„Huvi teoloogia vastu on süvenenud aastatega“

Paljud Toronto eestlased meenutavad siiamaani hea sõnaga siin 2001.-2002.a. elanud Peetri koguduse abiõpetajat Arho Tuhkrut, kes oli väga populaarne külaline paljudel eestlaste üritustel ja kelle kohta võib öelda, et oma sõbraliku loomu ja avala olekuga võitis ta paljude südamed. Hiljuti viibis Arho taas talvepuhkusel Torontos, et oma igapäevatööks Põltsamaa kiriku õpetajana n-ö patareid laadida, siinseid sõpru-tuttavaid kohata, kuid mis peamine, esineda Peetri kirikus igal aastal toimuval usuteaduslikus mini-instituudis. Arho leidis oma tihedale ajagraafikule vaatamata aega ka Eesti Elu toimetust külastada ja jutuajamisest sündiski alljärgnev Nädala portree.

Arho on sündinud Tartus, kuid peamiselt üles kasvanud ja koolis käinud Pärnus. Keskkooli lõpetamise järel 1992.a. astus ta Tartu Ülikooli vastavatud usuteaduskonda, kus kohtas ka Toronto Peetri koguduse õpetajat dr. Andres Tauli, kes seal loenguid pidas. Nii saigi alguse nende tutvus ja üldse abiõpetaja kutsumise mõte. Arho oli kolmas abiõpetaja Peetri koguduses, temale eelnesid kursusekaaslased Jaan Nuga ja Rein Schihalejev.

Oma Torontos elatud aastat meenutades ütleb Arho, et see oli aeg, kus sai end pühendada rohkem teoloogiale ja jutlustele, mitte aga ka majandusküsimustele nagu kodus, kus tal tuleb teha enamus kirikutööst, kaasa arvatud eelarved, remondi- ja palgaküsimuste korraldamine jm. Sellega võrreldes tundubki talle, et õpetaja positsioon on siin mõnevõrra teistsugune. Siin elatud aasta andis talle ka hoopis teistsuguse nägemuse kaugustest — Põltsamaa vahemaa Tallinnaga (120 km) ja Tartuga (60 km) ei tundu sugugi enam pika maana.

Ülikooli lõpetas Arho 1996.a., mille järel läks aastaks vikariaati Usuteaduse Instituuti Tallinnas. Vahepeal töötas Haapsalus, Ridalas ja Martnas, kuni Joel Luhamets kutsus ta 1997.a. sügisel Põltsamaale, kus ta töötab senini, olles vahepeal niisiis aasta Torontos.

Ta meenutab päeva, kui saabus esmakordselt Torontosse: 1. mai 2001, kui sooja oli ligi 30 kraadi, Tallinnas aga külm. Üsna varsti tuligi sisseelamine siinsesse ühiskonda, kuna vastuvõtt oli igal pool soe. Tekkis palju sõpru ja tuttavaid, keda kõiki seekord kahe nädala jooksul taaskohata ei jõudnudki. Arho peatus seekord dr. Maret Truuverti juures, kes on tema kauaaegne perekonnatuttav, kuna tema ema on dr. Truuverti kolleeg, hambaarst Pärnus.

Nagu Arho ütleb, avas Toronto aasta tema jaoks seda n-ö väliseesti fenomeni, näidates, et kirikul on siin võrreldes Eestiga teisigi rolle. Siin kannab ta rohkem ka nii keelelist, kultuurilist kui rahvuslikku rolli, kuna kirik on keskne koht ka nendeks tegevusteks. Kirik on seega ka sotsiaalne kohtumispaik, kuhu inimesed kokku tulevad: justkui risttee.

Siinsete inimeste jaoks on väga oluline, et kirikus toimub kõik emakeeles, mille pärast ollakse valmis ka väga kaugelt kirikusse sõitma, leiab Arho. Ta tõmbab paralleeli 1600. aastatega, kui läks käima Piibli tõlkimine — eesmärgiks seda algkeeltest inimesteni viia, mis oli väga tähtis ka Rootsi kuningriigi meelest. Mõtted Piibli eesti keelde tõlkimiseks said alguse juba 1640.a. paiku, teoks sai see aga 1739.

Arho jätkab, et ka vanasti oli eesti peredes väga tähtsal kohal Piibel, mille järgi lapsi lugema õpetati. Hilisematele mängu-, laulu- ja karskusseltsidele panid tema sõnul jällegi tugeva aluse vennastekogudused, milline liikumine õpetas inimesi grupiviisiliselt töötama: tuleme kokku, uurime Piiblit. Sellest omakorda sai rahvuslik ärkamine suure impulsi. Seega on kultuuril väga tugev kirikuga seotus juba pikki sajandeid.

