Rõõmsalt naeratav Eia.
Foto: Esko Lehtme
Foto: Esko Lehtme
Kirjutasime Sinust ka täpselt seitse aastat tagasi ajalehes Vaba Eestlane, kui olid 14-aastane ja just asunud elama Taimaale, kus õppisid hiljem neli aastat stipendiaadina erakoolis. Kas sellest kogemusest räägib ka Sinu esikromaan „Kuu külm kuma“, mille kirjutasid 19-aastaselt?
„Ei ning jah. Lugu leiab aset küll ühes nimetus Tai erakoolis ja peategelane on Eestist pärit stipendiaat, ent lugu ise ei ole üks ühele minu elust seal. Siiski, enamus juhtumisi raamatus – õnnetused, kultuuride erinevusest tekkinud äpardused – juhtusid kellegagi ning ei ole välja mõeldud. Loo keskne armastuslugu põhineb aga ühel väga tuntud koolisisesel „linnalegendil“, mida alati uutele õpilastele edasi räägitakse ja enam ei tea keegi, kas see ka päriselt juhtus.
„Kuu külm kuma“ võitis Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia. Oled läbi aegade noorim laureaat. Mida see Sulle tähendab?
„See on loomulikult väga suur au olla ühes loetelus Eesti kirjanduse oluliste autoritega. Vilde oli niiöelda rahvakirjanik, ta puudutas väga laia ringi inimesi ja seda ütles zhürii ka minu raamatu kohta – et see meeldis igas vanuses ja erinevatelt elualadelt inimestele, nii naistele kui meestele. Mõneti aukartustäratav on, et esimene romaan nii hästi vastu võeti nii lugejate kui kriitikute poolt. Tunnen, et pean edaspidi sellevõrra paremini kirjutama, et mitte kedagi alt vedada.
Kui ma umbes kuusteist olin ja lugesin 20-aastaste kirjanike kohta, olles ise kirjandusentusiast, mõtlesin, et mida saab nendel elukogemuseta inimestel öelda olla? Aga nüüd võrreldes praeguse aja noorkirjandust Eestis ja kirjanduse vanemat põlvkonda, paistab, et me julgeme palju asju välja öelda, mida Eesti kirjanduses veel ei ole öeldud. Kirjandus oli nii kaua väga tugeva tsensuuri all, kirjanikel oli kohustus kirjutada vaid ühte sorti lugusid ja oli asju, mida inimesi õpetati varjama. Praegune noorkirjandus üritab kiiresti tasa teha seda loomulikku kirjanduse arengut, mis Eesti kirjanduses okupatsiooni tõttu vahele jäi.“
Mida kirjutamine ja kirjandus Sulle tähendab?
Alguses küsiti palju, et kas kirjutan veel kunagi midagi. Aga loomulikult! Kirjandus on ainus asi, mida ma tahan teha, ainus asi, mis mind veetleb ja vaimustab nii palju. See on kogu elu, see on maailmapilt. Ma usun, et ma teen elus palju erinevaid töid, olen nõudepesija või hauakaevaja, kui vaja – et päriselt tunda, mis tähendab olla selles positsioonis, et usutavalt kirjutada näiteks nõudepesijast või hauakaevajast. Aga pikaajaliselt ei taha ma midagi muud teha. Kunagi ilmselt kirjandust õpetada. Mul on väga vedanud, sest minu kirjandusõpetajad olid kõik kirglikud hea kirjanduse armastajad ja nad motiveerisid mind alati lugema ja inspireerisid kirjutama.
Üritan alati kirjutada paremini, tean, et iga tunnet võib kirjeldada sadade erinevate sõnadega, tahan leida neid õigeid kujundeid ja püüda lausetesse emotsioone. On vältimatu, et ise ootad endalt rohkem kui keegi teine ootaks ja ise oled enda kõige karmim kriitik.
Tõsine, hoolega ümbrust jälgiv Eia.
