Alates augustist 2004 on Clyde Kull Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaa Liitvabariigis. Ta on abielus ja kahe lapse isa. Abikaasa Olga kohta on hr. Kull öelnud ajalehes Postimees: „Abikaasale langevad kohustused ja vastutus pole diplomaadi omadest tihti väiksemad. Samal ajal pole neil mingeid sotsiaalseid tagatisi. Seaduse järgi nad ei tööta, kuigi abikaasa teeb sageli täpselt sama tööd mis mina, tihti kelle üheteistkümneni õhtul... Ta peab hästi valdama päevapoliitilisi teemasid, oskama tutvustada Eestit.“
Suursaadik Clyde Kull nõustus lahkelt vastama ka väliseesti lugejate küsimustele.
Mart Helme on kritiseerinud ajakirjanduses Eesti välispoliitikat, öeldes, et see on olnud väga nõrk. Kas Te jagate seda arvamust?
Kõrvaltvaatajana ja endise diplomaadina võib ju arvata, et see on nii, kuid olles ise asja sees, ma ei jaga seda. Seega ei saa Helme väitega ka nõustuda, sest ega ainult välisministeerium ei tee välispoliitikat. Ministeerium on nagu kelner, kuid kokad on mujal. Meie ülesanne on suhteid üleval hoida ja arendada — neid hallata. Eesti välispoliitikat teevad ikka riigikogu ja valitsus, se's mõttes on see täpselt nii hea või halb, nagu need institutsioonid parasjagu ise on. Mina usun, et meie välispoliitika on olnud läbi aastate siiski järjepidev ja selgete eesmärkidega. Näha on, et Mart Helmet paneb idapoliitika suund rohkem muretsema, kuid see on meie kõigi ühine mure. Alati võib ju soovida, et Eesti pool teeks midagi paremini ja seda ka palju tahta, kuid ühe poole soovist ei piisa. Venemaal, kes on juba pikemat aega olnud tegevuses iseenda otsimisega, on oma arusaamad ajaloost ja meie suhetest. Pärast Euroopa Liidu (EL) ja NATO laienemist on eriti esile tulnud see, et Venemaa püüab leida endale oma kohta EL-i suhetes ning see avaldab mõju ka meile, sest kahepoolsed suhted Eestiga on Venemaa jaoks teisejärgulised. Tähtis on, kuidas Venemaa ja EL-i vahelised suhted arenevad, ka meie ülesanne on pigem selles osaleda ja läbi selle püüda naabriga oma suhteid arendada ja parandada.
Eesti piirilepe Venemaaga, mis on Teie arvamus?
Eesti on valmis olnud seda lepingut alla kirjutama juba aastaid, pärast seda, kui see sai 1996. aastal minister Kallase ja minister Primakovi poolt paika pandud, millele eelnesid pikad läbirääkimised, mille käigus arvestati mõlema poole võimalusi ja parandati kõvasti ka piirijoont. Nagu öeldud, Eestil on valmidus piirilepingu allkirjastamiseks juba ammu, kuid probleem on olnud rohkem teises osapooles ja seda eelkõige poliitilistel kaalutlustel. Praegu on olukord aga veidi teine, sest osa Eesti piirist on nüüdseks pea et aasta olnud juba ka EL-i välispiir. Seega oleks kiire lepingu sõlmimine vajalik ühtlasi ka Venemaale endale. Paljud Venemaa ja EL-i vaheliste suhete arendamise valdkonnad — inimeste liikumine, tagasivõtulepingud, viisasüsteemide lihtsustamised —, sõltuvad otseselt piiri seaduslikust olemasolust. Seega on see lisaks meile ka Venemaa mure ning loodan, et ta suudab selle oma poliitilistest valupunktidest kõrgemale seada.
Kas olete mures olukorra pärast Venemaal?
Loomulikult olen. Ja nagu kombeks EL-i liikmesriikidel, nii arutleme meiegi neid asju oma kolleegide ja partneritega teistest liikmesriikidest. Meil on pidevalt diskussioonid nendes küsimustes, nii Berliinis, vastavates alagruppides Brüsselis, kui ka Londonis ja Pariisis jne. See mure on meil kõigil, kuid demokraatia areng Venemaal saab vaevalt kiire olema.
Kas president Rüütli visiit Moskvasse aitas kaasa Eesti-Vene suhete parandamisele? Ja kas üldse on kunagi oodata, et Venemaa tunnustaks kommunismi kuritegusid?
Mina usun, et see, millest Rüütel ja Putin omavahel rääkisid, on Eesti presidendi enda poolt väga selgelt ja avameelselt pressile ka teada antud ning pole mõtet kahelda riigipea sõnades. Teine asi on see, kuidas Venemaa pool sellest aru sai ja ise seda tõlgendab. Me näeme praegugi, et vene pool püüab mitmetest väidetest taganeda ja neid sootuks omamoodi tõlgendada. See on juba kord selliste suhtlemiste kunst, alati püütakse leida mõlemale osapoolele vastuvõetav kesktee.
Aga kas see oli nüüd hea või halb? Loomulikult on dialoogi pidamine parem kui kaevikutes istumine. Ja selles mõttes oli Rüütli kohtumine Putiniga positiivne. Eraldi asi on see, kuidas suhted edasi arenevad.
Venemaal on ju tunnistatud kommunismi kuritegusid, ja juba NL-i lõpuaastatel. Eesti naaberriigis on palju progressiivseid jõudusid, kes on kommunistide poolt sooritatud väärteod hukka mõistnud. Venemaa probleem on aga selles, et praegune valitsus ei soovi seda teha. Putini poliitika on suunatud pigem sellele, et õigustada Venemaa ja NL-i tollast käitumist. Hea tunnistus sellest on tema poolt 23. veebruaril Slovakkia pealinnas Bratislavas tehtud avaldus, et Molotovi-Ribbentropi pakt oli sõlmitud eesmärgiga kaitsta Venemaa läänepiiri ja ajalooliselt õigustatud.
Olen arvanud, et Putin on ju tegelikult intellektuaalne inimene, miks ta nii Teie arvates toimib, miks tal puudub soov arendada demokraatlikke struktuure ja on valinud totalitaarse poliitika? Me ju teame Gerhard Schröderi ja Putini sõbramehesuhteid, kas näiteks Saksa kantsler ei suudaks Putinit positiivselt mõjutada?
Ma usun, et tema ülesandeks, mida ta endale on püstitanud, on luua Venemaast jälle suurriik, käitudes ka suurriigi juhile vastavalt. Ta ilmselt näeb seda läbi vene silmade ja tal on demokraatiast oma arusaam, mis tuleneb tema kasvatusest, koolitusest, mis tol ajal Venemaal oli. Seda ei ole võimalik teistel nii lihtsalt muuta, seda saab teha ainult inimene ise.
Schröder andis ju Bushile nn memmemusina kaasa ütlemise, et püüdke ometi Venemaast aru saada. Noh, kõik püüavadki ta'st aru saada, kuid asi polegi nagu selles, et me ei mõistaks teda, vaid mis selle arusaamise tulemused hiljem on.
Eesti diplomaadina olete Te resideerunud mitmetes maades. Kus on Eestit tuntud kõige paremini?
Nendes maades, kus mina olen olnud, on teave Eesti kohta olnud üsna pealiskaudne. Kuid kindlasti on olnud parimaks Eesti tundjaks Holland, kus oli 90 ndate aastate alguses Eesti kohta teave juba täitsa olemas ja seda tänu eelkõige ajaloolistele hansa suhetele, kuid ka kaubandussuhetele praeguseni. Ja esimesed investeeringud, mis tulid Eesti sadamatesse, tulid just hollandlaste poolt. Ka üks esimesi Estonian Airi õhuliine avati Tallinna ja Amsterdami vahel.
Aga mujal, ka Brüsselis, tuli esimesed aastad töötada selle nimel, et vabaneda imidzhist, nagu oleks Eesti üks osa Venemaast, Nõukogude Liidust. Nüüd on see muidugi muutunud.
Praegu teeb vahel nalja, vahel ka meelehärmi, et näiteks isegi Berliini lennuväljal — kui sa lendad Saksamaa siseliinidel ja vaadatakse su passi, siis küsitakse, miks teil viisat ei ole. Kui vastata, et me oleme ju Euroopa Liidus, siis saame jällegi omapärase vastuse, et olete küll EL-is, kuid kas ikkagi ei peaks olema viisa. On natukene naljakas, et meid võetakse kohati kahtlase ja kaugena.
Ka Saksamaal töötab mitmeid eestlaste organisatsioone, millised on olnud Teie kogemused nendega?
Mina leian, et see on väga tänuväärne töö. Eesti tutvustamiseks mujal maailmas ei ole kunagi liiga palju inimesi või seltse. Varasemal ajal olid ühingutel muidugi teised eesmärgid - sooviti üleüldiselt hoida teadmist Eestist maailmas üleval. Tänased väliseesti organisatsioonid teevad palju tööd Eesti tutvustamiseks, noorte kultuurisidemete vahendamiseks ja sellega erinevate rahvuste kokkuviimiseks. Jutt on teabest, millest ikka veel suur puudus on. Need nn lobby organisatsioonid teevad oma informatsiooni vahendamisega tähtsat tööd, mida tuleb jätkata, sest mida rohkem inimesi sellega tegeleb ja mida rohkem huvitundjaid leidub, seda parem Eestile
Kuidas olete ise Berliinis kohanenud?
Väga hästi. Minu jaoks on see koht väga huvitav nagu ka töö, mida teen väga hea meelega.
Tänan Teid, härra suursaadik, meeldiva vestluse eest!
