Katrin Lehismets
Nad tulid mu ellu — kolm noort inimest, kes moodustasid populaarse kupleeansambli „Talong“. Kaks uljast lauluhimulist noormeest koos klaverisaatjast neiuga, keda nad omavahel Pontuks hüüdsid ja kes seda nime pahaks ei pannud. See näis talle sobivatki — ülipikaks sirgunud, pigem kõhn kui sale, kogu oma olemises veel kuidagi plikalikult nurgeline — nii meenutas ta tõepoolest suure koera kutsikat. Aga kui poisid olid kogu kodinatega oma tuppa kolinud ja Pontu saadetud meie, temast mõne aasta noorema tütrega tuba jagama, tundsime abikaasaga, et meie pere on ühe tütre võrra kasvanud. Nii on see jäänudki.
„Talong“ bravuuritses ja lõikas loorbereid, Pontu saatis poisse klaveril ning aitas vajadust mööda ka lauluga. Poistele näis kogu see asi hästi kontimööda olevat, aga kui kord Pontuga kahekesi jäime, pihtis ta usalduslikult, et see kõik on tore — saab ilma näha, huvitavaid inimesi kohata ja mõnusa lisakopika teenida, aga see teda ei rahulda, tahab ikka päris-lauljaks saada. Ja varsti läksime kumbki oma teed, tema oma kindlast veendumusest kantud ambitsioonidega ja mina oma rõõmusegaste kahtlustega.
On ülim aeg mainida, et Pontul on ikka pärisnimi ka — Katrin Lehismets, kellena muusikamaailm teda täna tunneb. Ajad muutusid, saabunud iseseisvus pühkis „Talongi“ repertuaari üleöö minema ja ansambel läks laiali. Poisse kutsusid uued teed ja tuuled, neiu hakkas oma eesmärkide poole rühkima. Ja minu pere edaspidises suhtlemises temaga asendus Pontu nimi Katiga. Minu ainsal kodumaa külastusel 1993. aasta suvel tuli ta mind Tallinna lennujaama tervitama. Kui mõne aasta eest Torontos uuesti kohtusime, tuli ta siia juba kunstiküpse lauljatarina. Kuid kui ta pärast kontserti end Eesti Maja kohvikus koduselt minu ja mu abikaasa vahele poetas, oli ta jälle meie oma Kati, kes polnud iial meilt ära olnud.
Kati elukäiku kirjeldades tekkis kohe esimese lause juures konflikt, õnneks ainult minu siseilmas. Ta ütleb end olevat sündinud Kaliningradis, mida mina kangesti tahaksin Königsbergiks nimetada. Aga kuna Kati isa teenis Nõukogude Liidu armees, siis tuleb leppida Kaliningradiga. Kolm kuud hiljem kolis pere Haapsallu. Viieaastasele Katile hakkas ema noote õpetama, kuueselt läks ta juba muusikakooli klaveriklassi, aasta enne päris-kooli. Laulis igal võimalikul juhul. Juba lapsena kirjutasid kohalikud ajalehed temast kui andekast pianistist. Neljateistkümneselt tuli esimene lavaroll. Hiljem isamaaliste lauludega kuulsaks saanud Alo Mattiisen tegi oma diplomitööd lastemuusikaliga „Charlotte koob võrku“ (E.B. White'i raamatu „Charlottes' Web“ ainetel). Kati mängis selles aasta aega hanepoega, teisel aastal kasvas liiga pikaks ja pandi orkestrisse klaverit mängima. Sellega käidi ka Moskva lasteteatris esinemas.
Aastal 1985 tegi 15aastane Kati sisseastumiseksamid Georg Otsa nimelisse muusikakooli klaveri erialale ja kolis dzhunglisse. Nii nimetab ta Tallinna, mis oli tema jaoks määratu suur ja provintsipiiga eksis seal kogu aeg ära. Ja siis tuli esimene muusikaline shokk — suurlinna õpetaja Lembit Orgse nõudmistest ei saanud Kati aru. Alles aastaid hiljem sai ta teada, et ta Haapsalu õpetaja polnud ise kunagi klaverit õppinud!!! Nüüd pidi ta tagantjärele õppima tehnikat, mille teised olid lapsena omandanud.
Tulid esimesed töökohad: klaverisaatjana Tombi nim. Kultuuripalees estraadilauluringis, hiljem mängis ühes keelpilliorkestris klavessiini. Ja Otsa-koolis, kus ta veel ise õppis, võeti ta ansambliklassi klaverisaatjaks. Sealt leidis ta „Talong“, kes just eelmisest klaverisaatjast oli ilma jäänud. Sellest ajast meenutab Kati heldimusega paljusid näitlejaid, keda ta tundma õppis ja kelledelt omandas häid lavakogemusi.
