Variatsioonid teemal Tartu

Istume külmal jaanuariõhtul Ene-Reet Soovikuga Tartu College’i keldrikorruse akadeemiliste naisorganisatsioonide toas ja joome chai teed. Meid ümbritsevad eesti naisgraafikute tööd (Klar, Tolli, Tihemets, Vint), naiskorporatsioonide vapid (Amicitia, Filiae Patriae, Indla) ja Second Cup’i nime kandvad maiustamisjäljed. Oleme küll ka varem kõrvuti diivanit soojendanud ja jõulukirikustki koos koju sõitnud, aga alles Interneti otsingumootorisse tema nime sisestades sain aimu uue tuttava rohketest tegemistes eesti kirjandusilmas.

Ene-Reet on tulnud oma sünnilinna Tartu ülikooli sammaste tagant aastaks Toronto ülikooli kirjandusaaretega tutvuma. Siin, võrdleva kirjandusteaduse keskuses möödub tema doktorantuuri teine aasta. Samas käib Tartu College’i nimelise ühiselamutorni 18. korruselt kibe e-posti sõnumite saatmine algsesse Tartusse. Sinna jäid TÜ inglise kirjanduse tudengid, kelle diplomitöid Ene-Reet juhendab.

Arvutiühendus Tartu College–Tartu on niisiis kohustuslik, aga ka meelelahutuslik ja lohutav. Teisele poole maakera jäänud seltskondade ürituste, esinemiste ja tõlkevõimalustega tuleb kursis olla ning eelolevateks valmistuda. Volbriööks, 30. aprilliks, on ta taas oma kodus Aardla tänavas, või pigem juba otsaga kesklinnas, näiteks Tartu Kirjandusmajas. Headest tuttavatest tunneb ta mõistagi puudust.

Tuttavad, kelle nimesid Ene-Reeda kõrval näiteks Eesti Kirjandusmuuseumi koduleheküljel leidub või keda ta mulle Eestist saadetud fotodel on näidanud, ei ole tundmatud neile, kes loevad näiteks kirjandusajakirju „Vikerkaar“ või „Looming“. Aga kui palju meist siin neid loevad, või üldse näinud on? Nimedetagused näod ja teod tulevad kõige ehedamalt ellu asjaosalistest tuttavate läbi - või siis tänu ajakirjandusele.

Kirjandust kaalub, tõlkimist taob

Ene-Reeta iseloomustab teatmeteos “Eesti kirjanike leksikon” kui “tõlkija, esseist”. Tema esimene tõlge ilmus ajakirjas „Akadeemia“ aastal 1989, kui Ene-Reet oli veel Tartu ülikooli inglise kirjanduse üliõpilane. See “kultuuriajakiri, mis taotleb vahendada eri teadusharude tänapäevast taset ja arengut”, kui tsiteerida nende enda kodulehekülge Internetis, polnud talle mitte üksnes leivaisaks, vaid lausa vaimselt toitva pere eest. „Akadeemia“ veergudel on Ene-Reeda tõlgete läbi saanud eestlased tutvuda näiteks kuulsa astrofüüsik Stephen Hawkingu ja kunstiteadlase Erwin Panofsky mõtetega.

Inglise filoloogia kõrval õppis ta tasapisi ka rootsi ja taani keeli ning on tõlkinud nendestki keeltest, kuid enim on Ene-Reet siiski vahendanud ingliskeelseid teoseid. Tema tõlgitud tekstide seas on nii proosat, luulet, näidendeid kui kirjutisi psühholoogia, filosoofia ja sotsiaalteaduse vallast. Oma kolmest tõlgitud romaanist peab ta märkimisväärseimaks briti 1930-ndate proosakirjanduse juhtkuju Christopher Isherwoodi „Hüvasti, Berliini”. Nüüdseks on Ene-Reet ise koostanud tõlkekursusi, mida ta Tartu ülikoolis õpetab.

Enesetäiendamisele välismaal järgnevad loomulikult nii koduse õpetamiskoormuse kasv kui ka lähetused väliskonverentsidele. Muide, hiljaaegu on Ene-Reet käinud Kanada uuringute (Canadian Studies) teemalistel konverentsidel Leedus ja Rootsis kõnelemas meie hinnatud kirjanikust Margaret Atwoodist, kelle luulet ta on tõlkinud terve raamatu jao. Enne lume sula on Eestis oodata nende luuletuste ilmumist raamatukaante vahel.

Nüpli ja Ninniku ei ole hamstrite nimed

Seni on Atwoodi luuleridu eesti keeles võimalik lugeda virtuaalses internetiajakirjas „Ninniku“. See võrguväljaanne, mille pealkiri muuseas tähendab jaapani keeles küüslauku, tutvustab eesti lugejatele maailma nüüdisluulet. Tõlkimistest on Ene-Reet rääkinud ka Nüpli kevadkoolis noortele kirjandusuurijatele, kes juba üle kümne aasta on kevadeti kogunenud sellenimelise järve kaldale Otepää lähedal. Tänavuse kogunemise ideed juba tärkavad tema arvutikirjavahetuses kevadkooli ühe korraldaja, Eesti Kirjanduse Seltsiga (EKS).

Tartu Kirjandusmajas kodu omav EKS tegelebki kirjandust tutvustavate ürituste korraldamisega ja trükiste avaldamisega. Seltsi kuulumine ei eelda kirjanikustaatust, vaid piisab huvist ja armastusest kirjanduse vastu. Kui mainida veel rühmitusi, millega Ene-Reeta võib seostada, ei tohi unustada üliõpilasseltsi Veljesto, mis asutati Tartu ülikooli juurde juba aastal 1920, otsimaks alternatiivsemat ja vabamat organiseeritud tegevust juhtlause all „Vabadus, vendlus, vaimsus”. Esialgsete veljedega liitus pea ka õdesid ning läbi aastate on selts koondanud eelkõige kultuuri- ja kirjandushuvilisi noori.

Ene-Reeda iseloomulikult kiire mõttelennu ja jutuga on intervjueerijal vahel raske pliiatsiga sammu pidada. Kogesin, et lindilt või elektronpostist on palju kergem tema vaimukust ja lennukaid mõtteid püüda ning ka huvitavaid väljendeid ja slängi noppida. Tema jaoks on eesti keel manipuleeritav ja samas lugupeetud tööriist ja mänguasi ning selle paistel on mõnusalt-lõbusalt soe viibida. Seda nii talvises Torontos kui Tartus, kevadel, mida olevat igal aastal koguni kaks.

Ja olgu lisatud ka üks Margaret Atwood'i luuletus,
inglise keelest Ene-Reet Soovik

UISUTAV NAINE

Järv, vajunud
seedri ja musta nulu küngaste vahele;
hiline pärastlõuna.

Jääl uisutav naine,
jakk äkitselt
punane valge taustal,

keskendunud liikumisele
täiuslike ringidena.

(tegelikult on ta mu ema, ta on
vabaõhuuisuplatsil
kalmistu lähedal. Tema kolmel
küljel on tänav, täis pruune
tellismaju; autod mööduvad; neljandal
küljel on pargipaviljon.
Uisuplatsi äärde kuhjunud lumi
on tahmast hall. Ta ei uisuta siin
kunagi. Ta kannab sviitrit ja
luitunud kastanpruune kõrvaklappe, ta on
kindad käest võtnud)

Horisondi lähedal õõtsub nüüd
alla suurendatud roosa päike.
Varsti on null kraadi.

Käed laiali, teeb uisutaja
pöörde, jättes maha hingeõhku nagu sukelduja
mullirodu.

Nähes jääd
sellena, mis see on, veena:

nähes kuid,
sellena, mis need on, aastatena,
mis järgemööda juhtuvad
jalge all, vaadates
tibatillukest inim-
kuju tasakaalus teras-
nõeltel (neil kompassidel,
mis alustassidel ujuvad) ajale
toetumas, ülal
keerlemas aeg: ime

Kõige kohale asetan
klaaskupli

Kultuur

TRENDING