Armastus ja seks eesti luules
Vastupidiselt levinud eelarvamusele, nagu oleks eestlased karmi Põhjamaa külmavõetud tunnes tega rahvas, kes ei taha ega suuda oma tundeid väljendada, ei vasta see tõele ei meie rahvaluule ega kirjandusloo järgi. Armastus on üks põhiteemasid eesti uuemas, lõppriimilises rahvalaulus ning paljude luuletajate loomingus alates Kristjan Jaak Petersonist, Lydia Koidulast, Gustav Suitsust, Henrik Visnapuust, Marie Underist kuni tänaste poeetide Urve Karuksi, Doris Kareva, Jyrgen Rooste, Kristiina Ehini luuleni. Sõna armastus esineb ligi pooleteisesaja luulekogu ja lauliku pealkirjas.
Mida lähemale kaasajale, seda vähem romantilisemaks (tundelisemaks), kuid rohkem seksikamaks (füüsilisemaks) on eesti luule muutumas. Miks muutub luule keelekasutus moraalselt üha vabamaks? Kes on Albert Trapeeži ja Matti Moguči varjunimede taga ja miks peetakse neid kaht meest eesti kõige ropemaiks pooetideks?
Millisel skaalal liiguvad eesti parimate armastuslaulikute tunded? Mis on kaunis erootika, mis ja miks on ropp ja keelatud? Kus on poeetiliselt õigustatud ja ebatsensuurselt lubamatu sõnakasutuse piir?
Kas mees- ja naisluuletajate armastusluule erineb milleski ja kui, siis mille poolest? Milliseid kujundeid ja sõnavara kasutavad eesti poeedid armastuse ja erootiliste tunnete väljendamiseks?