Aastal 1989 lõpetas Kati Otsa-kooli väga heade hinnetega, mängides lõpueksamil Rahmaninovi 2. klaverikontserti. Samal sügisel astus Tallinna Konservatooriumi klaveri erialale, järgmisel aastal ka lauluerialale. Kahel erialal suutis siiski vaid aasta vastu pidada, siis loobus klaverist laulu kasuks. 1992. aastal elas pool aastat Berliinis, õppides Hans Eisleri nimelises Musikhochschules laulmist.
Tulid rollid muusikalides: Bernsteini „West Side Story“ Tallinna Linnahallis ja lastemuusikal „Jõulususs“ Estonia Talveaias. Esimese puhuks tuli lisaks laulule Mait Aguga aasta aega ladina-ameerika tantse harjutada. Välismaale mineku idee tekitas koostööproduktsioon Tallinna konservatooriumi ja Grazi Hochschule für Musik und Darsetellende Kunst'i vahel. Selleks oli Sir Harrison Birtwistle'i dramaatiline pastoraal „Down by the Greenwood Side“, mida mängiti nii Austrias kui Eestis. 1995. aastal alustas Kati õpinguid Salzburgi Mozarteumis, olles just Tallinna konservatooriumi väga heade hinnetega lõpetanud.
Juba aasta hiljem õnnestus Katil sattuda agentuuri „Salzburger Konzertgesellschaft", millega teeb koostööd tänaseni. Tulid ooperirollid: Despina Mozarti „Cosi fan tutte's“, Zerlina sama helilooja „Don Giovannis“, Ännchen Weberi „Nõidkütis“ ja peaosa Berta Menier Buriani „Bubu z Montparnassu's“. Viimane toimus Praha Riigiooperis ja esitati tshehhi keeles. Aastal 1999 lõpetas Kati Mozarteumi „mit Auszeichnung". Sellest ajast alates sööb ta oma sõnade kohaselt vabakutselise rasket leiba.
Tööpuuduse üle ta ei kurda. Tegeleb pidevalt kontsertide ja ooperiproduktsioonidega. Laulab palju kaasaegset muusikat, tehes koostööd Salzburgi ansambliga The New Music Ensemble Aspekte. On esinenud paljudel Lõuna-Euroopa kontsertlavadel. Omapäraseim oli külastus Egiptusse, Kairo ja Aleksandria ooperiteatritesse, kus tarakanid jooksid teatris ringi ja kogu maa meenutas kangesti nõukogudeaegset Lõuna-Venemaad.
Kati kurdab, et tal pole lauluõpetajatega vedanud. Alustas 2004. aasta suvel uuesti nagu kunagi klaveriga. Kuid just samaaegselt laulu ümberõppimisega võttis taas klaveri käsile. Olin unustanud, et ka klaverit mängida oskan — muigab Kati. Esitab paar korda kuus Mozarti klaverisonaate, õpetab ja töötab kontsertmeistrina.
Mind huvitab, kas ja kuivõrd ta pärast kodumaalt lahkumist Eestis on esinenud. Saan vastuseks, et tegemist on selletagi palju. Kuid aastal 2000 osales siiski ühel galakontserdil Kuressaare ooperipäevadel ja koos Lauri Vasaraga andis kontserdi Tallinna Raekojas seerias „Ooper raekojas“. 2004. aastal osales Haapsalu 725. aastapäevale pühendatud galakontserdil „Promenaadi sümfoonikutega“. Kaks kontserti tegi ka Peeter Kaljumäega. Naljapärast — ütleb Kati. Nostalgia — lisan mina.
Peale eesti keele valdab Kati saksa, inglise ja vene keelt. Hädakorral tuleb toime ka tshehhi ja itaalia keeltega. Hetkel õpib ta kontsertmeistri töö kõrval intensiivselt Mozarti „Võluflööti“. On esimeses koosseisus production coach, st peab kõiki partiisid oskama ja teisi lauljaid muusikaliselt juhendama; teises koosseisus laulab teise daami osa. Ees ootavad esinemised Salzburgis, lisaks Itaalia ja Londoni turneed. Organiseerijaks on Toronto sopran Ann Rowe.
Mida oleks mul veel lisada? Õnne ja edu Sulle, Katikene! Olen rõõmus ja õnnelik, et teadsid, mida tahtsid. Andesta, et Sinus kahtlesin. Isasüda soovib ikka vaid head.