Marko Mihkelson
Mitte kunagi varem meie kontinendi ajaloos pole Euroopa rahvad elanud sellises heaolus ning vabaduses kui täna. Ja ilmselt mitte kunagi varem pole globaalne maailm pakkunud Euroopale ühtaegu sedavõrd eripalgelisi julgeolekualaseid väljakutseid kui seda me täna näeme ja tunnetame.

Mitmel pool maailmas kipub olema tõsiasi, et Teise maailmasõja järgne rahvusvaheliste suhete süsteem on langenud väga suure surve alla. Küsimus on selles, kas maailm suudab uueneda kehtivat rahvusvahelist õigust rakendades või oleme silmitsi suuremate vastasseisude või isegi konfliktidega.

Euroopa julgeolekule on esitamas väljakutseid korraga nii Venemaa agressiivsus, islamiäärmusluse kasvav levik Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, Hiina pöördumatuna tunduv esiletõus maailma juhtriigiks, piiriülesed globaalnähtused nagu näiteks küberterrorism või vaesusmigratsioon. Lõppeks tuleb väga tõsiselt suhtuda kiirelt oma levikut kasvatava surmava ebola viiruse tõrjumisse. Maailma tervishoiuorganisatsiooni andmetel võib juba aasta lõpus iganädalane haigestunute juurdekasv ulatuda 10 000 inimeseni.

Külma sõja ajal tundus maailm vähemalt väliselt oluliselt lihtsamana. See peegeldus ka toona jagatud Euroopas, kus vaba maailm oli vastakuti kommunistliku ideoloogia taha peitunud Vene imperialismiga. Täna on juba üksnes erinevaid riigipõhiseid jõu- ja mõjukeskusi sedavõrd palju, rääkimata muudest teguritest, et maailma mõistmine ja selle pindselt parima poliitika kujundamine on varasemast palju keerulisem.

Pole saladus, et vahetult meid ja meie lähiregiooni mõjutavad muutused Euroopa julgeolekukeskkonnas on suuresti seotud eeskätt Venemaa kasvava agressiivsusega, mida me oleme täheldanud mitme viimase aasta jooksul. Tegelikult on Venemaast täna kujunenud ehk isegi suurim väljakutse kogu läänemaailma sidususele.

Kui üldse määratleda mingit pöördemomenti Euroopa julgeolekusüsteemi lähiajaloos, siis ei saa kindlasti kuidagi mainimata jätta Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnet 2007. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil. Just selles esinemises andis toonane ja tänane Venemaa liider selgelt märku – Moskva pole rahul lääneriikide, eeskätt Ameerika Ühendriikide juhtrolliga maailmas ning on valmis sõnadelt liikuma tegudele.

Paljud Putini Müncheni kõne vahetud tunnistajad meenutavad hetke kui tõsist šokki. Vaatamata verisele Tšetšeenia sõjale, opositsiooni lämmatamisele, võimutäiuse koondamisele, sõnavabaduse piiramisele ja mitmele teisele siseriiklikule arengule varjutas Lääne ettekujutust Venemaast Külma sõja lõpp. Eeldati õigustatud lootuses, et Venemaal on suure vastasseisu asemel hoopis enam võita rahvusvahelisest kaubandusest ning partnerlusel põhinevatest suhetest lääneriikidega.

Ometi osutusid tugevamaks need Venemaa ajaloost tulenevad hoovused, mis suunasid meid tagasi juba 19. sajandist tuttava mõjuväljade poliitika juurde. Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofina näinud Vladimir Putin asus pärast Müncheni kõnet oma sõnu ja eesmärke järjekindlalt ellu viima.

Esimene märk muutunud olukorrast Euroopa julgeolekus ilmnes 2007. aasta suvel, kui Venemaa taganes ühepoolselt kontinendi tavarelvastusleppest. See andis Moskvale vabad käed rasketehnika piiramatuks paigutamiseks strateegiliselt olulistele suundadele, toona eeskätt Põhja-Kaukaasiasse.

2008. aasta augustis nägi kogu maailm, et Venemaal on tõsi taga oma niinimetatud iseseisva välispoliitika ajamisel ning oma mõjuvälja tekitamisel, hoidmisel või laiendamisel. Agressioon Gruusia vastu ning riigi territooriumist viiendiku okupeerimine tähendasid esimest reaalset vastusammu läänemaailmale. Venemaa ei varjanud, et Gruusia ründamise peamine eesmärk oli NATO laienemise ärahoidmine.

Vähem kui kuus aastat hiljem on maailm tunnistajaks uuele ja kahjuks veelgi tõsisemale konfliktile, mis on meie silme all hargnenud juba mitmendat kuud. Pean mõistagi silmas Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine said äratuskellaks paljudele, kes siiani suhtusid veel äraootavalt Euroopa julgeolekukeskkonnas juba alanud muutuste hindamisel.

Kõik need ja mitmed teisedki muutused laiemas julgeolekukeskkonnas ajendasid Riigikogu väliskomisjoni 2012. aastal alustama süvendatud kuulamisi Põhjala ja Balti regiooni julgeolekust. Seadsime siis ajahorisondiks aasta 2020.

Nagu näha, eeldasime veel paar aastat tagasi, et julgeolekukeskkonnas ei toimu kiireid muudatusi. Trendid olid küll tajutavad, eriti mõistagi Venemaa aktiivsem survepoliitika, kuid sõda Ukrainas ei näinud siis küll keegi ette.

Väliskomisjoni töös on tavaks, et suurema teemakäsitluse puhul küsima kõrvalaarvamusi ja poliitikasoovitusi ka mõttekodadelt. Oma 26. jaanuari 2012 istungil arutaski väliskomisjon julgeolekualase uuringu tellimist ning esitas Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnale ettepaneku tellida uuring teemal „Arengud Põhjala ja Läänemere regiooni julgeolekukeskkonnas aastani 2020“.

Laekunud kolme pakkumise seast valiti uuringu teostajaks Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. Koostöös Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri (FOI) töörühmaga valminud raporti lõpptekst esitati väliskomisjonile 13. septembril 2012.

Raporti koostajad eesotsas kaitseuuringute keskuse teaduri Riina Kaljurandiga esitasid meile kokku 24-st punktist koosneva poliitikasoovituste loetelu, mis kätkesid endas nii piirkonnaväliseid tegureid kui ka piirkondliku julgeolekuidentiteedi ja koostöö tugevdamist.

Raporti esitluseks korraldas väliskomisjon koostöös kaitseuuringute keskusega 15. novembril 2012 Riigikogu konverentsisaalis seminari, kuhu oli kutsutud julgeolekueksperdid ja teadurid, Eesti ametkondade esindajad, Tallinnas resideerivad suursaadikud ja ajakirjanikud. Uuring on täna kättesaadav kõigile huvilistele Riigikogu kodulehel.

Eesti ja Rootsi teadurite ühissoovituste seas oli rõhutatult välja toodud laiemalt NATO ning eeskätt Ameerika Ühendriikide kui siinse piirkonna keskse julgeolekutagaja poliitilise ja kaitsealase kohaloleku saavutamine. Raporti soovitustes rõhutati, et “NATO Euroopa heidutuskava silmas pidades on Eesti huvides säilitada tasakaal tavarelvajõudude, ballistilise raketikaitse ning taktikaliste tuumarelvade vahel. Heidutusvõime säilitamiseks tuleb parandada Põhja-Euroopa sõjaliste jõudude valmisolekut, paigutust ja võimekust”.

Väliskomisjonile esitatud raporti head kvaliteeti näitab asjaolu, et terve rida kaitseuuringute keskuse kahe aasta taguseid soovitusi on tänaseks muutunud juba reaalsuseks. Nii näiteks on tänaseks tõsiasi Soome ja Rootsi eripartnerlus NATOga ning üha laienev kaitsekoostöö Põhjala ja Balti riikide vahel.

Üks tänaseks veel realiseerumata soovitus puudutas Eesti koostööd meie Põhjala naabritega Arktika küsimustes. Kaitseuuringute keskus soovitas Eestil tõsiselt kaaluda sarnaselt Poolaga vaatlejastaatuse taotlemist Arktika Nõukogus, et hoida end kursis arengutega Kaug-Põhjas ning sealsete osapoolte, sh Euroopa Liidu ja NATO tegevusega.

Väliskomisjoni meelest on tegemist väga arvestatava ettepanekuga. Eesti vaatlejastaatus Arktika Nõukogus võimaldaks meil lülituda vahetumalt globaalses kontekstis üha olulisemaks muutuva regiooni probleemide lahendamisse näiteks teaduskoostöö või keskkonnaküsimuste kaudu ning samas võimaldaks see laiendada koostööraame meie heade Põhjala naabritega.

Lisaks kaitseuuringute keskuselt tellitud uuringule viis väliskomisjon enam kui kahe aasta jooksul oma töös läbi kokku 44 julgeolekuvaldkonda puudutavat kuulamist. Nendele lisandusid meie väljasõiduistungid NATO küberkaitsekeskusesse, Teabeametisse, Tallinna merevalvekeskusesse aga samuti regulaarsed väljasõiduistungid koos riigikaitsekomisjoniga Kaitseväe Peastaapi ning rahvusvaheliste õppuste külastamine.

Eesti julgeolekuga on üheselt seotud Vabariigi Valitsuse poolt k.a 10. märtsil algatatud Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimisega. Sellega seoses on väliskomisjon viinud läbi rea kuulamisi ning 13.-14. märtsil 2014 korraldas väljasõiduistungi Narva ja Kagu-Eesti piirialadele.

Julgeolekuküsimused on viimastel aastatel olnud eranditult kõikide väliskomisjoni töövisiitide ja olulisemate rahvusvaheliste kohtumiste päevakorras, sealhulgas näiteks meie töökohtumistel Jaapanis, Korea Vabariigis, Ameerika Ühendriikides, Venemaal, Soomes, Indoneesias, Singapuris, Hiinas, Poolas, Euroopa Liidu välis- ja kaitsekomisjonide esimeeste, Balti riikide parlamentide väliskomisjonide ning NB8 väliskomisjoni esimeeste regulaarsetel kohtumistel.

Veel selle aasta sees kavandab väliskomisjon visiite Soome ning Ameerika Ühendriikidesse, kus üheks keskseks arutlusteemaks on vaieldamatult ka muutunud julgeolekukeskkond Euroopas.

2013. aasta 23. septembri istungil otsustas väliskomisjon koostada kuulamiste põhjal komisjoni raporti. Arvestades aga kogu julgeolekukeskkonna järsku ja kiiret muutumist käesoleva aasta jooksul, tegi komisjon läinud kuul ettepaneku korraldada olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu Riigikogu täiskogu 16. oktoobri 2014 istungil. Ühes tänasega tõmbab väliskomisjon alla tingliku joone oma kuulamistetsüklile, kuid mõistagi jäävad julgeolekuküsimused laiemalt ka edaspidi meie töö üheks tähtsamaks prioriteediks.

Eesti välis- ja julgeolekupoliitika üheks kesksemaks raamdokumendiks on Vabariigi Valitsuse poolt koostatud julgeolekupoliitika alused. Nimetatud dokumendi viimane uuendatud versioon pärineb 2010. aastast.

Riigikogu ja valitsuse koostöös on kujunenud heaks tavaks aegajalt nimetatud dokumendis sätestatu üle käia ning vajadusel esile kutsuda poliitikasoovituste täiendamine.

Viimati toimus seesugune ülevaade 14. mail 2013, mil välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisistungil oli arutluse all Vabariigi Valitsuse põhjalik analüüs Eesti julgeolekupoliitika aluste elluviimisest.

Meile esitatud ülevaates muuhulgas rõhutati, et kuigi dokumendi kehtivus ei ole ajaliselt piiritletud, on julgeolekupoliitika alustes sätestatud, et neid uuendatakse juhul, kui julgeolekukeskkond muutub oluliselt ja ilmneb vajadus julgeolekupoliitikat kaasajastada.

Väliskomisjoni meelest on eriti viimasel aastal toimunud nii vahetult meie kui laiemalt kogu Euroopa julgeolekukeskkonnas muudatused, mis tingivad ka Eesti julgeolekupoliitika aluste ülevaatamise ning täiendamise. Vabariigi Valitsus võiks selle ette võtta esimesel võimalusel.

Tänapäeva maailmas on julgeoleku tagamisel edukad need riigid, kellel on tugevad liitlased ning kes on ise aktiivsed rahvusvahelises julgeolekukoostöös.

Siin on Eestil ette näidata pikaaegne ja sihipärane tulemuslik tegevus, mille tõttu võime täna kindlalt väita – Eesti julgeolek pole kunagi olnud nii hästi tagatud kui täna. Selle keskteljeks on meie liikmelisus NATOs, pidevalt täienevad kahepoolsed suhted meie liitlastega, sealhulgas ka Eesti väga heade naabrite Soome ja Rootsiga.

Eesti usaldusväärsus liitlaste seas, mis eeskätt põhineb oma kohustuste täimisel, lubab meil ehk senisest aktiivsemalt mõjutada Euroopa julgeolekustrateegia uuendamist. See on eriti aktuaalne ajal, kui Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika peaareenil on hiljutiste poliitiliste vangerduste elik valimiste järel eriti liikmesmaade välisministrite seas jäänud tuntavalt vähemaks rahvusvaheliselt mõjukaid poliitikuid.

Seepärast oleks täna eriti oluline, et Eesti täidaks koos sarnaselt mõtlevate partneritega aktiivsemalt seda tekkinud tühimikku ning suunaks Euroopa Liitu rohkem keskenduma strateegilisele mõtlemisele. Ma väidan, et viimase puudulikkus on otsati ka kaasa aidanud julgeolekukeskkonna halvenemisele.

Võiks ju retooriliselt küsida - kuidas on võimalik, et seni ainus Euroopa Liidu julgeolekustrateegia pärineb aastast 2003? Seda siis ajast, mil ühenduse liikmeid oli kõigest 15. Katsed strateegiat uuendada on siiani jooksnud liiva. Samas peame Euroopa Liidus välja arendama sellise strateegilise kultuuri, mis võimaldab varast, kiiret ja kui vaja ka jõulist sekkumist.

Euroopa riikide ühtsem ja strateegiliselt kokkuhoidvam käitumine poleks mingil juhul vastuolus NATO tegevusega, vaid üksnes tugevdaks ühisosa lääneriikide koostöös julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas.

Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et Eesti julgeolek on püsivamalt tagatud, mida sidusam on meie ühiskond ning mida konkurentsivõimelisem on meie majandus rahvusvaheliselt. Mõlema tähtsust ei tohiks Eesti täna teha täna ühtki allahindlust.

Eesti president Lennart Meri ütles juba 1997. aastal, et kui eesti rahva iseseisvustahe on nähtav, kui Eesti riigi maine on puhas ja plekita ning kui eestlaste oskus oma sõltumatust hoida on veenev, kujuneb Eesti puutumatuse hind nii kõrgeks, et seda ei tule kunagi relvaga käes kaitsta.

(Kõne, mille autor pidas täna, 16. oktoobril, Riigikogu julgeolekudebatil.)

Märkmed: