Nädala pärast on 150. sünnipäeva tähistav laulu- ja tantsupidu täies hoos. Nii hoos, kui olla saabki. Tänast Vikerraadios saadet "Rahva teenrid" tasub järelkuulata, kes otse ei kuulnud. Mulle tegi head meelt, et saatekülalised julgesid avameelselt tunnistada tegelikku põhjust, miks tänavuse laulupeo korraldajad on otsustanud kavast välja jätta kõik viis Alo Mattiiseni isamaalist laulu. Kui avalikkusele toodi ääretult tobe põhjendus nagu "häid laule ei tohigi nii tihti esitada", siis tegelik põhjus on välja tulnud korduvalt laulupeo korraldustiimi sõnadest: need laulud on lausa liiga isamaalised!
Need laulud pidavat rõhutama sellist "halba" rahvuslust, mis vastandub kellegile. Nemad aga tahavad olla võimalikult korrektsed ning mitte vastanduda. Ma ei tea, kas saab veel olla allaheitlikum, pugejam, kartlikum?
Kui 150. juubelit laulupidu ei olla rahvuslik süürsündmus, millega rõhutakse ning populariseeritakse Eesti rahvustunnet, siis milleks seda üldse vaja on? Koorilaule võib laulda ka mujal, ükskõik kus. Ma tõsiselt loodan, et laulupeo korraldustiim ja selle juht saavad üle oma kompleksidest ning ei pea Alo Mattiiseni laule "liiga rahvuslikuks". Kui nad seda ei suuda, siis võtsid järelikult liiga suure ampsu ning oleks võinud jätta laulupeo korraldamise parematele.
Seega on teil veel aega, et mitte tahtmatult või tahtlikult õhutada jälle ühiskonnas konflikti ja lisada repertuaari ka neid "liiga rahvuslikke laule". Kas või üks. Kui te seda ei tee, siis ehk on laulupeolistel endal nii palju pealehakkamist ja teevad need lood ära! Nagu noorte laulu- ja tantsupeol tegid noored ise ära Vabaduse väljakult!
