Teisipäeva õhtul tuli Tartu College'isse kaugelt üle saja inimese. Tuldi TRIO kontserdile ja saadi siit elamus. Arvan, et sellest kirjutatakse teisal. Tahaksin sõna sekka lausuda valdkonnas, kus end veidi kodusemalt tunnen kui muusikas, s. t. kujutavas kunstis.
Tartu College'i saali oli arhitekt Toomas Tamm toonud üksteist must-valget maali. Ja see kogu oli hea.
Olen Toomas Tamme kunstiga mõneti tuttav ja ei oska kuidagi seletada, miks looja oma töid koduseinte vahel hoiab. Loomuldasa tagasihoidlik, võimalik, et väga enesekriitiline?
Olgu pealegi, aga kui veidi järele mõtelda, siis see ikka mehetegu ei ole, kui inimeste eest varjad oma kunstnikuloomust, Toomas?
Tõsi, on liikvele pääsenud kuuldus, et tahad koos oma akadeemilise isaga, kelleks on Ants Elken, korraldada 13. mail (reedel!) Toronto Eesti Majas näituse, kuhu igamees on kutsutud, kus veini ja suupisteid pakute ning osa oma loomingust müügilegi toote. Viimast Tartu College'i kontserdi näituse ajal küll ei pakutud, ehkki märkasin publikus paari härrat, kes oma rahakotirauad ehk avanuks. Aga see selleks.
Üksteist tööd, mis välja olid pandud, on sündinud ca 10 aastat tagasi. Ei ole kunagi Toomas Tammelt küsinud, mis neid maale looma ajendas, aga olen päris kindel, et need sündisid mingitel kunstikursustel aktiklassis. Loojat ei rahuldanud tavapärane söepulk ehk pliiats ning ta käsi haaras laia pintsli, millega jäädvustati hoogsad, omapärasest vaatenurgast tabatud aktid.
Need tööd köidavad ning tõestavad, et kunst ei ole veel lõplikult valmis.
Ei taha kirjutada suuri sõnu. Ometi usun, et need inimesed, kes teisipäeval vaatasid maale MÕTLIK, SEISEV, PUHKAV, JOOKSEV, LOOKLEV, SIRUTAV, LOKKIV, SÄRAV, PUHKAV, LEBAV ehk LIIGUTUS on täna veidi rikkamad või isegi paremad inimesed kui eile.