Lea Kreinin Metsaülikoolis.
Kõlab nagu muinasjutt? Just selline muinasjutuline ja uskumatu oli minu jaoks MÜ 45. juubelinädal Kotkajärvel. Uustulnukana oli see mul esimene kokkupuude legendaarse Metsaülikooliga, mille kuulsus ulatus omal ajal ka Raudse Eesriide taha. Arvasin, et selles osalemine jääbki üheks mu paljudest unistustest. Aga saatus tegi väga toreda üllatuse. (Aitäh Maimule, kes mu osalema kutsus ning Piretile, kes Toronto arhiivitöölt nädalaks „puhkusele" lubas!)
Juba esimestest hetkedest peale tundsin, et olen õiges kohas ja väga oodatud. Lausa hämmastav, kui virgutavalt mõjub teietamisest loobumine, vaimu ja keha vabastamine tsivilisatsiooni ettekirjutustest ja argirutiinist, et Vaba Mõte saaks metsa kohal hõljuda. Kõik loengud ja huviringid olid väga kõrgetasemelised ja huvitavad. Oli tore, et arutlusringe korraldati pärast loenguid vastavalt kuulajate vajadustele ja huvile. Meie arutlustes oli tunda sellist sünergiat, millega oleks nii mõnelgi hetkel saanud lausa mägesid paigast liigutada. Pärast huvitavat päevaprogrammi tuli õhtune kava. Peod vaheldusid filmivaatamiste ja lõkkeõhtutega. Jällegi on hämmastav korraldajate ettenägelikkus ja oskus kõiki tegevusi nii kenas vahekorras annustada.
Minu erilised lemmikud olid muinasjutuhommikud - uue päeva algus metsas. Lahkusime Elvaga siis, kui mõned toakaaslased veel teist külge keerasid - kui järvel hõljus hõbejas udu ja hirved ragistasid peamaja taga põõsastes. Oma igahommikustel avastusretkedel nägime oravaid ja vöötoravaid metsa all talvevarusid soetamas, uhkete punatuttidega rähne kuivanud puul kahel nokal trummi mängimas ning kuulsime kauri järve kohal huikamas.
Olen nii õnnelik, et sain selles muinasloos osaleda.
Lea Kreinin, Glasgow (Šotimaa)