Arhot huvitab väga ajalugu ja vanad kultuurid. Ta on palju reisinud. Sügisel käis ta United Bible Society kaudu kultuurireisil Liibanonis. See reis viis teda kokku kultuuriga maal, kus kuningas Taavet käis seedreid toomas ja avas Arho jaoks kultuuriloo aspektist midagi senisest hoopis enamat.

Oma kogudusest rääkides mainib Arho, et see on Eestis suuruselt neljas ja üks paarikümnest köetavast kirikust. Töötab seal kaks põhikohaga õpetajat, koos palgaliste ja vabatahtlikega on kaastöötajaid 40; koguduse suuruseks (kes on liikmemaksu tasunud) on umbes 1600 inimest. Tänavune aasta on kirikule eriti tähtis, kuna see on oreliremondi aasta ning samuti pühitsetakse koguduse esmamainimise 770. aastapäeva. Tähistamine toimub lõikustänupüha paiku.

Eestis pole tänapäeval kirikuskäimine väga levinud. Arho sõnul on umbes 1% rahvastikust neid, kes igal pühapäeval kirikus käivad. Ühe miljoni eestlase kohta teeb see siis umbes 10.000 inimest. Arho mainib hiljuti Siseministeeriumi usuasjade spetsialisti Ringo Ringvee poolt kuuldud statistikat, et Eesti on postsotsialistlikest maadest, samuti Euroopa standardite järgi kõige vähem religioosne riik (küsitluse andmete kohaselt, kus uuriti, kui suurt osa tähendab kirik nende elus jm.). Põltsamaal on aga traditsioonidel elav jõud: sõja ajal hävinud kirik taastati 1952.a. vabatahtliku tööjõuga, see on olnud tähtis lisaks tolleaegsetele ülesehitajatele ka järgnevatele põlvkondadele. Põltsamaal on elanikke u. 5100, neist käib pühapäeviti kirikus keskmiselt 70-100. Nii et seega tublisti üle Eesti keskmise. Käivad nii vanad kui noored, viimased ehk osalt ka seetõttu, et väikelinnas pole palju alternatiive. Noortetegevus on vilgas, hiljuti toimusid 170 osalejaga talvepäevad ning tublilt tegutseb laste pühapäevakool. Lisaks korraldatakse Põltsamaa kirikus umbes paarkümmend kontserti aastas.

Tugev side on Ilomansi sõpruskogudusega Karjala-Soomes, kelle hiljutisel 350. juubelil koos oma kooriga külas käidi. See sõprus on kestnud alates Eesti taasiseseisvumise algusaegadest või varemgi ning maainimesed on väga tänulikud ka abi eest, mida on aastate jooksul annetatud. Sest kui Tallinn võib elatustaseme poolest konkureerida Euroopa linnadega, on maal olukord sootuks teistsugune: palju on töötuid ning Arho sõnul saavad näiteks müüjad Põltsamaal palka kindlasti mitte rohkem kui 2700 EEK ning pole ime, et noored lähevad kooli lõpetamise järel enamasti mujale ning neid, kes tagasi pöörduvad, on vähe. Küll on aga viimasel ajal tulnud n-ö oma juurte juurde tagasi mitmeid pensionäre, kes on suurlinnades jällegi raskemas olukorras. Pealinnas asuva korteri eest saab märksa enam raha kui need maksavad väikelinnades ja miks siis mitte rahulikus elukeskkonnas pensionipõlve pidada.

Eesti kirikute majanduslikust poolest rääkides sõnab Arho, et see on päris raske. Investeerida tuleb sageli palju, et mitusada aastat vanu hooneid üleval pidada — katused, aknad, põrandad, orelid. Põltsamaa kirik on toime tulnud tänu oma annetustele, sõpruskogudusele, kohalikule vallavalitsusele jm.

Kui küsin, miks ta just teoloogia valis, vastab Arho, et see oli tema jaoks kõige laiema humanitaarbaasiga teaduskond ja tundus väga huvitav. Ka ütleb ta, et tal on elus väga vedanud õpetajatega. Huvi oma eriala vastu on aastatega süvenenud ja nagu ta ütleb, ühel hetkel avastad, et oledki kirikus, mis oli talle väga kena üllatus.

Märkmed: