Lõppenud aasta algusest, kui siinsed kaks eesti ajalehte ühinesid ja kauaoodatud ja -plaanitud Eesti Elu ilmavalgust nägi, asus uue lehe juures majandusjuhina ametisse Jüri Laansoo, kelle tublidust, abivalmidust ja sõbralikkust oleme nüüd terve aasta tunda saanud ning see koostöö on olnud äärmiselt meeldiv.
Nüüd, kus Eesti Elul esimene aastaring täitunud, on igati paslik kirjutada sellest tublist mehest, kelle abikätt ja aktiivsust on tunda-näha paljude siinsete eesti organisatsioonide tegevuses ja juhtimises, kes tubli lauluvennana laulab paari koori ridades ja kes alati lööb oma abiga kaasa seal, kus vajatakse. Nagu ta ise ütleb, tuleneb see võib-olla sellest, et ta on alati tahtnud paljudele omase virisemise ja kritiseerimise asemel asju paremaks muuta, ning eks teinekord ole kohusetundlikul inimesel raske ka „ei“ ütlemisega.
Jüri sündis 1942.a. suvel Tartumaal Kambja külas, kust 1944.a. sügisel ema koos kahe väikese lapsega (noorem vend oli vaid 4-kuune) põgenes. Isa jäi esialgu Eestisse, kuna ta oli mõisavalitseja ja oli tarvis majapidamise eest hoolt kanda; pere sai isa enda juurde (Saksamaa kaudu) Rootsi järgmisel aastal Punase Risti abil.
Jüri ei mäleta ise põgenemisteekonda Eestist Soome ja sealt edasi Rootsi, tema tõeline mälu algab Põhja-Rootsist, kus Solefteå lähedal katsetalus, ürgmetsade vahel perekond oma uue elu rajas — isa oli agronoom. Tuli hakata õppima rootsi keelt ja seal sai alguse ka poiste koolitee, kus talu kaks last igal hommikul maantee äärest üles korjati ja autoga kilomeetrite kaugusel asuvasse kooli veeti. Kolmas aasta tuli aga minna juba suuremasse külakooli, mis asus teises suunas. Kuigi ümbruskonnas eestlasi polnud, kõneldi kodus alati eesti keelt, mida vanemad täpselt jälgisid.
Vanematel oli alaline hirm, et Rootsi on siiski Venemaale liiga lähedal ja et igaks juhuks tuleks edasi minna. Ja 1951.a. reisis perekond Kanadasse — reisilaevaga Anna Salen, mis alustas teekonda Taanis ja läbis paari nädala jooksul mitmeid sadamaid. Laeval oli palju eestlasi, lapsi ja täiskasvanuid, kellest viimased kippusid merehaigeks jääma, lastel seevastu polnud häda midagi, ainult palju põnevust. Laevaga jõuti Halifaxi, kust rongiga Toronto poole teele asuti, isal oli tööleping puukooli. Rootsist tulijaile paistis Ida-Kanada üsna mahajäänud ja armetu maana: rongist vaadates oli iga telefonipost justkui isemoodi viltu ja korralikke põllumaid polnud kuskil näha. Montreali jõudes avanes seevastu teistsugune pilt: nii palju autosid ja suurehitusi polnud elus nähtud... Järgmine mälestus oli Torontost: veelgi suurem autode ja hoonete meri.
Esimesed kaks nädalat elati väikeses hotellis. Oli juunikuu algus, tohutult kuumad ilmad ja isal, kes pidi kohe tööle minema, hakkas kuumus päris tervise peale. Üsna varsti saadi lehekuulutuse peale tuba ühe soomlase juurde majja Rose Avenue’l. Tuli ka lastel kooliskäimist alustada ja taas uut keelt õppima hakata. Jüri ei osanud sõnagi inglise keelt, kuid see-eest rehkendas ja joonistas hästi. Esimesest koolist — Rose Avenue Public School’ist — on Jüril mitmeid mälestusi: oli lapsi, kes kohe uustulnukaga sõprust tegid, aga leidus ka poiss, kes teda hoopis pussitas — kummipussiga küll, ent milline emotsioon uuel maal! All-linna elu oli mitmeti sünge — näiteks jäi üks sõber auto alla, teisel klassivennal põles maja maha... Vanemad teadsid, et see pole lastele kasvamiseks kõige õigem miljöö ja sõprade abiga said üürikorteri äärelinnas North York’is, kuni varsti suutis isa juba ise maja osta: Yonge St. ja Eglinton Ave. kanti, kus elati umbes 10 aastat. North Toronto Collegiate’is õppides oli pea igas klassis mõni eestlane ja siis hakkas Jüri ka eesti seltskondlikust elust osa võtma: kirik, skautlus, suvekodud.... Jüri tegutses koolis armee kadetiprogrammis, harjutas laskmist, osales maleklubis, kunstiklubis... Tollal polnud keskkoolis õppeainete osas valikut, tuli kõik läbi teha. Ja kuna prantsuse keel polnud Jüril just kõige tugevam, ei pääsenud ta peale 13. klassi Toronto Ülikooli sisse, astus aga Ryersoni inseneriteadust õppima, mis aga erilist huvi ei pakkunud ja pooleli jäi: ta leidis töökoha maamõõtjana.
Jüri tegevus skautluses kestis edasi, ta hakkas tollases Viru lipkonnas hundujuhiks. Kuna lastega töö meeldis, astus ta ema soovitusel õpetajate seminari, kus omandas algkooliõpetaja kutse ning alustas tööd 4. klassi õpetajana, õpetades kõiki aineid 38 lapsele. Kuna nüüd oli kindel töökoht ja sissetulek, sai mõelda ka pere loomisele: Jüri abiellus 1967.a. Marje Laanesega, kes on farmatseut, 1968 sündis tütar Kristi ja kuna Jüri ema Malle sai oma ema Eestist Kanadasse tuua, oli Memm noorele perele suureks abiks — siis leidis Jüri, et nüüd on õige aeg minna ülikooli, alustades õhtuste kursustega York’i Ülikoolis, kuid siirdus üsna pea täisajale ning saavutas 1971.a. bakalaureusekraadi psühholoogia ja kehalise kasvatuse alal, alustades juba parema palgaga tööd 6. klassi õpetajana. 1972 ja 1974 sündisid perre pojad Arvo ja Eero. Algul töötas Jüri mitmes erinevas koolis North York’is, siirdudes hiljem Cummer Valley Middle School’i, kus töötas kuni pensionile minekuni 1999.a. (õpetajatel on õigus pensionile siirduda, kui eluaastate ja õpetatud aastate arv annavad kokku 90). Õpetada tuli algul kõiki aineid, hiljem olid Jüri erialadeks science, kehaline kasvatus, matemaatika ja kunst. Ühtekokku sai õpetatud 33,5 aastat.
Jüri meenutusel oli tal alati läbisaamine lastega hea, kuigi juhtus ka erandeid, nagu üks ebameeldiv juhus, kus üks poiss, pussnuga taskus, kooli tuli, kakluse tekitas ja kuidas õpetaja vahele astununa pärast ise kohtu ees selgitusi andma pidi. Kõik lahenes küll positiivselt ja poiss jäi süüdi, kuid psühholoogilist stressi tekitas see päris kõvasti. Nagu Jüri on pikkade õpetamisaastate jooksul tähele pannud, on laste respekt kooli vastu allapoole läinud. Tuleb ette, et ka vanemad ei respekteeri kooli ega õpetajaid ning kuidas saab siis seda ka lapselt loota.
Jüri meenutab seoses aja muutusega ka oma tõekspidamiste mõningat muutumist: kui ta algul oli noore õpetajana täis idealismi, soovides asju paremaks muuta ja anda edasi ka seda, mis ta oli ise läbi elanud ja omandanud Rootsis ja Eesti täienduskoolides, nägi ta pikapeale, et asjad kujunevad sageli ikka nii, nagu teised võimud on ette näinud, ja ega ise üldiselt palju muuta ei saa. Õpetajatööle tagasi vaadates ei oska ta öelda, kas on suutnud noorpõlvele ka omalt poolt midagi eriti rikastavat edasi anda — see jääb ilmselt teiste otsustada — aga südame teeb soojaks küll, kui kuskil kaubakeskuses või linnatänaval käies mõni endine õpilane välja hüppab, Mr. Laansood sõbralikult tervitab ja end tutvustab, tuletades meelde üht või teist klassis juhtunust või meenutab midagi, mida on Jürilt õppinud.
Lisaks õpetajatööle, mis on haaranud enam kui poole Jüri elust, on tema elu teiseks lahutamatuks koostisosaks olnud eestlus, mis on teda alati saatnud. Eesti kooli pandi teda juba algaastatel ning ka skautlus on olnud armastatud tegevuseks läbi aastakümnete. Nagu ta ütleb, saigi ta tänu skautlusele oma elukutse, kuna hundujuhina tegutsemine tõi temas välja huvi töötada noortega. Skautluses on Jüril käes nooremskautmastri ja metsamärgi tiitel ning antud skautmastri väitekirja õigus.
Juba Jüri ema tegutses aktiivselt eesti organisatsioonides, olles ajakirja Triinu tegevtoimetajaks ja tegutsedes naisseltsis; ka lapsi pandi varakult Jõekääru laagrisse, kus Jüri hiljem ka ise juhatajana tegutses. Samuti on ta juhatanud hundulaagreid, olnud maleva abijuhiks. Ülikooli ajal alustas ta tegutsemist akadeemilistes organisatsioonides, astudes korp! Ugalasse 1963.a., kus on kuni siiani olnud ikka mõnel juhatuse positsioonil. Eestlusega on olnud seotud ka Jüri lapsed, kuid praegu on töö neid Põhja-Ameerika mandri erinevatesse paikadesse elama viinud: Arvo on Edmontonis silmaarst, Eero elab Windsoris ja töötab Detroidis autodisaini alal, Kristi on jäänud Torontosse ja töötab kindlustusfirmas.
Jüri on korp! Ugala kaudu olnud alati seotud Tartu College’iga, olles Akadeemilises Kodus aastaid oma konvendi esindaja ja organiseerinud suvepäevi, uusaastapidusid, vastuvõtte sõjaveteranidele jpm.
Koos abikaasa Marjega laulab Jüri Akadeemilises Segakooris „Ööbik“, mis neile väga meeldib. Jüri on olnud seal nii koori esimeheks kui majandusjuhiks. Toronto Eesti Meeskoori astus ta viis aastat tagasi, tegutsedes sealgi juhatuses — laekurina, kus organiseerimistööd nii koori reiside kui ürituste korraldamisel on küllaga.
Tekib küsimus, kuidas see mees küll kõike suudab ja jõuab. Enda sõnul tekitab temas hea tunde, kui ta on saanud midagi läbi viia. Ta meenutab eesti vanasõna ‘kus viga näed laita, seal tule ja aita’, kuna teda on alati häirinud, kui inimesed teiste ühiskondlikku tööd arvustavad, ilma et ise seda oskaksid või teeksid. Ise ei kritiseeri ta midagi enne, kui endal vastav töö või tegevus selgeks saadud. Kui ta näeb, et midagi saaks paremini teha, on ta hoopis püüdnud seda tööd või tegevust ära õppida, et osata vajadusel näpunäiteid anda või paremini teha.
