Tubli eesti naine, kelle saavutusi vääristati kuninganna kuldse juubelimedaliga
Meie lugeja Paula Paloots-Adamovski saatis meile hiljuti andmeid ja materjali oma õetütre, Eha Sophie Sumberg (Einola) Skaith'i kohta, kes lisaks edukusele oma erialal on jõudnud palju teha nii kanada kui eesti ühiskonnas ning nagu ta tädi kinnitab, on üks äraütlemata tubli ja heasüdamlik inimene, kelle üle lähedastel on põhjust igati uhked olla.
[/B]
Eha Sophie oma pere kesekel
Eha Sophie Sumberg (Einola) Skaith on tõeline juht ja ta toetab väsimatult kõike, mis on talle südamelähedane, kirjutab P. Paloots-Adamovski. Suureks üllatuseks Sophiele ja ta emale Leonida Adamtaule oli, kui 23. detsembril omistati talle Queen’s Golden Jubilee Medal — tunnustuseks tema olulise panuse eest kanada ühiskonnale ja kaasmaalastele.
Sophie sündis 1952.a. Torontos Leonida ja Elmar Sumbergi perre. Ta võttis aktiivselt osa eestlaskonna tegevusest — lõpetas Toronto Eesti Täienduskooli, kuulus Põhjala Tütarde gaidüksusse, tantsis „Kungla“ rahvatantsurühmas ja oli Kalev Estienne võimleja. Sophie oli ka õpilane prl. Jaldre klaveristuudios ja esines sageli klaverisolistina eesti ühiskonna üritustel. Samuti laulis ta segakoor „Leelos“, võttis aktiivselt osa Caravanist ja Esto pidustustest Torontos.
Akadeemiliselt kuulub Sophie Korp! Amicitiasse 1971.a.-st, oli selle esinaine 1974.a. ja oli Korp! Amicitia 50. aastapäeva juubelipidustuste peakorraldaja.
Sophie saavutas Honours Bachelor of Arts kraadi Toronto Ülikoolist kunsti ja arhitektuuri ajaloo alal. Elutee viis teda 1976.a. Londonisse, Ont., kus ta jätkas haridusteed Fanshawe College’is, saades diplomi arvuti programmeerimise alal. 1992 omistati Sophiele Information Systems Professional of Canada (I.S.P.) nimetus.
Sophie töötab professorina Fanshawe College’is. Ta oli esimene naine, keda määrati arvutiosakonna juhatajaks. Töö käigus mõistis ta, et on suur vajadus õppeainetele lisada kõlbusõpetuse (eetika) ja arusaamise professionaalsetest standarditest. Et õpilasi paremini tööks ette valmistada, koostas Sophie vastava käsiraamatu.
Sophie on Canadian Information Processing Society Ontario Board of Director aktivist, kus tal on võimalik mõjutada kõrge profiiliga vaidlusküsimusi.
Töö kõrvalt jätkub sellel tublil naisel aega teha ka ühiskondlikku tööd, mille nimestik on üsna pikk. Asudes elama Londonisse, võttis ta osa kohaliku eesti ühiskonna tegevusest. Esimestel aastatel pühendas ta palju aega Londoni muuseumile, olles selle sekretär ja kohaliku arhitektuuri säilitamise nõuandva komitee esinaine; samuti asutajaliige ja esinaine Londoni Kultuuripärandi Fondis. Seda kõike saavutas ta enne oma 30. eluaastat.
Eesti iseseisvumise järel korraldas Sophie oma õppeasutuses programmi, kogudes tehnilisi õpperaamatuid ja edastas need dr. Endel Aruja kaudu Tartu Ülikoolile.
Viimastel aastatel on Sophie teinud palju tööd Canadian Cystic Fibrosis Foundation’i (CCFF) heaks. Cystic fibrosis on päritav haigus, millele ei ole veel ravi; see haigus on eriti karm, sellesse surevad lapsed ja noored inimesed. Sel kevadel valiti ta Ontario provintsi CCFF’i esinaiseks. Ta on CCFF’i nõukogu juhatuse liige 2000.a.-st.
Novembris 2002, Fanshawe College’i 35. aastapäeval austati Sophiet Distinguished Alumni aumärgi ja tänukirjaga.
24. veebruaril 2003 autasustati Sophiet Ontario valitsuse poolt sertifikaadiga silmapaistvate saavutuste ja karjääri eest provintsi heaks.
Kuigi Sophie tegemised on olnud enamasti kanada ühiskonnas, kasutab ta igat võimalust, et tutvustada Eestit. Ma arvan, et kõik me võime olla uhked Sophie saavutuste üle — ega talle asjata antud kuninganna kuldjuubeli medalit.
*
Lisaks Sophie saavutuste kirjeldusele professionaalsel ja ühiskondlikul alal saatis pr. Paloots-Adamovski toimetusele ka oma nägemuse Sophiest kui äärmiselt südamlikust ja sõbralikust inimesest, kirjeldades ka mõnevõrra tema kooliaastaid ja aktiivset noorpõlve.
See oli aeg, kui perekond ehitas oma elu võõral maal. Ometi jätkus emal ja isal küllaldaselt aega ja armastust lapse jaoks. Õige varakult õppis Sophie planeerima oma aega nii, et jõudis tegeleda kõigega, mida pidas vajalikuks. Õppimine koolis kulges edukalt.
1970.a. kevadel oli Sophie üks Kanada 40-st õpilasest, keda valiti UNESCO esindajaks Jaapanisse sõiduks. Grupp viibis Tokyos, Kyotos jm.; nad olid ka tolleaastase Expo aukülalised. Pikem peatus oli Kyotos, kus elati peredes. Selle perega, kus Sophie elas, tekkisid tal soojad sõprussidemed, mis on kestnud aastakümneid — ta hindab ja hoiab sõpru väga.
Sophie on palju reisinud. Ta on käinud korduvalt Lõunamere saartel ja Euroopas. Sophie on külastanud kodumaad ja asetanud lilli oma vanavanemate kalmule, keda tal ei õnnestunud kahjuks kunagi tundma õppida.
Huvideks on Sophiel muusika, teater ja kunst. Tema maitsekalt sisustatud kodus on palju maale ja antiiki, perekonna reliikviaid. Suurt maja ümbritseb kaunilt kujundatud aed.
Sophie suhted vanematega on alati olnud väga soojad ja lähedased. Isa oli pikki aastaid raskesti ja parandamatult haige ning tütrel jätkus alati aega ja südant tema abistamiseks ja toetamiseks kuni viimse hetkeni.
Tuli aeg, kui Sophie emal Torontos läks raskeks üksi toime tulla. Talle tehti keeruline põlveoperatsioon, mis vajas pikka järelravi. Pikemalt mõtlemata võtsid Sophie ja ta abikaasa hoole ema eest endi kanda. Ema elabki nüüd tütre peres Londonis, kus ta on hoitud, kaitstud ja armastatud.
[/B]
Pulmapäeval
Sophie ja tema abikaasa Iani maja on alati avatud sõpradele. Sophiel on tundeküllane süda ja head käed, kinnitab tema tädi lõpetuseks, öeldes, et peab õetütrest ülimalt lugu.
