Torontoga on Hain Rebas seotud juba neli aastakümmet — esmakordselt viibis ta siin 1962. aastal, kui Rootsi jmt. teiste maade eesti skaudid korraldasid nn. lennu Läände, Kotkajärve laagrisse. Kuna paljud Kanada eestlased on endised Rootsi eestlased, sai kohatud palju vanu tuttavaid, samuti sõlmitud uusi tutvusi ning meeldivalt eestimeelses keskkonnas aega veedetud.
Hain Rebas kuulub varasest noorusest Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeskonda ning oli juba 19-aastaselt EÜS-i Göteborgi koondise esimeheks. Kuna tegemist on globaalse organisatsiooniga, elab tal ka siin mandril palju seltsivendi. 1962. aastal sai ta ka tuntud Toronto eestlase Nikolai Küttise korraldatud stipendiumiga kolmele noorele Rootsi eestlasele võimaluse elada ja õppida mõned kuud Torontos. Kolme noore seas oli veel Madis Üürike, kes oli 1990.-ndate aastate algul Eestis rahandusministriks.
Järgmine ning väga põhjalik kokkupuude Torontoga oli aastatel 1987-88, kui Hain Rebas oli siin terve õppeaasta vältel külalisprofessoriks Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli juures, õpetades Läänemereruumi ajalugu ja esinedes ka aktiivselt siinse eestlaskonna üritustel.
•
Eestluse keskel ja sees on olnud Hain Rebas alati — kasvades eestimeelses keskkonnas, abiellus ta noorelt eestlannaga ning ka lapsed on käinud eesti koolis. Ta on põhjalikult tegelenud eestluse püsimise teemadega Rootsis — kuigi alates 1980. aastast töötab ta professorina Kieli Ülikoolis, peab ta end siiski Rootsi eestlaseks, käies kodus igal teisel nädalalõpul. Samas leiab ta, et Rootsi eestlaste elustiilis on palju võrreldes varasemate aegadega muutunud — kuna Eesti on vaba ja asub nii lähedal, siis omavad paljud eestlased nüüd kodumaal kinnisvara, nagu kortereid ja suvilaid, mis on kauguse mõttes ehk lähemalgi kui oma Rootsi pinnal asuvad suvekodud. Ja nii kohtuvad Rootsi eestlastest tuttavad vahel sagedamini Tallinnas kui Stockholmis. Torontos on olukord juba kasvõi kauguse mõttes natuke erinev ja eestlaskond hoiab ehk rohkem külana kokku, mistõttu võib ka eestlus siin kauem püsida.
Rääkides globaalsest eestlusest ütleb prof. Rebas, et Eesti Elu internetileheküljel on suured teened selle arendamisel, mis on justkui omaaegse mõtte jätkuks avaldada kõikide maade pagulasajalehtedes näiteks üks lehekülg teiste riikide eestlust puudutavat materjali. Tänapäeval on aga asendamatuid kommunikeerimisvõimalusi pakkuv internet vahendiks, mis avardab suhtlemist nii eri maade eestlaste vahel kui laiendab ka kodueestlaste teadmisi. Sest teatavasti on ju kodu- ja väliseestlaste vahel mitmetel ajajärkudel valitsenud erinevad suhted, olgu siis selleks võõrastus, mis tingitud kasvõi vähestest teadmistest teise poole elu kohta.
•
Kieli Ülikoolis õpetab prof. Rebas Põhjala ajalugu kõikidele tasemetele, algajatest doktorantideni. Saksa üliõpilaste tase on tema sõnul kõrge — et Kieli ajalugu õppima pääseda, selleks tuleb osata lisaks saksa ja inglise keelele veel üht moodsat keelt, milleks on tavaliselt prantsuse, pluss veel ladina keelt. Ülikoolis tehakse kõva tööd ning tudengite teadmised on head. Samas on prof. Rebase üliõpilaste hulgas ka paar Eestist tulnud üliõpilast, kelle teadmised pole paraku nii kõrged kui sakslastest kaastudengite omad — kuid kes teevad väga tublit tööd, et teistega võrdsele tasemele jõuda, kuna õpitakse ju mitte oma emakeeles.
Õppemaksu Saksamaal ei ole, kuigi see on olnud arutlusel.
Õpetanud on Hain Rebas ka Eestis, olles 1991-92 Tartu Ülikoolis esimeseks külalisprofessoriks. Ajaloo õpetamise kõrval töötas ta veel põhjamaade keelte õppetoolis, samuti oli tollase rektori Jüri Kärneri nõunikuks. Väikese grupiga sai sel ajal ülikoolis mitmeidki uuendusi sisse viidud.
Meenutades oma üliõpilasi tollest ajast, ütleb prof. Rebas, et koos oli täielik eliit, nimetades nii mitmeidki, kes on tänaseks palju saavutanud ning töötavad kõrgetel kohtadel kas Eestis või täiendavad end välismaal. Siit läheb jutt ka ajude äravoolule Eestist — prof. Rebas meenutab 1996. aastat, kui Kielis oli palju Eesti üliõpilasi. Ta korraldas neile õhtu, kus külaliseks oli Eesti Vabariigi President Lennart Meri, kellelt noored küsisid, et kas neile ikka pakutakse tööd, kui nad kodumaale tagasi tulevad. Kui on olemas hea motivatsioon, küllap siis tuldaks — Hain Rebase sõnul on Eestis olemas hea intellektuaalne miljöö ning ajalugu teadusena ehk vajakski Eestis tugevat süsti noorte näol, kes on välismaal korraliku hariduse saanud. Üks prof. Rebase andekamaid omaaegseid õpilasi on Pärtel Piirimäe, kes on praegu Cambridge’is; samuti nimetab ta sakslast Karsten Brüggemani (kes samuti AABS-i ajal Torontos viibis), kes töötab vabatahtlikuna Tartu Ülikooli Narva Kolledzhis ning on õppinud täielikult ära eesti keele.
•
Kõneldes Narvast, leiab prof. Rebas, et selle linna osas oleks Eestil turismi vallas palju ära teha. Seal on olemas igati austustvääriv kultuur ja ajalugu, aga ega sinna ei satu naljalt ka Eestis elavad inimesed, turistidest rääkimata. Kasutades ära seda tohutut ajaloolist tagapõhja, mis Eestil on, ning seotust Saksa ja Kesk-Euroopa kultuuriruumiga, saaks senisest tõhusamalt tutvustada mitmeidki teisi paiku — miks mitte Eesti kauneid ja ajalooliselt rikkaid mõisasid ning Saaremaadki, mille omaaegsed parunid ja nendega seonduv peaks pakkuma huvi mitmete maade turistidele.
Sest huvi mineviku vastu on olemas pea kõigil inimestel — kasvõi uudishimust, kuidas asjad varem funktsioneerisid. Üldine ajalooline huvi, mis väljendub raamatute lugemise või turismi näol.
AABSi konverentsil esines Hain Rebas ettekandega kaasaja ajaloost — Pullapää kriisi teemal, mida Eesti ajakirjandus pole tema arvates adekvaatselt käsitlenud. Selleks ettevalmistusi tehes käis ta käesoleval kevadel Tallinna ja Tartu arhiivides materjali kogumas.
