Marko Mihkelson Vene Föderatsiooni kaitseministri Anatoli Serdjukovi äsjane avaldus selle kohta, et vajadusel on Venemaa võimeline vallutama Gruusia vähem kui viie päevaga, on kohatu riigile, kes püüab luua strateegilisi ning toimivaid suhteid NATO ning Euroopa Liiduga. Naabrite ähvardamine on tupiktee, millelt võiks Moskva aega raiskamata tagasi pöörata.
Serdjukov tegi oma avalduse Washingtonis, kus ta muuhulgas pidas kõnelusi oma kolleegi Gates'iga. Selline hoiak pole kahjuks üllatav ning peaks kindlasti olema lääneriikide erilise tähelepanu all. Ma jagan suuresti David Krameri seisukohta, kes eilses The Washington Postis kirjeldas kujunenud olukorda USA-Venemaa suhetes. Tema rõhutatud inimõiguste olukorrale tuleks kindlasti lisada ka Venemaa suhtumine naabritesse, mis on viimasel ajal suhete hindamisel Moskvaga jäänud Lääne radariekraani äärealale.
Kui me räägime Euroopa Liidus näiteks võimalikust tulevasest viisavabadusest Venemaaga, siis on möödapääsmatu, et Venemaa lõpetaks inimõiguste rikkumise, keelustaks seadusega surmanuhtluse (see on 1996. aastast vaid külmutatud), täidaks teisi Euroopa Nõukogu ees võetud kohustusi ning mis kõige olulisem, asuks täitma oma põhiseaduse sätteid.
Kui me räägime NATO ja Venemaa suhete edendamisest, ei saa see olla kuigi vettpidav, kui Venemaa võtab igal võimalusel ähvardada Gruusiat või mõnda teist naabrit. Kindlasti pole ka Iskanderide paigutamine Balti riikide vahetusse lähedusse kuigi sõbralik samm.
(Ilmus originaalselt Marko Mihkelsoni blogis,
http://markomihkelson.blogspot... )
