Brüsseli julgeolekufoorumil pidas NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen hiljutisi Venemaa toiminguid olukorraks, mis „kujutab endast ohtu meie väärtustel põhinevale maailmakorrale ja reeglitele, millest me kõik oleme lubanud kinni pidada.“ Venemaa ühepoolsete riigipiiride muutmist hukkamõistvalt on USA, UK ja NATO lubanud Balti riike kaitsta, kuid see ei kõrvalda ohtu, mis saab tekkida siseriiklikult, kui jätkuvalt toimitakse nii, nagu Vene Föderatsioon oleks kinnitanud, et nemad tsaaride ja Stalini eesmärkide kohaselt toimima ei hakka; ning Eestisse genotsiidi tööriistana ja olmeelu eelistega elama saadetud venelasi nemad „Trooja hobusena“ ei kavatse kasutada.
Venemaa on ikka ja jälle Eestit süüdistanud, et Eestis elavatel venelastel ei võimaldata riigi valitsemises osaleda ning venelaste lapsi sunnitakse koolides eesti keelt õppima, kuid ka selles, et riigivõim ei keela eestlastel „heroiseerida natse“ – see tähendab austada Eesti vabaduse eest võitlejaid. Eesti pole neid põhjendamatuid süüdistusi tagasi lükanud ja küllaltki paljud lääneeurooplased ja põhjaameeriklased usuvadki, et kaherahvuselises Eesti Vabariigis üks rahvus teist rahvust inimõigusi rikkuvalt kohtleb. Samasuguse vaikiva nõustumisega Kremli isandate süüdistustesse on arvatavasti suhtunud ka enamik kohalikke venelasi.
Kui maailma olukorras olulise tegijana toimiv Venemaa peab vajalikuks oma aega kulutada vaid mõnes väikeriigis vene rahvusse kuuluvate sisserändajate eluolu üle mure tundmiseks, siis võib Venemaa murel olla mingi tähtsam eesmärk. Ukraina sündmused kinnitavad, et Eestil on vaja mitmete eriala asjatundjate ja rahva esindajate osalemisel põhjalikult analüüsida, kuidas eestlased põlisrahvana saavad rahumeelselt elada koos suurde vene rahvusse kuuluvate Eesti elanikega. Kindlasti on siinsete venelaste hulgas neid, kes ihkavad liitumist Venemaaga. Arvatavasti on ka eestlasi, kes liitumist Eestile kasulikuks peavad, kuid ilmselt vist kõige rohkem neid, kes vaikivalt seda uue ajaloolise paratamatusena näevad. Nii Putini pooldajate ohjamiseks kui käega löövatele eestlastele põhiseaduslike kohustuste tähtsusest arusaamiseks, on vaja eestlaste rahvuslik iseteadvus taas mõjuvaks muuta.
Võimaldamaks eestlastel endil, siinsetel venelastel ja kõikidel teistel õiglaselt olukorda hinnata tuleb teada, et: eestlased on elanud Läänemere ääres mitu tuhat aastat, alguses vabana ning hiljem rüütliordude ja suuremate riikide alluvuses; Eesti Vabariik loodi aastal 1918 ning oli NSV Liidu poolt okupeeritud aastatel 1940-1941 ja 1944-1991; riigi loomise ajal olid eestlased elanud kaks sajandit Vene riigivõimu alluvuses ja saksa rüütlite järeltulijatest mõisnike orjadena.
