Kanadas Kotkajärvel aset leidev metsaülikool kolis mullu suvel mitmeks päevaks Viljandimaale Heimtalisse, kus tekstiilikunstnik Anu Raud koos oma ema, tõlkija Valda Rauaga kõiki lahkelt võõrustas.

Halli peaga Valda Raud võttis metsaülikooli tegevusest osa nii palju kui jaksas. Kuulas loenguid ja vestles sisukatel teemadel külalistega. Niisuguse särava daamiga jutuotsale saamine tegi au igale metsaülikooli “tudengile”. Valda Raua esinemis- ja väljendusoskus ning ta teadmistepagas on muljetavaldavad.


Selle naise panust eestlaste lugemislaua rikastamisel viimase 50 aasta jooksul on raske üle hinnata. Just Valda Raud on tõlkinud eesti keelde suure osa ingliskeelsest väärtkirjandusest. Charles Dickens, Mark Twain, Bernhard Shaw, Ernst Hemingway, Theodor Dreiser, Kurt Vonnegut, Jerome David Salinger, John Flowles, Penelope Lively — see on vaid üks osa tõlgitud autorite loetelust.

Juubilar

Jaanuari lõpupäevil oli Heimtali lähedal Käärikul taas palju võõraid liikumas. Tulid Valda Raua sõbrad ja austajad, teatri ja muuseumiga seotud inimesed, kohaliku kooli õpetajad ja vallajuhid. Kääriku vanaperenaine tähistas 29. kuupäeval oma 85. sünnipäeva.

Tuldi ka muidugi Valda Raua andeka tütre, kunstnik Anu Raua pärast, sest nende kahe naise, ema ja tütre sõprus on imetlemisväärt.

Valda Raud ütleb, et noorena tahtis ta saada kooliõpetajaks, täpsemalt keeleõpetajaks. “Ma soovisin seda kaljukindlalt. Läks aga veidi teisiti. Ometi sain töö, mida olen eluaeg mõnuga teinud,” räägib ta.

Kui paluda Valda Raual korraks mõelda oma elu jooksul eestindatud ingliskeelse kirjanduse peale ja küsida, mis talle esimesena meenub, ütleb tõlkija: "Jerome David Salinger."

"Kahtlemata on Salinger ja ta raamatuist saadud kirjanduslik elamus mind kõige rohkem mõjutanud," ütleb Valda Raud. "Salingeri loomingus on väga vähe ballasti, iga sõna on ta teose idee teenistuses."

Salingerile 1951.a. maailmakuulsuse toonud romaani "Kuristik rukkis" tõlkis Valda Raud eesti keelde 1961.a. 1973.a. ilmus Valda Raua tõlkes Salingeri loomingust juba mahukas kogumik mitme ta kuulsa novelli ja jutuga.

Kui Valda Raua silmad pisutki paremini näeksid, tõlgiks ta kindlasti veel inglise nüüdiskirjaniku Penelope Lively loomingut.

Penelope Lively "Kuutiigri" saatsid Valda Rauale kõigepealt lugeda ta inglise sõbrad. Nimelt oli 1987.a. ilmunud "Moon Tiger" pälvinud Bookeri preemia ja toonud selle autorile suure populaarsuse. Eestikeelsena sai teost näha juba 1991.a.

"Kuutiiger" jäigi Valda Raua töölaual üheks ta viimaseks tõlgitud romaaniks, aga jah, Penelope Livelyt oleks ta tahtnud veel tõlkida.

Keldi palved

Ka keldi palved on need, mida Valda Raud tõlkijana nimetamata ei jäta.

Kirikuõpetaja Jaan Tammsalu oli see, kes pärast Shotimaal viibimist kaks raamatukest kaasa tõi. Ta ulatas need Valda Rauale, et kas too ei tõlgiks pisut, et saaks sealt midagi ehk jutluses kasutada.

Valda Raud pistis nina raamatuisse ega saanud sealt enam silmi üles. Palve järgnes palvele. Varsti oli tal neid tõlgitud juba 70.
Nüüdseks on eesti keeles "Keldi nägemus" ja "Keldi palved". Kahes pehmes köites on aga tegelikult vaid väike valik 1832.a. Shotimaa läänerannikul Hebriidi saarel sündinud Alexander Carmichaeli kogutud palvetest ja õnnistussoovidest.

