1961. aastal asutatud Muusikakeskkool on Lääne süsteemi hästi täiustatud variant. Selles koolis on muusika- ja üldharidus ühe katuse all, mis säästab õppurite aega. Eriline on seegi, et eelkooliski õpetavad kõrgprofessionaalid ja et keskkoolis annavad paralleelselt tunde ka Muusikaakadeemia professorid.
50 aastase tegevuse tulemus on silmnähtav - Eesti muusikakultuuri kõrgest tasemest räägitakse nüüd juba rahvusvahelistes väljaannetes. 8. detsembril toimus Mustpeade Majas Kivimäe Virtuooside kontsert, mis vaid kinnitas eelpool öeldut. Noored solistid mängisid koos Tallinna Kammerorkestriga, mida dirigeeris Mikk Murdvee, kes on muusikuteed samuti Muusikakeskkoolis alustanud.
*
Mustpeade Maja kontsert oli niivõrd vaimustav, et raske on uskuda, et see oli vaid n.ö. koolikontsert. Puupüsti täis saalis olid kuulajateks enamasti muusikutest koolikaaslased ja õpetajad, kes muusikat mõistavad ja esituse taset hinnata oskavad. Nii hea publikuga kontserte ei olegi nii sageli. Üpris tihti rikub suurepärase esituse aplaus vales kohas või mobiilihelin publiku hulgast. Täiuslik esitus vajab ka täiuslikku publikut. Sedagi tuleb maast madalast kasvatama hakata.
Olen Muusikakeskkooli tegevust kõrvalt vaadanud juba aastaid. Lausa liigutav on kooli võitlus uue maja eest, mis pidi kerkima Muusikaakadeemia kõrvale. Olen projekti näinud – Muusikakeskkoolist viinuks tunnel muusikakõrgkooli. See oli igati nutikas lahendus, sest paljud akadeemia õppejõud õpetavad ka Muusikakeskkoolis. Paraku ehitati kallile krundile hoopis korterelamu.
Kontserdi kuluaarides räägiti, et Muusikakeskkoolis on hakatud remonti tegema, mis näitab, et niipea kolimist ei tulegi. Ometi õpivad Muusikakeskkoolis kogu Tallinna lapsed, kellele võib koolitee vägagi aeganõudvaks osutada. Mujalt Eestist õppima tulnud on mõnes mõttes eelisolukorras, sest elavad kooli kõrval ühiselamus. Kuna muusikaõppuritele on oluline regulaarselt kesklinna kontserte külastada, siis pole kooli asukoht nii vähetähtis, kui kaugemalt paistab.
*
Ilmselge on, et kõik 8. detsembri kontserdil üles astunud muusikud panevad endast tulevikus rääkima. Aga mis saab noortest muusikutest edasi?! Algul jätkatakse õpinguid Eesti Muusikaakadeemias, hiljem Euroopa Liidu stipendiumide abil välismaal.
Tuleb välja, et need küsimused ei keerle ainult minu peas. Sattusin nägema populaarset ETV-saadet „Jüri Üdi Klubi“, kus olid arutluse all samad probleemid. Saatesse olid palutud kõige kompetentsemad inimesed, kes nendele küsimustele vastata suudavad - Eesti Muusikanõukogu president ja Muusikaakadeemia rektor Peep Lassmann, Muusikakeskkooli direktor Timo Steiner ja mõned tipptasemel tegevmuusikud. Kõlama jäi mõte, et Eesti riik peaks noortele muusikutele rohkem tähelepanu pöörama, sest Eesti on niivõrd väike et klassikalise muusika turg peaaaegu puudub. Prof Lassmani sõnul pole Eestis ühtegi vabakutselist interpreeti, kes end kontsertidest ära elatab. Peamine leivaraha tuleb pedagoogitööst.
Heliloojad on veidi paremas seisus – aga ka ainult need, kes saavad tellimusi rahvusvahelistelt festivalidelt.
Välismaal elavad eestlased võiksid siinkohal käe alla panna. Eriti nendes maades, kus eesti heliloojad on endale nime teinud. Nagu näiteks Kaljo Raid Kanadas ja Eduard Tubin Rootsis. Peale on kasvanud juba ka uus põlvkond - Mirjam Tally teeb ilma Rootsis ja hea läbilöögivõimega tundub olevat ka Riho Esko Maimets Kanadas. Kas noorte väliseestlaste hulgas ei ole heade organisatoorsete võimetega tõsist muusikat armastavaid inimesi, kes suudaksid teha professionaalseid ühisfestivale, mis eesti kogukonnast kaugemale välja paistaksid ja elukohamaa kultuurielus silma paistaksid?! See on täiesti võimalik, sest eesti muusika ja muusikud on maailmatasemel.