30. septembril kaitses Hiiumaal sündinud Mare Lõhmus (33) Göteborgi Ülikooli zooloogiateaduskonnas doktoritööd teemal „Endocrinology, behaviour and immunity related to energetic condition in birds” (Endokrinoloogia, käitumise ja immuunsuse mõju lindude energeetilisele seisundile). Otsingud agronoomia ja merebioloogia vahel viisid ta Tartust Göteborgi lindude uurimise juurde. Praegu elab Mare Lõhmus koos perega Kanadas, Vancouveris.
Alljärgnevas on „kokku sulatatud“ kaks ajalehes Hiiu Leht ilmunud lugu Mare Lõhmusest. Esmalt on juttu Mare Lõhmuse uurimuse sisust ja seejärel intervjuu temaga vahetult enne doktoritöö kaitsmist. Mõlemate artiklite autor on Kadri Pulkkadri.pulk@hiiuleht.hiiumaa.ee
Maakera põhjapoolkeral leidub hulgaliselt linnuliike, kes kaks korda aastas rändavad. Kuna mõned liigid ületavad oma lendudel tuhandeid kilomeetreid ilma söögi-joogita, on väga tähtis, et nad muretseksid endale korralikud rasvavarud enne starti. Mare Lõhmuse uurimus näitab, et linnud oskavad täpselt hinnata, kui palju rasva neil kehal on. Selle teadmise järgi planeerivad nad oma lennumustrit: kui linnud on piisavalt ümarad, lendavad nad otse üle suurte geograafiliste takistuste nagu mered, mäed ja kõrbed. Kui rasvakiht on veel õhuke, suunavad nad oma lennu nii, et enne takistuse ületamist saaksid nad end piisavalt paksuks süüa.
Lindude rasvasus on reguleeritud mitmete hormoonide abil. Lõhmuse uurimus näitab, et linnud, kellel on enam stressihormooni veres, alustavad innukamalt pikka rännakut üle ulatuslike alade.
Leptiin on hormoon, mis on eriti seotud keha rasvavarudega. Seda toodetakse keha rasvarakkudes, kust viiakse leptiin vereringe kaudu ajusse. Seal „räägib“ ta ajule, kui palju rasva kehas leidub. Mida rohkem on organismis rasva, seda rohkem leptiini ringleb kehas. Leptiin võib ka muuta lindude „uljustunnet“. Kuna selle hormooni tõstmine paneb linde uskuma, et nad on rasvasemad, kui nad tegelikult on, siis muutuvad nad ka selle teadmisega vähem riskeerivaks — pole ju mingit mõtet end toitu otsides vaenlastele näidata, kui kõht on juba täis. Parem on kuhugi rahulikult peitu pugeda.
Aastatuhandeid on aktsepteeritud, et hästitoidetud indiviidid on tervemad kui kõhnad ja nälginud. Jälle on hormoon leptiin see, mis aitab reguleerida keha immuunsust vastavalt toitumuse tasemele. Kõrgendatud leptiini hulk lindudes paistab stimuleerivat immuunsust. Kuna leptiini hulk otseselt oleneb sellest, kui palju rasva on kehal, saab järeldada, et tervislik rasvakiht on vajalik, et hoida end tervena.
•••
Nüüd siis intervjuu Mare Lõhmusega, mille avaldame mõnevõrra kärbitult.
Kas Sinu töö tulem on rohkem praktilise või teoreetilise kaaluga?
Minu töö on küllaltki teoreetiline, kuid sel võib tulevikus olla ka praktiline väärtus. Näiteks meditsiinis. Leptiin on väga populaarne meditsiiniline uurimisala. Tänapäeval, kui inimesed lääneriikides järjest kaalus tõusevad, võib iga uuring, mis käsitleb toitumist „äkki” huvitavaks osutuda.
Tulevikus puudutab minu uurimistöö rohkem praktilist meditsiini, kuna hakkan uurima, kuidas signaalid, mis vaheldavad informatsiooni keha rasvahulgast, ajus edasi antakse. Seda tööd hakkan tegema Vancouveris Kanadas.
Kes Sinu tööd juhendas?
Minu juhendaja on professor Bengt Silverin Göteborgi Ülikooli zooloogiateaduskonnast.
Kes on oponendid?
Oponendiks on doktor Lukas Jenni Shveitsi Ornitoloogia Instituudist. Peale oponendi on kohal veel 4- kuni 6-liikmeline hindamiskomisjon, mis koosneb doktoritest nii zooloogia- kui meditsiiniteaduskonnast.
Kuidas doktoritöö kaitsmine Göteborgi Ülikoolis praktiliselt välja näeb - kas tead oponentide küsimusi ette või pead küsimustele ettevalmistuseta kohapeal vastama?
