Minu unistus on ammu olnud Eestis muusikateraapia alal tegutseda ja tee sinna algas juba siis, kui ma Bosnias Pavarotti muusikakeskuses töötades tegelesin sõja ajal traumasid üle elanud lastega. Selle aasta jõulud veetsin Tallinnas sugulaste juures ning võtsin ühendust Eesti Haridusministeeriumi erivajadustega laste nõunikuga. Paistis, et ta tundis huvi minu vastu, öeldes, et Eestis tuntakse puudust kõrgharidusega muusikaterapeudist. See julgustas mind.
Kui leping Bosnias lõppes, tulin tagasi Torontosse ja hakkasin internetis uurima Eesti sotsiaalseid asutusi sh Tallinna Lastekodu, mille juhtidega võtsin e-posti kaudu ühendust. Lõpuks saingi tööpakkumised Tallinna Lastekodult ning Lastekeskuselt Tähetorn ning kolisin sügisel 2003 Tallinna.
Neid asutusi külastades torkas kohe silma muusikariistade puudus. Pöördusin siis Eesti Abistamiskomitee poole Kanadas (EAK), paludes toetust pillide ostmiseks. EAK annetaski väga lahkelt raha muusikariistade muretsemiseks ning tänu sellele organisatsioonile olen saanud oma muusikateraapia programmi Eestis ellu viia. Kuna mu põhitöö on Tallinna Lastekodu rehabilitatsioonimeeskonnas, tahan sellest siinkohal kirjutada.
Eestis on umbes 1160 last, kes elavad 22 lastekodus. Tallinna Lastekodu on linna hoolekandeasutus, mille tegevuse põhieesmärgiks on asenduskodu loomine orbudele ja vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele. Lastekodu asutajaks on Tallinna Linnavolikogu ja lastekodu on Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti hallatav asutus. Tallinna Lastekodu on Kristliku Koolkodu, Kopli Lastekodu, Mustamäe Lastekodu, Nõmme Lastekodu ja Imikute ja Puuetega Lastekodu.
Puuetega lastekodulapsed endises N. Liidus veetsid oma päevi mängukoplis või voodis lamades. Tänavatel võis näha vaid terveid ja tugevaid lapsi. Puuetega lapsed pidid jääma nelja seina vahele. Kuigi tänapäeval püüab Eesti ülejäänud Euroopa Liidu riikidele järele jõuda, ei vasta tänavad ja avalikud kohad ikka veel täielikult puuetega inimeste vajadustele.
Arstid soovitavad endiselt vaesematel vanematel ära anda oma arengupuuetega lapsi, sest neil puudub piisav ühiskonna toetus. Tavaliselt tulevad lapsed lastekodusse otse haiglast. Emad on võibolla salanud oma andmeid ja hiljem kaovad vaikselt sünnitusosakonnast. Osa lapsi tuleb ka lastekodusse politsei kaudu, vahel narkomaanide pesades läbi viidud politseioperatsiooni tulemusena. Mõnikord annavad lapsed üle ka vanemad ise, teades, et siin saavad lapsed vähemalt korrapäraselt süüa.
Tallinna Lastekodu rehabilitatsioonimeeskond, kus ma töötan, alustas tööd detsembris 2002 ning asub Imikute ja Puuetega Laste Keskuses. Selles meeskonnas on arst, 3 füsioterapeuti, 3 logopeedi, 2 tegevusterapeuti, 2 psühholoogi ning mina. Me koostame lastekodu- ning kodustele puuetega lastele rehabilitatsiooniplaane ja aitame kaasa plaanides püstitatud eesmärkide realiseerimisele.
Eestis on praegu üle 5000 puuetega lapse, kellele on määratud isiklik rehabilitatsiooni arenguplaan. Plaanis sisalduvad vajalikud tegevused lapse arendamiseks, toimetuleku parandamiseks, nõustamiseks jne. Puudega lapse rehabiliteerimine on üldjuhul pikaajaline ja pidev protsess, mis nõuab erinevate spetsialistide head meeskonnatööd ja koostööd perega.
Siiani olen tegelnud 2—16aastaste puuetega ja emotsionaalsete häiretega lastega kahes lastekodus. Lapse seisundi hindamiseks ning ravimiseks kasutan muusikalist improvisatsiooni.
Muusikateraapia eesmärgid töös nende lastega on mitmesugused: need võivad olla sotsiaalsete oskuste arendamine, suur- ja peenmotoorika arendamine ning tunnete ja loovuse väljendamine. Selleks pean looma lapsega kõigepealt usaldusliku suhte turvalises keskkonnas ja koos lapsega musitseerides julgustan teda end mitteverbaalselt väljendama. Lapsel on võimalik teraapia abil õpitud elamusi kinnistada ja edaspidi neid teistes keskkondades ja olukordades kasutada. Niiviisi suureneb eneseväärtus, vähenevad käitumishäired ja laps hakkab positiivselt arenema.
Kuigi Eesti riik on viimasel ajal teinud olulisi muudatusi puuetega inimeste rehabilitatsiooni arendamisel ja rahastamisel, on paraku puuetega laste puhul vajalik spetsialistide töö suuremas mahus, kui seda praegused võimalused lubavad. Näiteks, alates märtsist 2005 maksab sotsiaalministeerium tasu loovteraapia jaoks, mille alla kuulub muusikateraapia ning tegevusteraapia — ainult 20 tunni eest (või umbes 5 kuud) aastas igale lapsele. Nii ollaksegi tihti olukorra ees, et edukalt kulgenud rehabilitatsioon jääb pooleli, kuna ettenähtud rahalised vahendid lõpevad. Samas tähendab see tihti seda, et lapse areng teeb tagasikäiku selle aja jooksul, kuni avaneb jällegi uus rahastamine. Siis alustatakse vahel peaaegu algusest.
Seetõttu on Tallinna Lastekodu rehabilitatsioonimeeskonna juhataja, kaks füsioterapeuti jt otsustanud luua mittetulundusliku sihtasustuse, et koguda raha puuetega inimeste toetuseks. Ja sellest mõttest sündis Puuetega Laste ja Noorte Rehabilitatsiooni Sihtasutuse Laste ja Noorte Taastusravi Fond. Sihtasutuse eesmärk on toetada puuetega laste rehabilitatsiooni nii lastekodu- kui ka kodustele lastele. Selle all on mõeldud nii otseselt spetsialistide rehabilitatsioonitööd kui ka vajalike abivahendite hankimise ja kohandamise toetamist. Loodetavasti saab Tallinna Lastekodu rehabilitatsioonimeeskond tulevikus sihtasutuste kaudu rohkem puuetega lapsi aidata. Kui vanemad saavad oma lastele rohkem abi ja toetust, võibolla ei soovita siis ka enam arstid arengupuuetega lapsi lastekodusse anda, mistõttu sellelaadsed lastekodud oma tegevuse lõpetavad.
Olen praegu Torontos vaid lühikest aega ja lähen arvatavasti uuel aastal tagasi Tallinna oma muusikateraapia programmi jätkama. Eestis arvatakse sageli, et muusikateraapia tähendab lihtsalt muusika kuulamist, kõrvaklapid peas, voodis lamades ja lõõgastudes. Loengut pidades ja artiklit kirjutades olen viimase kahe aasta jooksul Tallinnas püüdnud põhjalikult selgitada, mis muusikateraapia õieti on. See töö jätkub. Sotsiaalvaldkond on Eestis tasapisi aina paremaks muutumas ja pean tunnistama, et tunnen uhkust ka oma väikese panuse üle selles.