Hirvo kahe meepotiga - parim dirigent - Hirvo Surva ja parim koor - Estonia poistekoor (Poistekoori toas Estonia teatris. Aprill 2016).
Hirvo Surva: „Kui me ei hoia oma kultuuri, siis võib see teiste Euroopa riikide ja rahvaste hulgas vesivärvina ära lahtuda”
Lea Kreinin
Kanada koorilauljatele hästi tuntud Eesti esidirigent Hirvo Surva on lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ja Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal. Ta on olnud mitme laulupeo dirigent ja kunstiline juht. Alates 2001. a on Hirvo Surva Eesti Koorijuhtide Liidu esimees. Ta õpetab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Tallinna Muusikakeskkoolis. Hirvo Surva käe all on Eesti koorid kogunud rahvusvahelist tunnustust paljudel festivalidel ning ka dirigent ise on pärjatud arvukate auhindadega, sh Gustav Ernesaksa nim. preemia, Aasta Muusik, Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk jt. Juunis tuleb Hirvo Surva juhatusel Kanadasse Roman Toi 100.a juubelisünnipäeva raames esinema Eesti 2015. a parimaks kooriks valitud Rahvusooperi Estonia poistekoor. Kontserdid 19. juunil kl 1.30 p.l. Peetri kirikus ja 21. juunil kl 7.30 õ Koerner Hallis.
Enne eelmist laulupidu käisite Kanadas ja töötasite seal kooridega. Millised muljed on Teil sellest sõidust?
Oi, see oli väga tore! Esiteks, ma olin esimest korda Kanadas. Ja kohata seal selliseid toredaid inimesi, eestlasi ja näha seda õhinat, kuidas tahetakse teha, olla osa eesti kultuurist, kuidas nad tahavad jõuda siia laulupeole ja olla koos teiste eestlastega – see oli tõesti suur elamus mulle! Hästi soojad inimesed.
Millised on muljed Kanada eestlastest?
Mis mind Kanadas heas mõttes hämmastas või üllatas – kuidas omal ajal tekkisid niivõrd tugevad kogukonnad. Samas on aeg nii palju muutunud – need, kes omal ajal läksid, on jäänud vanemaks ning nende järeltulijad on võtnud selle kõik üle. Nad võib-olla küll ei räägi enam alati eesti keelt, aga hoiavad eesti kultuuri ja tunnetavad selle tähtsust. Tänapäeval, kui on Eesti riik, on kõik ju hästi, aga kui olid rasked ajad, terve nõukogude aeg ja selle lõpp ja kui uus vabariik tuli, kui palju saadi siis tuge väliseestlastelt! Minul on tunne, et nüüd peaks vastupidi olema, nüüd on meie kord neid aidata ja tänada, et nad on tegelikult vedanud eestlust sel ajal, kui meie olime raudse eesriide taga. Nende inimeste ees tuleb teha sügav kummardus ja me tahame seda teha, sest need, kes said ära minna, aitasid lõppkokkuvõttes sellele kaasa, et Eesti uuesti vabaks sai.
Kui ma Kanadas proove tegin, nägin inimeste silmis sellist õhinat. Laulma oli tulnud ka mitte-eestlasi. Eestlased olid suutnud lauluentusiasmi ja kultuuri viia edasi kanadalastesse nii, et nendest teistest on saanud ka peaaegu eestlased. Seda on huvitav vaadata.
Laulupidu võib-olla ongi selline koht ja aeg üle viie aasta kokku saada. Eesti on väike, rahvast on nii vähe, see on tegelikult nagu pere kokkutulek minu jaoks. Tuleme, vaatame read üle – kes on manalasse läinud, kes juurde sündinud, mis on vahepeal juhtunud. Ju see on meile ikkagi vajalik. Ja nii tore on see, et see tegelikult käib kõik läbi kultuuri, mitte millegi muu. See on tahtmine ise teha ja kogu aeg olla osa kultuurist.
Nüüd olete tulemas Kanadasse Roman Toi juubelile. Kas Teil oli juba varem kokkupuuteid Roman Toiga või saite alles Kanadas tuttavaks?
Me olime enne näinud, mina olin teda kaugelt näinud (naerab), aga me ikkagi olime tuttavad – tere öelnud. Aga rohkem saime tuttavaks enne viimast laulupidu.
Kui palju esitatakse Eestis Roman Toi kooriloomingut?
Ma ei oska täpselt öelda, sest tal on väga erinevat loomingut. Üks osa on koorilaulud, aga osa on instrumentaalmuusika ja võib-olla kõige rohkem on orelimuusikat.
Näiteks eelmisel aastal ühel kontserdil, kus tegime Juhan Liivi tekstidele kirjutatud muusikat, laulsime Roman Toi „Kui tume veel kauaks“. See on tegelikult tõesti väga hea meeskoorilugu.
Poistekooriga õpite ka mõned lood?
Kindlasti. Meil tuleb „Te deum“ ja „Jumal on suur“ ning eraldi mõned a capella lood, need on veel töös, õppimine käib. (Pikemalt Eesti Elu 20. mai paberlehes)
