Reede, 23. augusti õhtul seisin ma tükk aega Tartu College’i saali esikus fotoalbumeid lapates. Jalad olid kontsadest väsinud ja laua varjus võis kingad salaja jalast lüüa. Ja lehekülgedel tuttavaid armsaid paikasid ja nägusid näha.

Rahvas sebis shampuselaua ümber ja teispool seina mängis ansambel, Eric Soostar kontrabassil. Jazzika ööklubi meeleolus laulis Rosemarie Lindau. Rahvas tantsis ja sõi sushit ning austreid. Kogu seltskond oli kokku tulnud Triinu ja Martin Toomesele õnne soovima, kes 20. juulil laulatati Tartu Pauluse kirikus.

Tartu on Triinu Kimmeli sünnilinn, kus ta elas Torontosse tulekuni kuue aasta eest. Nad kohtusid Martiniga 3,5 aastat tagasi, Toronto Eesti Täienduskoolide juubelil Eesti Majas. Eestis on kuuldavasti kombeks anda pulmapeol viimane sõna inimesele, kes toimis saatuse sulasena pruutpaari kokkutoomisel. Nii võttis Tiit Telmet sõna südasuvises Tartus, üliõpilasorganisatsiooni Korporatsioon Rotalia majas, ja uuesti augustiõhtusel kokteil-vastuvõtul meie siinses Tartus — sellenimelise üliõpilasühiselamu keldrikorrusel Torontos.

Albumid, mida tol õhtul uudistada võis, olidki täis päris Tartus talletatut, ning mõeldud minusugustele, kes laulatusele ja ehtsale eesti pulmapeole kahjuks ei jõudnud. Ka üks peiupoistest, Tõnis Tõllasepp ei jõudnud ja kõneles pruutpaarile tagantjärgi Torontos. Kõnelesid ka peiu isa Tarvo Toomes ja õde Merike Põldma, kes olid mõistagi osa ülemerereisi suurperest. Merikesele ja tema kolmele pojale oli see koguni esmakordne reis Eestisse.

Kuum Tartu

Pangas töötav Triinu ja arhitekt Martin kihlusid möödunud suvel Prahas. Sealt rännati edasi Eestisse, Triinu perega tutvuma, kui koitis: miks mitte altari ette minna Eestis? Martin on mitmel korral vennastunud Korp! Rotalia Tähe tänava majas ja juhtumisi on selle kõrval asuv korterimaja Triinu lapsepõlvekodu. Kõik langes kenasti paika.

Pulmi võib tänapäeva Eestis väga mitmeti pidada. Suurim muudatus nõukogude ajast on kiriklike laulatuste arvuline kasv. Triinu ja Martin ei pidanud perekonnaseisuametisse jalga tõstma, kuna kirik sai möödunud aastal registreerimisõiguse. Riia maanteel asuvas Pauluse kirikus laulatas neid uus sõber Torontost, Põltsamaa kiriku õpetaja Arho Tuhkru, kes pidas möödunud aastal siinse Peetri koguduse abiõpetaja ametit. Pruutpaar pihtis, et õpetaja suutis nende sisemist pabinat maandada ääretult südamliku oleku ja teenistuse läbi.

Tasub mainida, et pruutneitsid Tuulika Mölder ja Kristel Noodla on mõlemad Torontos elanud ja töötanud. Tuulika Kalev Estienne’i võimlemisklubi treenerina ja Kristel alles selle suveni “Eesti Elu” sekretärina.

Tartus oli tol päeval 34º, pluss niiskus, lisab Martin. Kuid ei olnud minestamisohvreid ja fotodel ei paista pulmalised ülearuselt läikivatki. Kõigest säravat.

Toomemäelt, pildistamiselt lahkudes, nähti seitse pulmarongi Tartu linna peal liikuvat. Lisateadete kohaselt oli Taaralinnas tol päeval kokku kuni viisteist laulatust! Toomestel oli küll kombekohane must pulmaauto, suur tammeokstest pärg kapotil, aga pulmarong jäi lühikeste vahemaade tõttu ära. Tavaliselt sõidavad kõik pulmalised pruutpaari autole rivis järgi, neile tähtsatest paikadest mööda, pasunat andes. Tuleb olla valmis ettesattuvateks pulmaväravateks: kui inimesed juhuslikult seisavad teine teisel pool teed, tuleb neile “tolli” maksta. Nii algavad pruutpaari proovilepanekud, ennustamaks tulevast õnne või õnnetust: Toomestel olid pudelid varutud, aga autot kinni ei peetud. Veel.

Mängudega otsustati Rotalia Majja kogunenud rahvast siiski mitte üleliigselt väsitada ega kultuurivapustuseni viia. Oli ju ka külalisi Kanadast, USAst, Rootsist, – ja Hiiumaalt. Vägikaika vedamist kahe perepoole vahel ei korraldatud ega pandud poksikindaid ämmadele kätte; küll aga määrati ämma tantsitaja...

Kibe! Kibe! Kibe!

Põhja-Ameerika pulmad on üldjoones formaalsed ja vaoshoitud (Martini sõnul minimaliseeritud, Triinu meelest suisa steriliseeritud, just rituaalide puudumise tõttu), võrreldes Eesti lõbusa ja vabama pühitsemisviisiga. On siiski täheldatud enam amerikaniseerumist; moode, mis saabunud kinolina või ajakirjade eeskujul. Näiteks Triinu rääkis, et pulmatort ei ole üldsegi eesti komme, aga nende toitlustajal polnud raske seda ilmselt juba tuttavat n.-ö. laenu korraldada.

Aga eesti kombestikus on siiamaani raudselt paigas lõbusate pulmaametite, mängude ja ühislaulude tavad, ühise pika laua taga.

Ülitähtsast asjaajajast, pulmavanemast, oleneb kogu peotuju, ja Pärnu teatri näitleja Andres Karu pani pulmaisana kohe olulised ametid paika: pulmapitsat, kes pidi kogu ametirahva huulepulgase musiga ära märgistama; kibekarjuja, ärgitamaks pruutpaari suudlema (Martin pettunult: “Saime võibolla nelja või viie musuga läbi.”), Noh-mees, et “Noh, tõstame pitsi”; kellamees teatab aja kulgu, viinakeldriülem hoolitseb varude eest, tantsukiisu ja tantsulõvi, meelas mees, üksikute naiste rõõmustaja; kummardaja võttis kõik aplausid omaks ja sponsor kattis oma meelest kõik kulud. Pruudivalvureid (ega lunakraami) polnudki vaja, sest pruudiröövi ei toimunud!

Õhtu lõpetuseks, enne pruudipärja mahamängimist vallaliste seas lasti Triinu neiupõlvenimi raketiga ilmaruumi. Nime võib ka maha matta ja õnnepuu otsa istutada, aga Martin lasi Kimmeli nime ilutulestiku raketiga tähistaevasse trompeti saatel, saades põletushaavast näpule igavese armi. “Lehmakommionude” taktiga kestis tants kella viieni ja järgmisel päeval Triinu isa talus jätkus pidu samamoodi. Vahejuhtumit teel Vellaverre kirjeldab Triinu: “Ja metsa vahel, mingi künka otsas, korraga – pulmavärav. Kaks noort kaske, latvapidi koos ja lilledega ehitud. See oli nii ilus, aga meil polnd neile midagi anda!” Midagi neil oli, sest sauna nad õnnelikult jõudsid.

Lühendatud “mesipäevi” nautis pruutpaar Saaremaal, laulatussõrmused eesti kombe kohaselt paremas käes. Ja seda kõike pajatati mulle nende uues kodus, 100 aastat vanas majas Toronto Riverdale’is. Nagu pühitsedes köideti iidne ja uus, ja kes me ise kokku sealsed ja siinsed oleme. Meile avatud maailmas kõlagu endiselt omane “Hõissa pulmad!”

Eestlased Kanadas

TRENDING