Riigi loomisel oli kasulik näidata, et eestlaste maa-alal elavad Vene riigivõimu ametnikud ja saksa mõisnikud võivad soovi korral Eestisse edasi elama jääda – ja nii ongi iseseisvuse deklaratsiooni pealkirjaks „Manifest Eestimaa rahvastele“. Nüüd on Venemaa hakanud väitma, et kui Eesti riigi loojad ise pidasid venelasi üheks Eestimaa rahvaks, siis olid eestlased ise pärast Põhjasõja lõppu heaks kiitnud oma asumisala kuulumise Venemaale. Tartu rahuleping tühistas selle Venemaale kuuluvuse ning nüüd on Venemaal hädasti vaja Tartu rahulepingu kehtivus kas või osade kaupa lõpetada. Mingi kummalise mõttevaeguse tõttu on ka tänased Eesti riigi esindajad väitnud, et tolle manifestiga pöörduti ka nende poole, kes toona Eestis ei elanud ning kes alles alates aastast 1945 saadeti NSV Liidust Eestisse elama.
Ajaloolased võivad ehk vaielda, millist maa-ala võidi eestlaste omaks pidada enne, kui sakslased hakkasid eestlaste poolt primitiivselt haritud maad ristisõdades endale võtma. Eesti Vabariik loodi rahvuste õiguse alusel ja selle olemasolu oli ja on praegugi tunnustatud teiste riikide ja rahvusvaheliste ühenduste poolt. Põhiseaduses määratu kohaselt on Eesti „demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“ (ps §1). Seda riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega ja/või rahvahääletusega. Seega saavad venelased riigivõimu teostamisel osaleda vaid siis, kui nende soovi ja seadustes määratud tingimuste kohaselt on neile antud Eesti Vabariigi kodakondsus. Nii on see ka kõigis demokraatlikes riikides. Teised põhiseaduses määratud õigused ja kohustused kehtivad võrdselt kodanike ja elanike kohta. Tuleb järeldada, et Eesti seadused ühtegi siin elavat seadusekuulekat venelast ei saa ahistada. Samas ei saa ka riigivõim ilma põhiseadust muutmata nõuda eestlastelt venelastega nende emakeeles suhtlemist ja/või nendega ühiselt millegi tegemist. Üldiselt püüavad sisserändajad võimalikult kiiresti kohaliku põlisrahva lugupidamise oma tegevuse ja ütlemistega pälvida – mitte ümberpöördult, nagu NSV Liidust okupeeritud riikidesse saadetud soovivad.
Nii okupatsiooni- kui taasiseseisvusaeg on kinnitanud, et eestlaste ja venelaste keele, kultuuri ning tunde- ja käitumislaadi erinevused ei soosi ühiselt tegemisi. Eestlaste ja venelaste vahelist suhtlemist raskendab sajandite pikkune vallutaja ja vallutatu olemine ning puudulikud või lausa valedel põhinevad teadmised, miks ja kuidas väga suur hulk venelasi Eestisse elama asus. Arusaadavalt tuleb Eestis elavatel venelastel möödunud aegu näha eesti ajaloos kirjutatuna. Tajuda on vaja, et ka need sakslased, kes ei osalenud natside kuritegudes, pidid osalema kannatada saanutele hüvituste maksmises; ning et venelastel pole mõtet nõuda riigivõimult millegi tegemist, korraldamist ja/või rahastamist, mis pole põhiseaduses nõutud. Ainult tõde teades ja seda rakendades on võimalik eestlastel ja venelastel rahumeelselt Eestis elada – ilma asjatute lõimumiskavade koostamise ja rakendamiseta. Okupatsioonieelses Eestis ei vihatud sakslasi ja venelasi, sest riigivõim ei nõudnud eestlastelt venelasi ja sakslasi mitte tõrjuda ega jätnud mitte ühtegi eestlaste iseteadvust ergutavat sündmust väärikalt tähistamata. Selliselt tuleb ka nüüd toimida ning see ei saa takistada heade suhete tekkimist nende eestlaste ja venelaste vahel, kes ilma riigivõimu sekkumiseta lõimuda soovivad.