Foto: Liis Sildnik
Foto: Liis Sildnik
Kirjutamine on kindlasti edasi liikumine. Kirjutasin „Kuu külma kuma“ Eesti romaanivõistluse jaoks, mille jaoks kirjutas näiteks August Jakobson kunagi „Vaeste-Patuste alevi“ ja Karl Ristikivi romaani „Tuli ja raud“. Selleks ajaks, kui raamat oli vaja trüki jaoks läbi lugeda, olin ise sellest juba nii kaugele edasi liikunud, et tahtsin ära muuta iga viimse kui lause. See oli poolteist aastat tagasi ja ma ei suuda ikka veel seda raamatut kätte võtta. See on nagu raamat, mida kunagi lugesin ja enam sisu ega isegi lõpp väga selgelt ei meenu.
Millest ammutad inspiratsiooni?
„Absoluutselt kõigest. Raudtee äärde visatud prügist, vihmapiisast männiokkal, inimestest, helidest, maalidest, negatiivsetest ja positiivsetest emotsioonidest. Üksiolekust ja seltskonnast. Külma lörtsi käes olemisest ja soojas meres ujumisest. Kõiges on midagi, igas hetkes. Lihtsalt raske on leida aega, et seda kõike kirja panna, sest iga hetk veedetud kirjutades on hetk, mil sa ei koge midagi uut maailmast, kuigi protsess ise on imeline.“
Mis Sind Torontosse tõi?
Perekond ja meelerahu puudus. Mu vanavanatädi Erika Kääramees elab siin ja siin elas ka mu vanavanaema. Kui ma olin väike, nõukogude ajal, kui kusagile ei saanud, käisid mu vanaema ja vanaisa Kanadas ja hiljem mu ema ja isa. Nad tõid tagasi palju värvilisi fotosid ja fantastilisi lugusid. Lapsest saati vaatasin kõige meelsamini neid pilte, sest meie fotod olid veel kõik mustvalged, nõukogude aja lõpuni. Palusin alati, et ema ja vanaema mulle Kanadast räägiks. Kasvasin suuremaks ja reisisin ise Euroopas, Aasias, Austraalias, aga mingisugune lapsepõlveromantika seostus ikka Kanadaga.
Ning muidugi lood – olen täheldanud, et päriselus juhtub tihtipeale uskumatumaid asju kui filmides või raamatutes ja seega ei ole minu jaoks probleem kasutada oma teostes seiku päriselust. On asju, mille peale kirjanik ei pruugi tullagi. Näiteks, et 1930ndatel oli Eestis tomateid vähe saada. Sellised väikesed elulised faktid, mis aitaksid kirjutada tõetruud ajaloolist romaani, on väga huvitavad. Ajalooraamatutest sellist teadmist ei saa. Ükski kroonik ei kirjuta: „Sel kümnendil ei olnud jalgrattad veel Pärnusse jõudnud,“ näiteks. Eestis võetakse vahel ühendust, et oma lugu rääkida. Kui mõni Eesti Elu lugeja leiab, et ta tahab jagada mõnda seika või oma elulugu, siis mu kontaktandmed saab toimetusest ja olen Torontos veel kolm nädalat. Ning kirju ja pilte võib mulle alati saata ka Eestisse.“
Kuidas kirjutad? On Sul mõni rituaal või eriline koht?
Kui siseruumis, siis otse akna all, näoga õue poole, et saan iga mõne hetke tagant välja vaadata. Aga kõige rohkem mõtteid tuleb transpordivahendites millegipärast. Ja üldse väljas, tänaval, looduses. Väga suur osa sellest, mis ma kirjutan, on algselt käsitsi põlve otsas või seina najal kirjutatud, alles hiljem trükin ümber.
Kui kirjutan toas, siis enamasti öösiti. Siis ei ole tunnet, nagu ma jääksin millestki ilma – kõik teised magavad ja elu seisab. Keegi ei helista, ei sega. Aknast ei kõnni mööda kümneid inimesi, keda vaadates ma hakkan mõtlema, et huvitav, mis tema lugu on?
Kirjutamine ongi iseeneses see eriline koht.
Ajavööndite äärtes
Raputasin kella
Põrandale voolas katkematu
hammasrataste ning seierite
sadu
Sadu väikseid võtmata võimalusi
ja nautimata naudinguid
kõlises helitult
su luhtunud lootuste
kulunud vaipa
mille mustris
su loojad, hävitajad,
rõõmud ja ma –
õrn läbipaistev niit
paksude takuste värviliste
lõngade ja riideribade vahel
lämmatatud unustusse,
eilsete udumärga
saabumatusse.
