She Who Remembers, Survives. Eesti naiste nõukogudejärgsete elulugude tõlgendus. Toimetanud Tiina Kirss, Ene Kõresaar, Marju Lauristin. Tartu Ülikooli kirjastus 2004. 346 lk.
Olen juba mitu päeva istunud ja võrdse tõrksusega põrnitsenud nii seda nägusat raamatut kui sulepead, mille varrest ma selle ülevaate või tutvustuse pean välja imema. Minu ees on üheksa inimese pika eluloo lühike kokkuvõte koos seitsme tõlgendusega erinevatelt haritlastelt. Kõik üheksa elulugu on naistelt. Kõik seitse teadlast on naised. Mina, kes ma eluaeg olen mees olnud, tunnen oma ülesannet täites kohmetust nagu valel päeval sauna sattunu. Taganeksin vabandades välja, kuid mul on kutsekaart taskus: raamatu sokutas minu valdusse peatoimetaja — jällegi naine. Peale sooerinevuse on mul veel pagasiks poolelijäänud haridustee, mis ei soodusta just asjatundajate töö lahkamist. Sama allegooriaga edasi minnes võiks öelda, et daamid sisenesid leiliruumi vaid mõnusaks lõõgastuseks, mina aga tulin otse künnivaolt, nädala saast seljas, nii et ihu vajab korralikku küürimist. Kuid heakene küll, magus leil pole raisata ja vana suitsusauna lepitav hämarus kaotab soo- ning seisusevahed. Ja hea tuttav Tiina Kirss naeratab julgustavalt. Jätkakem.
Enamus oma eluloo kirja pannud daamidest on läbi teinud Siberi-teekonna, üks isegi kaks korda. Üks abiellus kommunistiga ja vaevles Saksa koonduslaagris. Kaks olid traktoristid ja nõukogude töökangelased. Üks neist on Venemaal sündinud, saadeti Eestisse alles pärast Teist maailmasõda, sai Lenini ordeni, ei teadnud midagi Eesti Vabariigist ega sini-must-valgest lipust, kuni taasiseseisvumisega varises ta vana maailm kokku — ta oli kogu aeg elanud valepropaganda varjus. Üks elas kodumaal üle raskeid aegu, kuna keeldus oma rahvast küüditama minemast. Kõiki on raaamatus identifitseeritud vaid eesnimega, kuid vähemalt osal tuleb ka perekonnanimi ilmsiks. Üks sellistest on lastekirjanik ja luuletaja Leelo Tungal, kes on üheks lüliks kolmes generatsioonis: peale Leelo on kirja pannud oma eluloo ka ta ema Helmes ning ühtlasi lisanud oma kadunud ema loo. 84-aastane Mann küüditati koos tütrega ja suri Siberis.
Niipalju elulugudest endist ja nende kirjutajatest. Tõlgendajateks on Rutt Hinrikus, Tiiu Jaago, Tiina Kirss, Ene Kõresaar, Marju Lauristin, Aigi Rahi-Tamm ja Riina Reinvelt. Igaüks neist vaatleb üht elulugu, välja arvatud Tiina Kirss, kelle analüüs käsitleb kogu Tungla-dünastiat. Raamat on ingliskeelne ja kujutab endast ühe teadusliku konverentsi toimetist. 27. aprillil 2002 peetud konverents oli organiseeritud Tartu Ülikooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi poolt ning toimus inglise keeles. See fakt avab ukse minu mikside-seeriale, milledest osa jääb vastamata. Esiteks: miks ainult naised? Sellele olen vist suuteline ise uue miksiga vastama: miks mitte? Meil on küllalt sõjaraamatuid, mis käsitlevad meeste heitlusi, nii füüsilisi kui hingelisi. On päris huvitav vastukaaluks lahata naiste hingeelu samalaadses olukorras, mis pole põrmugi vähem traagiline ja kindlasti komplitseeritum. Teiseks: miks on teos ingliskeelne? Kas on võetud eesmärgiks ületada rahvusvahelisi piire või peetud silmas nooremaid haritlasi väliseestlaste hulgas? Kolmandaks: miks oli konverents ingliskeelne? Oli seal teistest rahvustest osavõtjaid? Raamatu lehekülgedelt sellele kinnitust ei leia. Ingliskeelsed tõlked on teinud ulastuslikult Tiina Kirss, keda assisteerivad Elin Toona ja Urve Kivilo.
Raamat on äärmiselt huvitav ja sellel on kahtlemata suur kultuurilooline väärtus. Eriti noorema põlve haritlastele soovitan seda tungivalt lugeda. Tavainimesele hoiatuseks, et see teos ei ole kergesti loetav, kuid pärast oma viimase noriva miksi tulleheitmist võin anda lugemiseks ja nautimiseks tulusaid juhtnööre. Miks on raamat üles ehitatud sellisel kujul? Miks on vanker rakendatud hobuse ette? Siinkohal lööb minus meesterahvas välja ja nõuab feminiinse analüüsivõime ühendamist terakese maskuliinse loogikaga. Raamat on põhiliselt kolmeosaline, kuigi selgepiiriline jaotussüsteem puudub: sissejuhatus, tõlgendused ja elulood. Esimeses osas on kõigi teadlaste tutvustus, Tiina Kirsi eessõna ja kaks asjakohast lühiesseed Rutt Hinrikuselt ja Ene Kõresaarelt.
Lugemist hõlbustaks tunduvalt, kui kohe pärast eessõna alataks elulugudega ja igale eluloole järgneks tõlgendus (välja arvatud muidugi Mann Helmes-Leelo, mis tuleks esitada järgemööda ja siis anda sõna tõlgendajale). Kaks esseed võiksid jääda raamatu lõppu. Just sellises järjekorras soovitan seda raamatut lugeda. Elulood on hõlpsasti loetavad ja pärast nende lugemist on ka tõlgendus huvitavam (sel juhul võinuks tõlgendustest välja jääda ka paljud tsitaadid). Esseesid võib lugeda hiljem või kasvõi lugemata jätta (minu siiras vabandus, armulised daamid!). Tavalugejat ei huvita alati, kuidas mälu liigitatakse isiklikuks, kollektiivseks, ajalooliseks jne. Raamatu eesotsas võib see lugeja ära hirmutada.
Puhtuse- ja tervisetempel on jumalaga jäetud. Valgustatud esikus on soovahe taas märgatav. Daamid kohendavad kiharaid ja siluvad seelikuvolte. Kuid kui mina oma takuste pükste puupööra siivsalt paika panen, tunnen, et seisustevahe on kadunud. Ning lahkudes teen kaaslastele pisut matslikult kohmaka, kuid siiralt lugupidava kummarduse. Usun, et kohtume veel.
Nad mäletavad ja neid mäletatakse (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
kuidas laab
Kultuur
TRENDING