Rahvuslik iseteadvus saab areneda okupatsioonieelsele tasemele vaid siis, kui riigivõim selle arendamist hakkab korraldama. Sellele tasemele jõudmine on aga hädavajalik põhiseaduse määratud esmase kohustuse täitmiseks. Eesti Vabariigi 1938. a põhiseaduse §22 sätestas, et „Noorte kasvatamine vaimselt, kõlbeliselt ja kehaliselt tublideks ning väärikaiks Eesti kodanikeks on vanemate kui ka riigi ja omavalitsuste tähtsamaid ülesandeid“. Sellist kohustust praeguses põhiseaduses pole, kuid vajadus on kordi suurem kui toona, mil vene rahvusse kuuluvate kodanike arv Eestis oli vaevu märgatav ning globaliseerumine veel väikeriikide omapära ei ohustanud.
Päris kindlasti ei saa rahvuslik iseteadvus iseenesest areneda, kui: NSV Liidu okupatsiooniaega peetakse kas „nõuka-“ või sotsialismiajaks; Vabadussõja järgset aega käsitledes räägitakse neile vaid vaikivast ajastust ja jäetakse kirjeldamata üldine rahva elukord, mis oli toona üsna sarnane Rootsi elukorraga; häbiväärselt jäetakse selgitamata, et sissetungivat Punaarmeed püüdis idarindel kangelaslikult võideldes takistada üle 60 000 eesti mehe, sh Soomest tagasi tulnud Eesti vabaduse eest võitlejad; unustatakse, et sõja lõpule järgnenud viie või rohkema aasta vältel mitukümmend tuhat metsavenda olid nõus ülimalt ebainimlikus olukorras ootama lääneriikide sõjajõudude tulemist, et siis koos Eesti vabaks võidelda; ning kui koolides ei räägita koolinoorte okupatsioonivastasest tegevusest ja nende salaorganisatsioonide liikmete vangistamistest.
Rahvusliku iseteadvuse edendamisest hoidumise õigustuseks on väidetud, et lääneeurooplased hakkavad meie vabaduse eest võitlemist natsimeelsuse ilminguks pidama. Ent ometi olid eestlaste pagulasorganisatsioonid oma asukohamaades suutnud selgitada, et eestlased ei sõdinud Venemaa vastu sellepärast, et Suur-Saksamaa alamatena taas saksa mõisnike orjadeks saada. Vabandusega „läänes meid ei mõisteta“ ilmselt püütakse varjata tegemisi, mis võiksid siinsete venelaste uhkust solvata või mis on vastuolus Venemaale antud mitte-vajalike lubadustega. Kuid rahvusliku iseteadvuse edendamine võib mõne riigimehe arvates olla iganenud eesmärk. Juba aastal 1993 kirjutas Mart Laar oma raamatus, et „Seda imelikum on tõdeda, et 1988. a. „kuuma suve“ järel oleme otsekui hakanud oma minevikku häbenema. Palju räägitakse eesti rahvale osaks saanud kannatustest, väga vähe aga võitlusest kannatuste toojate vastu.“
Põhiseaduses määratud eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämine on võimalik vaid siis, kui NSV Liidu kuritegelikku eestlaste hävitamist lakatakse pidamast ajalooliseks paratamatuseks, millega tuleb leppida vaikides ning ilma tekitatud kahjude heastamist nõudmata. Ainult Eesti Vabariigi edasikestmine rahvusriigina saab tagada eesti rahvuse üleaegade püsimajäämise. Kaherahvuselises riigis võivad juba enne selle sajandi lõppu suurde vene rahvusse kuuluvad sisserändajad olla riigi elu korraldamises domineeriv jõud.
Alates 20. augustist 1991 on Venemaa järjekindlalt süüdistanud Eestit tõde väänavalt siinsete venelaste ahistamises. Teades, et Venemaa on taas näidanud, et ta ei püüa olla usaldusväärne naaber, tuleb riigikogul denonsseerida 18. veebruaril, Mihkelsoni ja Paeti elutööna, sõlmitud mittevajalik kinkeleping. Riigikogu tegevuskavva tuleb võtta nende põhiseaduse sätete tühistamine ja/või muutmine, mis on vastuolus põhiseaduse preambulas määratuga.
