Eesti Kunstide Keskuse korraldatud üritus, kus esinesid sopran Katrin Lehismets, bariton Lauri Vasar ja Ülla Millistfer klaveril, viis kuulajad mitmeks tunniks läbi ooperi- ja
Katrin Lehismets, Stella ja Johannes Pahapill, Lauri Vasar, Ülla Millistfer. K. Põdra- Tensuda foto.
Muusikud olid saabunud eelnevalt Chicagost, kus nende esinemine samuti sooja vastuvõtu osaliseks sai. Põnev muusikaline retk läbi erinevate zhanride andis tunnistust noorte lauljate mitmekülgsusest ning suurest professionaalsusest — Eesti Muusikaakadeemia lõpetanud Lauri ja Katrin elavad ja töötavad juba seitse aastat Austrias, nende kodulinnaks on Salzburg, kus nad on lõpetanud sealse kõrgema muusikaülikooli medalitega. Sinna on nad senini ka tööle jäänud ning saanud esinemiskutseid erinevatesse riikidesse üle maailma.
Kontserdi algul tervitas Lauri Vasar kõiki kokkutulnuid, öeldes, et nende jaoks on suur au siin täna esineda, tutvustas esitamisele tulevat kava ning neid endid. Tegemist on päris perekondliku esinemisgrupiga — Lauri ja Katrin on abielupaar ning neid klaveril saatev Ülla Millistfer on Lauri ema, kes töötab Eesti Rahvusooperis „Estonia“ ning on kontsertmeistrina 35 aasta jooksul teinud koostööd kõikide Eesti tuntud artistidega.
Paljud siinsed eestlased mäletavad Katrinit ka varasemast Torontos käigust 11 aastat tagasi koos kupleeansambliga Talong. Kontserdi esimene pool oli pühendatud ooperi- ja operetimuusikale. Esitati nii duette kui ka aariaid ja pea iga loo eel tegid lauljad ka väikese sissejuhatuse, rääkides lühidalt esitusele tulevast loost ja ka ooperi-opereti sisust. Kõiki palasid saatis ka vastav lavaline liikumine, mis koos Katrini erinevate kostüümidega erinevates rollides moodustas kokku toreda, kireva ja mitmekesise teatrielamuse.
Esimeseks tuli esitlusele Mozarti looming: algas see Zerlina ja Don Giovanni duetiga ooperist „Don Giovanni“, järgnesid aaria ja duett „Figaro pulmast“. Edasi mindi Itaalia ooperite juurde (V. Bellini, G. Puccini), mille järel jõuti operettideni — kõlas mister X-i aaria E. Kalman'i operetist „Tsirkusprintsess“. Järgesid laulud ja duetid F. Lehar'i operetist „Lõbus lesk“ ning kontserdi esimene osa lõppes Silva ja Edwini duetiga E. Kalman'i operetist „Silva“. Järgnes väike vaheaeg ning kui saalis taas kohad sisse võeti, oldi korraga Ameerika muusikalide maailmas — esimeseks oli C. Porter'i „Kiss me Kate“, millest esitati neli laulu. Esiteks Petruccio laul, millele järgnes Katherine'i laul „I Hate Men“, mille Katrin esitas üliemotsionaalselt ja nii veendunult, et laulu lõppedes imestas lavale tulnud Lauri, et kas ma tõesti ütlesin, et ta on mu abikaasa? — kuid kinnitas samas, et armas on ta ikkagi, asudes laulma Fredi laulu samast muusikalist „So in Love“ ja seda eesti keeles, väljendades oma suuri tundeid: „...mind solvad, mind põlgad, kuid ära mind hülga...“
Laulu järel saabus taas lavale Katrin, küsides: kas Viini operetti mäletad? Lauri arvas, et tema mängis seal peaosa, kuid selgus, et mõlemad olid laulnud kooris — ja kõlas hoogsa tantsu saatel Lilli ja Fredi duett „Wunderbar“. Siirduti järgmise muusikali juurde, milleks oli L. Bernstein'i „West Side Story“. Selle kohta ütles Lauri, et see muusikal on neile mõlemale eriti tähtis, kuna see oli esimene etendus Eestis, kus nad kahekesi koos mängisid, olgugi et teisi rolle. Seekord mängisid nad esimesi armastajaid ning selles rollis tegi Lauri astme baritonist tenorini.
Edasi tuli esitlusele Raoul'i ja Christine'i duett A. Webber'i muusikalist „The Phantom of the Opera“ ning siis jõuti R. Rogers/O. Hammerstein'i legendaarsete muusikalide juurde, mille kohta Lauri ütles, et neid on eriti meeldiv laulda seetõttu, et partiid on kirjutatud ooperilauljatele. Ja Lauri esitas oma lemmiklaulu „Some Enchanted Evening“ muusikalist „South Pacific“, mis räägib mõistagi armastusest.
Kahe järgmise looga tõid aga lauljad tervitusi Austriast — muusikal „The Sound of Music“ on loodud nende uues kodulinnas Salzburgis, kus Lauri ja Katrin on elanud seitse aastat. Nende koduks on korter südalinnas, kus nad näevad aknast mägesid ning kuulevad hommikul mägede häält. Kõlasid Maria laul ning seejärel „Edelweiss“, mis oli kõigile saalisviibijaile kaasalaulmiseks ja millega tõid lauljad sümboolse lilleõie kõigile siin elavatele eestlastele. Laul oli ka sobivaks üleminekuks eesti muusikale.
Sissejuhatuseks ütles Lauri, et nad on olnud Eestist ära seitse aastat ja avaldas arvamust, et nendegi saatus on natuke sarnane siinsete eestlaste omaga — polnud küll sõda, mis kodumaalt lahkuma sundis, vaid taheti saada headeks lauljateks, kuid kohanemine võõrsil ilma vanemate ja õdede-vendadeta oli algul päris raske. Lauri ja Katrin püüavad Eestis käia nii tihti kui võimalik ja laulda ka eesti laule nii tihti kui võimalik, kuigi ega Austrias neid just kuigi paljudele esitada ei ole. Seda enam nautisid nad seda võimalust nüüd.
Kõlasid kaks V. Kapi laulu „Lumehelbeke“ ja „Metsateel“ ning eesti rahvalaul „Ei saa mitte vaiki olla“. Publiku tänu esinejaile oli suur, aplodeeriti püsti seistes ning Stella ja Johannes Pahapill viisid esinejaile lilli, tänades neid kõikide poolt ja paludes neil Torontosse tagasi tulla. Tiiu Roodus viis lillekimbu Katrinile, meenutades tema 11 aasta tagust viibimist Torontos. Sellega on kontserdi ametlik osa läbi ja algavad lisapalad, teatas Katrin rõõmsalt, ilmutamata vähimaidki väsimuse märke kahetunnise pingutava laulmise ja lavalise liikumise järel, ja lisapalu oli tervelt kolm! Boris Kõrveri operetist „Ainult unistus“ kõlas kaunis laul „Kõik roosid ma kingiksin Sulle“. Seejärel tutvustasid Lauri ja Katrin publikule oma 6-aastast tütart Marianni, kes saabus lavale ja jäi kahe järgneva lisapala ajaks isa-ema kõrvale. Tütar, kes on ka ise musikaalne, käib vanemate sõnul nendega alati kontserditel kaasas ning on seega varasest lapsepõlvest muusika sees üles kasvanud. Ka kolme lisapala järel ei tahtnud aplaus vaibuda, nii suur oli kuulajate tänu nendele andekatele lauljatele ning pianistile.
Lauri tänas kõiki kuulajaid, eriti kontserdi korraldajaid Stella ja Johannes Pahapilli Eesti Kunstide Keskusest ning Tea ja Ago Petersit, kes neid lahkelt oma kodus majutasid. On tore, et tänapäeva andekatele Eesti muusikutele on lahti kõik väravad ja võimalusi enese täiendamiseks ja töötamiseks leidub igal pool maailmas. Loodame neid säravaid tähti taas Torontos näha, aga miks mitte näiteks ka Eestis, kui nad seal esinema juhtuvad.
KAIRE PÕDRA-TENSUDA
