Pühal, mis neile on eriti tähendusrohke ja kohustusterikas. Lisaks lühitutvustustele küsis RIINA KINDLAM kursuslastelt, kuidas nad pühitseksid 24. veebruari Eestis ning palus kirjeldada erilist Vabariigi aastapäevaga seotud mälestust.
Kapten AVO VESKE (32) alustas teenistust Eesti Kaitseväes 9. detsembril 1991, esimesel ohvitseride kursusel. Jätkas Kuperjanovi pataljonis kuni kompaniiülema ametikohani. 1998. a. määrati teenima Tartu pataljoni staabiohvitseri ametikohale, teenistus jätkus erinevatel ametikohtadel kuni Tartu pataljoni ülemaks määramiseni.
„Tõenäoliselt oleksin kaitseväe paraadil. Tunnen puudust paraadil osalemisest. Kolmel aastal järjest olen osalenud Tartus kaitseväe paraadide korraldamisel. Minu jaoks on Iseseisvuspäev eelkõige tööpäev.”
Major RAIVO TAMM (28) Kaitsejõudude Peastaabi logistikaosakonna ülem. Kaitseliidu taasasutajaliige (1990), kaitseväes 1992. aastast. Esimese eestlaste grupi koosseisus lõpetas 1994 Soomes Kadetikooli erikursuse. Teeninud Kaitseväe Lahingukoolis, rühmaülemast õppeasutuse ülemani. Alates 2001. aastast teenib peastaabis. Kaitseliidu ja korp! Sakala liige.
Leitnant ROLAND TÕNISSON (34), mereväe kaplan, kaitseväes 1997. aastast.
„Tavaliselt olen käinud abikaasa, poja ja tütrega kaitseväe paraadi Vabaduse väljakul vaatamas.” Meelde jääb: “1998. aasta, kui tähistasin Iseseisvuspäeva esmakordselt kaitseväelasena. See oli kaitseväe juhataja vastuvõtt Mustpeade Majas Tallinnas.”
Kapten PEETER TALI (38), avalike suhete teenistuse ülem, kaitseväes 2000. aastast. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanikuna. Töötanud 14 a. trükiajakirjanduses, teadeteagentuuris ETA, ajalehtedes Edasi/Postimees, Rahva Hääl ja Eesti Päevaleht erinevatel ametikohtadel. Eesti Kongressi liige ja esimese vabalt valitud Tartu linnavolikogu liige. Korp! Sakala taasasutajaliige.
„Osaleksin kindlasti kaitseväe paraadil Vabaduse väljakul. Usun, et niikaua kui on Eesti riik, peetakse ka Vabaduse väljakul kaitseväe paraade. Seepärast ma teeningi kaitseväes, et minu lapsed saaksid vähemalt järgmised 10-15 aastat rahulikult Iseseisvuspäeva tähistada. Edasi on juba minu poiste kohustus Eestit kaitsta. Siin olles tunnen puudust oma perekonnast, abikaasast ja kahest pojast.
Iseseisvuspäeva hakkasin mõttekaaslastega koos perekonnaõhtutega tähistama 1989. a., kui korp! Sakala tegevuse Tartu Ülikooli juures taastasime. Korp! Sakala perekonnaõhtud olid ja on oma akadeemilise väljapeetuse tõttu kuulsad üle terve Tartu. Edasi tulid Vabariigi Presidendi vastuvõtud ja ametkondlikud vastuvõtud.
Kõige meeldejäävam Iseseisvuspäev oli vist 1996. aastal, kui Eestis oli harukordselt külm talv, umbes nagu sel aastal siin. Toona sõitsin koos naise ja pojaga jääteed pidi Hiiumaale. Ööbisime Käina hotellis. Kohalikul vallavanemal oli all kõrtsis mingi koosviibimine või isegi vastuvõtt. Oli säärane sõbralik mees, mustas ülikonnas ja valgete villaste sokkidega. Tellis peenemaid napse ja praalis, et Käinas ei julge teda küll ükski mees puutuda. Säärane armas kodune tunne oli, nagu Lydia Koidula näitemänge lugedes. Hommikul vaatasime telerist paraadi, siis sõitsime järgmist jääteed pidi Saaremaale. Seal oli just Viktor Kingissepa kuju asemele Vabadussõja mälestusmärk taasavatud. Saaremaalt saime jääteed pidi jälle Virtsu ja sealt koju Tallinna.“
„Vaataksin kindlasti kaitseväe paraadi. Esimene kaitseväe paraadi jälgimine Vabaduse väljakul oli erakordne elamus.“
KERSTI KARUSE (30) tegeleb Kaitsejõudude Peastaabi asjaajamisbüroo juhatajana dokumendihalduse korraldamisega. Töötanud peastaabis 2001.aastast, enne seda Piirivalveametis. Lõpetanud Tallinna Kergetööstustehnikumi asjaajamise ja arhiivinduse eriala ning Tallinna Tehnikaülikooli majanduse ja Tallinna Pedagoogikaülikooli infoteaduste osakonnas infoteaduse eriala.
„Usun, et 24. veebruaril on selle päeva olemust arvestades igale eestlasele omamoodi tähendus. Minu kui tsiviilisiku jaoks on see eelkõige Iseseisvuspäev, vabariigi tähtpäev, mida tähistan alati pere ringis. Töötades peastaabis tean aga ka, mida tähendab see päev ohvitseridele. Seda tajudes olen igal aastapäeval mõtetes meie kaitsejõududega, mõeldes, kuidas sai võimalikuks selle päeva sünd.
Olen üsna kindel, et Eestis olles oleksin Iseseisvuspäeval kaitsejõudude paraadil Tallinnas Vabaduse väljakul. Olen viimased 5-6 aastat paraadi vaatamas käinud ja seda mitte kohustusest, vaid tahtmisest seal olla. Tunnen puudust lähimatest inimestest, kellega seda päeva igal aastal koos tähistame.
Meeldejäävaima elamuse, ühtekuuluvustunde, olen saanud just kaitseväe paraadidelt. Võimas on tunda end teiste riigi kodanike hulgas ühena neist. Ühena neist, kes on nii lumes kui päikeses tulnud riigi pealinna keskväljakule selleks, et koos tunda rõõmu oma riigi sünnipäeva ja vabaduse üle.”