Need imekaunid tekstid, täis lihtsat igapäevaelu poeesiat ja usaldust Looja vastu, on põlvest põlve Shotimaa lääneranniku saartel suuliselt ringelnud juba sadu aastaid.

"Need palved on mullegi palju õpetanud," tunnistab Valda Raud ja räägib natuke keldi rahvast, keda palved saatsid sünnist surmani, rõõmust ahastuseni ja talvest sügiseni.

Usk ja headus

Valda Raud juhindub elus eelkõige usust ja headusest. "Kui sa oled vihane — kuigi viha ei tohiks inimene endale üldse lubada —, siis ära alusta midagi. See ei tule välja!"

"Ei, ma ei ütle, et inimene peab tingimata usklik olema. Ei pea sugugi," lausub ta. "Sest see esimene käsk: armasta Issandat üle kõige, ei sobi igaühele. Aga armasta ligimest nagu iseennast, seda ju küll võib."

Valda Raua meelest peaksid inimesed iga jutu puhul, mille nad otsustavad üles võtta, lähtuma kolmest aspektist: kas see jutt on õige, kas see on vajalik ja kas see on heatahtlik. "Siis ei teki ülearu lobisemist ja tühja kuulujuttu!" õpetab ta.

Vanadus ja õnn

Valda Raua praegused päevad Heimtali lähedal oma tütre, kunstnik Anu Raua askelduste kõrval Kääriku talus on vaiksed ja õnnelikud.

"Vananemine tuleb mitut moodi. Mõnikord on nii, et inimese jalad käivad veel küll, aga igasugused alzheimerid tulevad peale," arutleb ta. "Minul on õnn vananeda teistmoodi. Liikumine ei ole enam nii hea kui võiks, aga mu pea on lahe, nii et päris halb on kohe, et kehva nägemise pärast sel enam tööd ei ole."

Valda Rauale meenub ühe Tartumaa kiriku altaripildi all olev murdekeelne tekst "Täüdetü om".

"On täide viidud," tõlgib ta pühapildil oleva ettekuulutuse kirjakeelde. "See käib ka minu kohta. Kõik, mis saatus on mulle määranud, on täide viidud. See, et ma tõlgiksin ja kirjandusalal tegev oleksin. See, et ma perekonda peaksin (Valda Raua abikaasa oli kirjanik Mart Raud – A.J.) ja paar last üles kasvataksin. See, et ma aeda hariksin ja lilli armastaksin."

Valda Rauas on tema sõjaväelasest isa Voldemar Aaviste (Avotini) südikust ja rangust ning ta mitut keelt osanud restoranipidajast ema Elisabethi daamilikku sarmi. Samuti Elfriede Lenderi asutatud tütarlaste erahumanitaargümnaasiumist saadud kombe-, käitumis- ja esinemisnõudeid ning parajas annuses head inglise huumorit.

"Eks inimese reisipaun pakitakse ikka lapsepõlves," ütleb Valda Raud. "Mul oli õnne. Mu vanemad märkasid mu huvisid ja võimeid ning võtsid neid arvesse. Tänu neile ja ehk natuke ka mu enda agarusele poetati sinna muusikaline ja looduse tundmise ning kombeka käitumise algharidus. Aga on veel üks eriline asi, mille mu reisikotti ilmselt poetas mu haldjast ristiema: see on optimistlik meelelaad!"

Armas tütar Anu

Väga suure osa Valda Raua praegusest elust võtab ta tekstiilikunstnikust tütre Anu Raua tegevuse toetamine ja jälgimine.

"Käärikul ja Heimtalis käib ju nõnda palju inimesi. Nendega tuleb jutustada ja kui vaja, siis ka paaris võõrkeeles vestelda," seletab Valda Raud ja lisab, et oma praeguses elujärgus on ta väga õnnelik veel kahe asja üle.

Selle üle, et saatus on ta tagasi maale toonud. "Mu isa, sünni poolest lätlane, oli ju tegelikult talupoja päritolu," kommenteerib ta. Ja selle üle, et ta Anuga nii hästi koos elada saab, et neis mõlemis nii palju ühist on. "Kõikidest inimestest, keda ma oma elus kohanud olen, armastan ma kõige rohkem just teda."

Märkmed: