Ene Timmusk koos tütarde Kirke (vas.) ja Mariga. Foto perearhiivist
Kindlasti on raske üle võtta ametit hr. Marteni käest. Ta on kooliga aastaid seotud olnud ja olen kindel, et paljudele samastub Toronto Eesti Täienduskool Edgar Marteniga. Ta on alati osanud leida huvitavaid projekte, mis on hoidnud koolitegevust elavana. Loodan samamoodi jätkata ning tean, et saan hr. Marteni poole pöörduda kõigi oma murede ja mõtetega.
Eesti kooliga oled seotud juba ammu, olles õpetaja ja klassijuhataja. Kui kaua oled õpetanud ja mis on selle aja jooksul muutunud - mõtlen just õpilaste keeleoskust ja tahet eestikeelset täiendavat haridust omandada?
Sügisel algab minu kolmeteistkümnes aasta koolis. Olen nende aastatega ise palju juurde õppinud, leidnud enda jaoks parimad viisid, kuidas siinses olukorras keelt õpetada.
Hindan kõigi lastevanemate ning laste tahet ikka siia tagasi tulla. Imestan, kui palju lapsi kolmandast ja neljandast põlvkonnast koolis käivad. Pean muidugi tunnistama, et aastatega on noorte keeleoskus langenud. Taoline taseme muutus on samas ilmselt loomulik protsess, millega kool püüab kaasa minna. Sügisel avatakse algkoolis keelekümblusklassid nendele, keda on ümbritsenud suuremalt joalt ingliskeelne keskkond. Loodame, et see toob välja rohkem neid eesti päritolu lapsi, kes tahavad parandada oma keeleoskust.
Kas näed eesti keele kadumise ohu märke? Õpetajana peaks seda ju eriti märkama, kui seda esineb? Kui kaua Sa arvad, et eesti koolidel siin väljaspool kodumaad tulevikku on?
Vaadates seda, kui palju lapsi koolides ja lasteaias käivad, ei saa ma öelda, et eesti keel või tahe seda õppida oleks kadumas. Eriliselt head meelt teeb see, kui näed oma endisi õpilasi välja tulemas teatrietendustele või muudele üritustele, kui kuuled noortest, kes on läinud Eestisse pikemaks või lühemaks ajaks tööle.
Mina ja nähtavasti mu endised õpilased ei kujutaks ette, et me omavahel inglise keeles suhtleksime. Praktilisi keelekasutamise võimalusi ei ole Kanadas palju. Eesti keeles räägitakse vanavanematega, Toronto Eesti Ühispangas saab oma keelt harjutada ja muidugi meeldib lastele omavahel eesti keeles vestelda, kui on vaja midagi edasi öelda, mida kanada sõbrad või tuttavad kuulma ei peaks.
Praegu ei näe ma sugugi ohtu, et eesti koolid Torontos lähemal ajal kadumas oleks, tõenäoliselt muutub nende struktuur, tulevikus võib olla vähem lapsi, kuid nii kaua kui natukenegi nende vastu huvi on, kestavad koolid edasi.
Ehk räägiksid natuke oma taustast - haridusteest jm?
Olen sündinud ja üles kasvanud Tallinnas. Õppisin Tartu Ülikoolis võõrkeeleteaduskonnas, mille lõpetasin 1989 filoloogi ja õpetaja kutsega. Samal aastal lahkusime abikaasaga Eestist, mis ikka veel Nõukogude Liidu alla kuulus. Elasime Rootsis aastani 1991, mil me kolisime Kanadasse.
Raske on edasi anda, mis võõral maal elamine on mulle tähendanud. Igatsus Eesti järele on kusagil südamesopis ikka peidus. Tegelikult olen jõudnud järeldusele, et inimesed on igal pool maailmas väga sarnased, neid on häid ja halbu, kõige tähtsam on, kes sinu ümber on.
Sinu töökoormus suureneb nüüd oluliselt - kooli juhtimine toimub ju igapäevase töö kõrvalt Toronto Eesti Ühispangas. Kuidas oled suutnud töö ja pere vahel balanssi leida?
Kui keegi suudaks leiutada retsepti, kuidas töö ja pere vahel balanssi leida, oleksin esimeste hulgas, et seda endale saada. Ma arvan, kui teha midagi, mis pakub rõõmu ja rahuldust, siis leiab ka viisi, kuidas kõige jaoks aega leida.
