Laulmist ei alustanud ta sugugi mitte lapsepõlves, nagu paljud teised muusikud — lapsena ta muusikakoolis ei käinud, justkui häbenedes laulmist, pidades seda rohkem tüdrukutele sobivaks. Tallinna Estraadistuudiosse, kus koolitati estraadilauljaid, astus Erich Krieger 1979.a. noore mehena, jätkates seejärel õpinguid Tallinna Konservatooriumis (Eesti Muusikaakadeemia). Vahepeal tuli sõjaväes aega teenida ning tagasi tulles jätkas ta lauluõpinguid, õppides konservatooriumis ühetekokku 10 aastat — 1983-1993. Aastal 1988 tuli aga suur tuntus, kui ta võitis üleliidulise suurima laulukonkursi, mille järel hakkas ringi sõitma, olles kaks aastat n-ö ratastel ja andes kontserte peamiselt Nõukogude Liidu erinevais paigus, aga ka välismaal. Peale seda pühendus klassikalisele muusikale ja 1993 lõpetas muusikaakadeemia kammerlaulu erialal. Nagu Krieger end nimetab, on ta seetõttu laulu mõttes n-ö kahepaikne, ning tegi valiku popi ja shlaagri poole.
Ka siinne publik võis veenduda, et temas on ka näitlejaverd ja mitmete maailmakuulsate lauljate parodeerimine õnnestub hästi — Louis Armstrong, Elvis Presley jmt. Oma esinemistesse põimib ta ka show-elemente, pidades väga tähtsaks, et ka ise oma esinemist naudib — siis teeb seda kindlasti ka publik.
Esimesed kontserdid andis Erich Krieger Eestis aastal 1983, milleks olid soololaulude õhtud Tallinna Matkamajas ja Tallinna Raekojas. Praeguseks on ta tegutsenud muusikuna ja lauljana niisiis ligi 20 aastat ning kirjutanud ise umbes 40 laulu, temalt on ilmunud kolm CD-d. Vabakutselise lauljana esineb ta üle Eestimaa kõikvõimalikel kokkutulekutel, tähtpäevadel, suvetuuridel, kontsertidel jm. Kui palju parajasti tööd on, oleneb ajaperioodist ja olukorrast. Nagu muusik ütleb, on professionaalse laulja jaoks hääl töövahend, instrument ja iga päev ei saagi laulda, et mitte häält raisata — kui seda 2-3 korda nädalas kasutad, peaks olema piisav. Teinekord tuleb aga pakkumine, kus ei saa ära öelda. Kriegeri sõnul on ta suutnud ennast seni hoida, kuna tal on klassikaline koolitus, mis on õpetanud oma häält säästma ja sundima seda mingil hetkel puhkama.
Krieger, kes on ka ise sportlik, võrdlebki muusikat selles mõttes spordiga — kui oled noor, võid lubada endale suuremaid pingutusi ja taastud kiiresti. Aga kui tahad pikka aega olla tasemel, pead oskama end säästa, teades, kuhu paned n-ö aktsendi — muusikas nii nagu spordiski. Igale tipptegijale on mõnes mõttes ehk antud oma aeg, mille jooksul tippsaavutust tekitada — kas 25- või 40-aastaselt, sõltudes alast ja füüsilisest energiast.
Publik, kes Erich Kriegerit Eestis kuulamas käib, on üsna erinev, kuna tema repertuaar on lai ja pakub midagi vast igaühe jaoks. Artistile, kes juba paar aastakümmet laval tegutsenud, on ikka väga tähtis, kuidas kontsert vastu võetakse ja kas ikka plaksutatakse — midagi peab õhtus olema, mis inimestele meeldis. Iga uue esinemisega alustab laulja n-ö nullist, kunagi ei saa olla väga enesekindel ja juba eelnevalt veendunud, et kontsert õnnestub. Parimateks kuulajateks peab Krieger just naisterahvaid, kelle puhul tundub, et nad nagu viitsivad rohkem süveneda — mehed lähevad sageli kontserdile seetõttu, et prouad lihtsalt võtsid nad kaasa. Ja seda barjääri on muusikul teinekord raske murda, sest meestele ei pruugi alati meeldida laulmine lilledest ega suured sõnad, mida õrnem sugu just lavalt kuulda tahab — ja nii võibki mõni meesisik romansiõhtul tunda, et kogu repertuaar on pühendatud naistele, mitte täies elujõus meestele, kes tahavad ehk kuulda midagi tugevamat.
Et ka meeste muusikalise maitse peale mõelda, on Kriegeri repertuaaris ka mitu jõulisemat lugu, eriti kolm, mille järgi teda tuntakse ja millest on kujunenud justkui visiitkaart — kui ta neid laule ei laula, polekski nagu paaritunnist kontserti olnud. Neist üks on „Naised on hullud“ — 1989.a., kui ühiskond Eestis hakkas vabameelsemaks muutuma, ilmus see Priidu Beieri luuletus ajakirjas „Noorus“, mis Kriegerile väga meeldima hakkas — ja sai loodud laul, ilma milleta ei ole nüüd 13 aasta jooksul möödunud vist ükski kontsert ja mis on olemas ka kõigil kolmel tema plaadil. Loo pealkirja ei tasuks muidugi väga üheselt võtta, kuna laulja sõnul tähendab see hoopis midagi muud kui on ingliskeelne „crazy“.
Teine laul, mis kujunes neli aastat tagasi üheks Eestimaa suuremaks hitiks, oli Kriegeri enda kirjutatud lugu, mida ta esitas koos Eestimaa kuulsama korvpalluri Martin Müürsepaga. See on „Sõbra laul“ — mõeldud inimestele, kes pole hetkel n-ö tavalises seisundis, vaid justkui igapäevasest ühiskonnast isoleeritud ning kel on mingi raske hetk ees, olgu selleks sportlane treeninglaagris, sõjaväelane, kes ei saa koju — ja loodetakse sõprade peale.
Ja kolmandaks on „Pistoda laul“, mille on loonud Uno Naissoo ja mis on kõlanud kuulsas Eesti filmis „Viimne reliikvia“.
Erich Kriegeri seni viimane, 2001.a. ilmunud plaat kannab nime „Tere hommikust, Eestimaa“. Sellenimelist lugu kuulates lähevad inimeste mõtted kodu peale ning oma esinemistel laulab Krieger seda kas alguses või lõpus, et n-ö otsad kokku tõmmata ja inimesi tänada.
Kui rääkida siin Kanadas antud kontsertidest, siis on Kriegeri sõnul eestlaste kogukond siin nii suur, et unustad justkui esinemise käigus ära, et ei olegi Eestimaal. Kui Torontos Tartu College’is ja Eesti Maja kohvikus toimunud esinemistel käis Eesti muusikuid kuulamas peamiselt Eestist viimastel aastakümnetel siia elama asunud ja nooremapoolne publik, siis Ottawas oli seltskond ja õhkkond teistsugune. Läti kirikus toimunud esinemisel, kus kasutati saateks ka orelimuusikat, laulis ta „Ema südant“, märgates, kuidas kuulajate seas pühiti pisaraid, mis tekitas ka esinejates eriti härda ja püha meeleolu. Igatahes kinnitasid muusikud, et nad said siin Kanadas ülimalt hea vastuvõtu osaliseks, kogusid palju muljeid, et vastu astuda peatselt ees seisvale töörohkele jõuluhooajale; ning loodavad siia edaspidigi esinema tulla.
