USA värske presidendi Barack Obama möödunudnädalane lühivisiit Kanadasse tekitas kihinat-kahinat siin- ja sealpool piiri. Ehkki USA presidendid on lugematu arv kordi külastanud oma põhjanaabrit, pole nii suurt elevust ja eufooriat kunagi varem täheldatud. Vaatlejad (Craig Oliver jt) jahutasid kirgi – esimesest lühivisiidist pole mõistlik loota mingeid dramaatilisi tulemusi.

Miks kõigepealt Kanadasse?

Üks ajakirjanik uuris seda küsimust läbi huumoriprisma ja laskis käiku oma fantaasia. President Obama olevat Valge Maja ovaalsaalis küsinud oma nõustajatelt, miks on vaja kõigepealt minna Kanadasse ja saanud vastuse: „Härra president, see on naabritevaheline asi. Peame näitama, et saame oma piiritaguse riigiga hästi läbi, enne kui me läheme Pakistani, Putinit või palestiinlasi õpetama, kuidas nemad peaksid rahumeelselt ületama erimeelsusi.“ President öelnud vastu, et USA-l ja Kanadal pole ju lahkarvamusi. „Olen kuulnud, et nad on seal põhjas kõik demokraadid ja Hillary (Clinton’i) tervishoiu plaan funktsioneerib Kanadas juba aastaid.“ – „Jah, aga nende peaminister on parempoolne, tema kaaskond pooldab rohkem John McCain’i. Liberaalid kaotasid viimastel valimistel, nüüd on esile tõusnud nende uus juht, filosoof ja guru Michael Igatieff, kellega kindlasti peaksite kohtuma.“ Presidendi valgustamine Kanada majandusest, elust-olust ja poliitikast jätkus selles paroodiahõngulises loos samas vaimus.

Et eelmine president George W. Bush külastas oma ametisseastumise järel esmalt teist USA naaberriiki, Mehhikot, olevat ta sellega solvanud kanadalaste tundeid. Nüüd oli siis vaimustus eriti suur. Tõesti – muudatused igal rindel! Võib-olla ei teata, et esimene USA presidendi visiit Kanadasse toimus alles 1923. a. ja järgmine 1933. Jimmy Carter ja Gerald Ford ei külastanud aga kordagi oma ametisoleku aja jooksul Kanadat.

Protektsionism ja muud mured

President Obama esimene välisvisiit Kanadasse oli kahtlemata hea tahte zhest, millega anti märku naabritevaheliste suhete eeskujulikust seisust ja üksteisemõistmisest. Põhiliselt jagataksegi ju samu traditsioonilisi väärtusi. Külastades 1936. a. Quebec’i, ütles USA president Franklin Roosevelt, et ta ei kuulnud seal kordagi enda kohta öeldavat sõna „välismaalane“, selle asemel öeldi „ameeriklane“. Samal ajal ei nimetatud ka kanadalasi USA-s välismaalasteks. Sellest hoolimata pole aga kahe riigi ühtesulamine siiani teoks saanud ning neil on tänagi probleeme, eriti nüüd silmapiiril luurava protektsionismiohu tõttu.

Protektsionismi defineeritakse kui „kodumaist ettevõtlust kaitsvat majanduspoliitikat importkaupadele kõrge tolli, piiravate kvootide ja limiitide kehtestamise ning väljaveo soodustamise abil“. 21. sajandi protektsionism on sellest aga üsnagi erinev. Tänapäeval on rohkem tuntud ühine, kollektiivne protektsionism, kus riigid püüvad koos saavutada majanduslikku sõltumatust (Euroopa Liit, ASEAN-i maad, OPEC-isse kuuluvad riigid jne).

Kanada ja USA majandused on nii tihedalt läbi põimunud, et sageli on raske kindlaks teha, kus lõpeb üks ja algab teine. Kuidas on siis võimalik rakendada protektsionismi teise suhtes, ilma et oma majandust ohustataks või kahjustataks? See puudutab esmajoones autotööstust. Kaitstes Detroidi autotööliste huve, ei saa kuidagi eirata Windsori ja Oshawa tööliste omi.

Raske ka uskuda, et USA asuks kaitsma oma majandust väljaspool NAFTA-t (s.o. Kanadast ja Mehhikost sõltumatult). Riigid peavad ju üldiselt ikka kinni kord allakirjutatud lepingutest, kui heitlik Venemaa välja arvata.

Seetõttu püüavad Kanada ja USA pigem leida ühiseid meetmeid praeguse kriisi ületamiseks, millele ka keskendusid president Obama ja Kanada peaminister Stephen Harper oma kõnelustes.
On muidugi palju teisigi probleeme – õigus Arktikale, energiajulgeolek, keskkonna halvenev olukord, laienev sõjategevus Afganistanis jne, jne. Kõigi nende murede tõhusaks lahendamiseks vajavadki naaberriigid ühist strateegiat.

Kas isiklik sõprus on vajalik?

Pole kahtlust, Obama on erilise karismaga poliitik ja veetleb paljusid. Temast lausa kiirgab nooruslikku energiat. Harperile heidetakse aga ette just isikliku sarmi puudumist ja liigset vaoshoitust. Ajal, mil Obama on püüdnud esimesest päevast peale leida ühist pinda vabariiklastega, jõudis Harper selleni (suhetes liberaalidega) alles konstitutsioonilise kriisi olukorras.

Aga mõlemal riigipeal on ka palju ühist. Kõigepealt nende iga – Obamal on aastaid 47, Harperil 49. Mõlemas peres kasvavad kooliealised lapsed. Nad on ka suured spordisõbrad, ehkki alad on erinevad – Obamal korvpall, Harperil jäähoki …. Mis aga veelgi tähtsam – nii Harper kui Obama soovivad võimalikult kiiresti oma riigi majanduse õigetele rööbastele juhtida.

Analüütikuid huvitab, kas Obama ja Harper võiksid saada sama suurteks sõpradeks nagu olid /on Jean Chrétien ja Bill Clinton.

Ajaloost on teada, et USA president Franklin Roosevelt ja Kanada peaminister MacKenzie King olid väga lähedased; just nende teeneks tuleb pidada aluse loomist tänastele heanaaberlikele suhetele. Mitmete teiste riigipeade (Nixon ja Trudeau; Kennedy ja Diefenbaker; Johnson ja Pearson) suhted polnud enam nii roosilised. Möödunudnädalane Harperi ja Obama esimene kohtumine näitas, et nad on väärilised ja väärikad kolleegid ja mõtlevad samal lainel, mis on tervitatavaks eelduseks poliitilise konsensuse leidmisel. Selle esimeseks heaks märgiks on peaminister Harperi esmaspäevane visiit New Yorki, kus ta kohtus äriringkondade ja meedia esindajatega.

Märkmed: