Arhitekt, kes on andnud oma panuse Kanada ajalukku

Diplomeeritud insener ja arhitekt Ivar Kalmari elu on olnud värvikas: ta on elanud mitmetes erinevates maades, omandanud kaks kõrgharidust — Saksamaal ja Kanadas ning töötanud vastutusrikastel positsioonidel, juhtides projekte, mis on jätnud tähtsa osa Kanada ajalukku.

Ivar Kalmar on sündinud 1922.a. Kuressaares, kuid elanud seal vaid lühikest aega: kui ta oli kolmeaastane, siirdus perekond Hiinasse Shanghaisse, kuna tema isa oli kaugsõidukapten.
Seal elas teisigi eesti peresid; eriti just meremehi ja teisi laevatöötajaid, kes peale tsaarivalitsuse kukutamist olid sunnitud lahkuma Vladivostokist, asudes Shanghaisse elama. Ivar Kalmar alustas seal ka oma haridusteed ingliskeelses koolis. Peres olid veel vanem vend ja noorem õde. Siiski otsustas perekond koos teiste sugulastega neli aastat hiljem Eestisse tagasi pöörduda eelkõige just selletõttu, et lapsed eesti keelt ei unustaks. Tagasi Eestisse saabuti rongiga läbi Siberi, sõit kestis 12 ööpäeva.

Oma õpinguid jätkas Ivar Kalmar Tallinnas keskkoolis. Eestist lahkus ta 1942.a. ning lõpetas 1947.a. Saksamaal Karlsruhes tehnikakõrgkooli diplomeeritud insenerina. Sealt siirdus ta elama Rootsi, hiljem Austraaliasse ning 1952.a. Kanadasse, kus tuli minna kooli tagasi, kuna Euroopa diplomeid siin maal eriti ei tunnustatud — oleks olnud võimalus ka lihtsalt eksameid teha, aga siiski oli targem minna uuesti ülikooli juba keelelises mõttes. Aastal 1953 saavutas ta Toronto Ülikoolis bakalaureusekraadi arhitektuuri alal, järgnes töötamine ühe ülikooli professori juures ja pärast seda polnud enam kunagi probleeme töö leidmisel — teda kui tunnustatud spetsialisti kutsuti ühest kohast teise ja uutele projektidele.

Töötades aastakümneid ühes Kanada suuremas arhitektuuri- ja insenerifirmas John B. Parkin Associates, oli Ivar Kalmari kui järelvalvearhitekti ja lepingute administraatori üheks tähtsamaks projektiks Toronto Rahvusvahelise Lennujaama kompleksi Terminal 1, mis avati aastal 1964 ja mis oli hiljaaegu taas ajakirjanduse veergudel seoses uue Terminal 1 avamisega. Ajad on muutunud ja vana terminal läheb nüüd lammutamisele. Kui selle planeerimist 1950. aastate lõpul alustati, ei osanud keegi vast ette näha, kui kaua see peab vastu pidama, sest linn oli teatavasti väiksem ja maa- ning õhuliiklus, samuti lennukite ja autode arv polnud sugugi tänapäevaga võrreldav. Ja ega lennukidki olnud tollal nii suured kui praegusajal: harilikult sisaldasid need 50-70, mõnikord ka 100 istekohta. Sarnaseid terminale plaaniti esialgu ehitada neli tükki. Terminal 1 parkla mahutas alguses 2500 autot; hiljem avatud Terminal 2 — 5000 ja nüüd mõned nädalad tagasi avatud uus Terminal 1 aga juba 9000. Samalaadsed muutused on ju toimunud ka linnaelanike arvuga — Ivar Kalmar meenutab, et kui tema Torontosse tuli, elas siin umbes 800.000 inimest, tänapäeval loetakse aga Suur-Toronto piirkonna elanike arvuks juba 4,5 miljonit.

Terminal 1 avamise päev 1964.a. on Ivar Kalmaril hästi meeles: sama päeva hilisõhtulgi käis ta seda veel vaatamas. Siiski ei tunne ta praegu nostalgiat hoone lammutamise suhtes — see lihtsalt elas oma aja ära ja elu on tehnilises mõttes väga palju muutunud.

Sellele projektile järgnes Ivar Kalmaril järgmine suurtöö: Toronto-Dominion Centre viis kõrgehitust südalinnas, mis toimus mitmes järgus ja mille järelvaatuse alal ta töötas ühtekokku 28 aastat. 1970. aastal, töötades juba järgmises firmas — Bergman + Hamann Architects Engineers, tuli 11 aastaks järgmine projekt: Toronto suurehitis Eaton Centre. Algstaadium sisaldas kõikvõimalikke kavandamisi ja muudatusi, küll elektriliinide ja gaasi- ning veetorustiku osas; samuti tuli kavandada uued ühendused allmaaraudteejaamadesse, kuna mitmeid tänavaid tuli osaliselt või täielikult sulgeda, et projekti mahutada. Kuna nii suurt kaubamaja polnud Kanadas varem ehitatud, polnud ka paigas kõiki ehitusnõudeid ja pidevalt tuli pidada läbirääkimisi ja kooskõlastamisi linna- ja provintsivalitsuse esindajatega: ühtekokku pidi Ivar Kalmar 11 aasta jooksul muretsema 40 eriluba. Varem asus Eatoni kaubamaja Queen St. ääres; kui suurkeskuse esimene osa 1977.a. valmis sai, kolis see keskuse Dundas St. poolsesse otsa. Keskus sai lõplikult valmis aastal 1981. Tänaseks on aga ka Eatoni kaubamajast ajalugu saanud. Ent Eaton Centre on endiselt populaarne nii linnaelanike endi seas kui ka üks tähtsamaid turismiobjekte südalinnas, kuna paljud soovivad Torontot külastades ka väärt kaupa osta, milleks see on ideaalne paik.

Järelvalvearhitekti töö on ülimalt pinge- ja vastutusrikas: on olnud olukordi, kus tuleb kogu öö üleval istuda, et järgmiseks hommikuks vajalikud joonised-numbrid kokku saada. Ning arvestada iga pisidetailiga, et firma oleks kaitstud ka võimalike kohtuasjade suhtes.

Kui Ivar Kalmar sai 70-aastaseks, otsustas ta töölt ära tulla ja noorematele võimaluse anda. Seda otsust pole ta sugugi kahetsenud. Kui varem olid tööpäevad tohutult pikad — nii nagu ta näeb praegu oma laste peal, kes on samuti väga edukad professionaalid — ja polnud aega tegeleda isiklike huvidega, siis nüüd on selleks aega piisavalt. Ivar Kalmar uurib oma perekonna ajalugu, mille kohta on säilinud rohkelt huvitavat materjali. Vanemad elasid tal Rootsis, samuti õde, kes on kõik tänaseks lahkunud; tehnikainsenerist vend elab Sydney's. Samuti pakub huvi tehnikaga seonduv ja suure osa ajast võtab ka kirjavahetus mitmete endiste koolikaaslastega erinevatest maadest. Ta on ka kogu elu aktiivselt sporti teinud: nende pere elus oli alati tähtsal kohal mäesuusatamine.

Pensionile jäädes on olnud aega ka rohkem reisimise peale mõelda: koos abikaasaga on käidud korduvalt ka Eestis; esmakordselt külastatigi sünnimaad ligemale 50 aastat peale sealt lahkumist. Väikese Eesti suured edusammud tehnikavallas on tema jaoks muljetavaldavad.

Arvamus

TRENDING