Kaitsmine Göteborgis on suur ja pidulik protsess. See algab juba kolm nädalat varem. Siis, kui doktoritöö trükikojast välja tuleb, toimub esimene pidulik sündmus, mida kutsutakse „Naelutamiseks”. Selleks puhuks koguneb rahvas vaatama, kuidas kaitsja oma doktoritöö haamrit ja vasknaela kasutades teaduskonna seinale lööb. Ilmselt tuleb see traditsioon aegadest, mil teadlastel polnud raha oma töid sadade kaupa trükkida. Nii et töö naelutati seinale kõigi vaadata.
Doktoritöö kaitsmine on avatud kõigile, kes tahavad pealt vaadata ning kuulutatakse välja ka ülikooli meedias. Kaitsmine algab hommikul. Kõigepealt peab oponent loengu alast üldiselt. Seejärel tutvustab kaitsja lühidalt oma tööd.
Siis on sõna oponendil, kes võib esitada järgneva 1,5 tunni jooksul nii palju küsimusi kui tahab. Küsimused on täielikult ette teadmata. Seejärel on sõna hindamiskomisjonil, kes esitab oma küsimused.
Kell 12 minnakse lõunale. Peale lõunat koguneb hindamiskomisjon otsustama, kas kaitsja on doktoritiitlit väärt või mitte. Kui kõik on korras, siis algavad ettevalmistused suureks peoks. Pidu peetakse samal õhtul ja see näeb umbes välja nagu eesti pulm – pikad lauad, kõned, naljatused ning tantsimine kaugelt üle südaöö.
Kus kaitsesid magistrikraadi ja mida uurisid?
Magistrikraadi kaitsesin Lundi Ülikooli ökoloogiateaduskonnas. Tegin siis oma esimesed katsed rändlindudega rootsi teadlaste juhendusel Mehhiko lahe kaldal, Alabamas USAs. Uurisin, kuidas linnud oma sisemist kompassi kasutades rändel õige tee leiavad.
Kuidas sattusid Rootsi?
See oli natuke naljakas lugu. Ma õppisin teist aastat Põllumajandusülikoolis, kuid hakkasin tundma, et agronoomia pole siiski minu eriala. Tahtsin saada merebioloogiks.
Ühel sügishommikul ülikooli põllul kartuleid võttes teatas üks noormees, et tema minevat Rootsi praktikale. Ta oli avastanud raamatukogu taga kollase maja seinal kuulutuse, et oodatakse noori intervjuule, kes tahavad Rootsi põllumajanduspraktikale sõita. Läksin intervjuule ning mind saadeti Lääne-Rootsi Orusti saarele 1,5 aastaks lehmi lüpsma.
Mida veel Rootsis tegid?
Praktika ajal muretsesin endale Rootsi gümnaasiumi hinde rootsi keeles ja ka inglise keeles, mida ma varem ei osanud. Saatsin paberid Göteborgi Ülikooli.
Ülikoolis käisin läbi mitmeid merebioloogia kursusi, kuid otsustasin lõpuks siiski hormoonide ja lindude kasuks.
Sinu pere?
Sündisin 1972. aastal Käina lähistel. Minu ema Silvi ja isa Ants-Enno Lõhmus olid siis Hiiumaa elanikud. 90-ndate alguses läksin Rootsi praktikale ning jaanuaris 1995 alustasin õpinguid Göteborgi Ülikoolis.
Minu abikaasa on rootslane – Fredrik Sundström ja meil on 2-aastane tütar Olivia. Elame juba 1,5 aastat Vancouveris Kanadas. Vancouverisse kolisime seepärast, et Fredrikule pakuti peale 2004.a. doktorikraadi kaitsmist Göteborgi Ülikoolis teadustööd. Järgnevad paar aastat kavatseme Vancouveris edasi „teadustada”.
Kuidas oled seotud Hiiumaaga?
Hiiumaa on mu kodu ja mu süda. Sündisin Hiiumaal. Kuna mu vanemad üsna varsti kolisid mandrile, siis oli elu täis tihedat edasi-tagasi sõitmist mandri ja saare vahel. Ma polnud kunagi rahul Tallinnas elamisega. Kui nii vanaks sain, et võisin juba ise liikuda, veetsin nii palju aega kui võimalik Hiiumaal oma vanavanemate juures.
Lapsena ja teismelisena töötasin ka suviti Putkaste sovhoosis. Mul on mitmed sugulased Käina ümbruses ja loodan, et ühel päeval on mul jälle aega oma saarel pisut rohkem aega veeta.
Olen alati öelnud, et võin ükskõik kus maailmas elada, kui mul ainult on koht Hiiumaal, kuhu tagasi minna.
Millal Sind jälle Hiiumaale oodata on?
Proovisin alati külastada Eestit ja Hiiumaad vähemalt kaks korda aastas. Nüüd, kui elame Vancouveris, on reisimine läinud paraku liiga kulukaks. Ma igatsen Hiiumaad — oma vanaema, sõpru ja sugulasi väga taga. Tulen oma kodusaarele esimesel võimalusel, kui jälle hinge tõmmata saan… Võib-olla kevadel?