must-valge aken“, mille produtsent on Kiur Aarma ning rezhissöörideks Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, kaks mainekat Eesti filmimeest. Esilinastus toimus Eestis käesoleva aasta 9. aprillil. Film jutustab külmast sõjast, ühe põlvkonna kasvamisest nõukogude totalitaarses ühiskonnas, Soome televisiooni mõjust ning infosõjast, milles võim jäi lõpuks kaotajaks. Vaataja ees avaneb kaks maailma – üks, poliitiline elu Eestis, mida juhitakse Moskvast ja teine, tavainimese igav ja hall reguleeritud ja kontrollitud eksistents.
Tallinna elanikel oli nõukogude ajal võimalus jälgida Soome televisiooni saateid. Need olid aknaks vabasse, huvitavasse ja külluslikku maailma, mis eksisteeris kusagil mujal. Selle kättesaamatu muinasjutumaailma vastu oli ammendamatu uudishimu igas vanuses inimeste seas. Eriti paelus raudse eesriide taga elavaid eestlasi USA seriaal „Dallas“, mida näidati Soome TV-s. Selle iganädalasi episoode rikaste ja glamuursete inimeste elust jälgiti kummalise uudishimu ja järjekindlusega.
Filmis on eriti nauditav jälgida noore Tallinna poisi Jaagu mõtteid ja arengut „Dallase“ maailma ja halli igava argipäeva tõmbetuultes. Kuna tema sugulased Lõuna-Eestis ei näe Soome TV-d, saadab Jaak kirja teel ülevaateid Dallase episoodidest maale, omavanusele tüdrukule Urvele. Viimane loeb neid ette tervele külale. Muu elu omandab teisejärgulise tähtsuse. Laste elu kahes paralleelses maailmas, kus reaalne vastandub TV maailmaga, on väga oskuslikult filmitegijate poolt esile toodud.
Nõukogude Eesti parteitegelaste lakkamatu võitlus kasvava nooruse hingede lääne propagandast päästmise eest rullub vaataja ees täis pinget ja draamat. See antakse veenvalt edasi ajalooliste filmilõikude kaudu.
Paneb imestama tallinlaste leidlikkus ja järjekindlus leidmaks möödapääsu valitsuse poolt etteveeretatud takistustele. Leiutatakse uusi viise, kuidas jätkata Soome TV vaatamist… ja ikka see õnnestub paremini, kui valitsuse segavad ponnistused.
Nõukogude ajastu meediasõda Soome televisiooniga on suhteliselt vähetuntud teema. Teatakse küll, et tallinlased jälgisid vennasrahva programme, kuid valitsuse meetmed nende takistamiseks sellisel ulatuslikul viisil olid paljudele uudiseks. Väga sügavat mõju avaldab filmi lõpus Eesti kompartei tolleaegse juhi Karl Vaino, kes elab praegugi Moskvas, intervjuu Saksa televisioonile. Kompartei boss väidab, et nõukogude korra lagunemisele aitas suures osas kaasa just avatus lääne informatsioonile Soome TV kaudu, mida neil ei õnnestunud takistada.
Film saab publiku poolt väga soojalt vastu võetud, mida näitab tugev aplaus. Nüüd on võimalus esitada küsimusi Jaak Kilmile. Soovitakse teada, miks nad valisid meediasõja teema? Kuuleme, et filmitegijad ise kasvasid üles selles miljöös ja seega oli neil materjal omast mälust võtta. Lisaks kuulutasid nad Postimehes välja selle ajastu mälestuste kogumise ning said väga palju materjali, mida kasutasidki filmi tegemisel. Kilmi sõnul on materjal dokumentaalne, kuid tegelased fiktiivsed.
Nähtut kommenteerib Kalle Kadakas, jagades publikuga oma isiklikke mälestusi. Olles pärit Lõuna-Eestist, oli sealgi vahetevahel võimalik jälgida soome saateid. Tallinnasse asudes pidi ta omandama nn. „Dallase zhargooni“, et kasutada seda omavanustega suhtlemises. On ka teisi kommentaare selle huvitavalt ja uskumatult absurdse elu kohta Nõukogude Eestis.
Artiklit kirjutades hakkab mind painama üks mõte. Kas film oli küllalt arusaadav mitte-eestlastele, kes ei tunne piisavalt ajaloolist tausta. Kas see absurdne ja groteskne meediasõda jättis usutava mulje? Tagasivaates tundub see endalegi pöörasena. Tõeliselt sügavuti said tõenäoliselt filmist aru need, kes ise on Nõukogude Eestis elanud ja nähtut kogenud.
Galaõhtu korraldajad on teinud suurepärase töö. Filmiõhtu laabub sujuvalt, mis näitab, kui professionaalsele tasemele on jõutud viie aasta jooksul. Festivali direktor Ellen Valter tõestab järjekordselt, kui hea moderaator ta on.
Käesoleval nädalal on ees veel mitmed huvitavad filmid Eesti dokfilmide tegijailt. Tore, et huvi nende vastu on suur.
„Must-valge aken“ — Estdocs galalinastus
EstDocs
TRENDING
