Shveitsis elab 6,5 miljonit inimest 41.000-l ruutkilomeetril. Alpidemaa piirid ei ole alates alatest a. 1815 muutunud. Shveitsi riik tekkis vabade linnade ühendusest ning eeskätt hakkasid Prantsuse revolutsioonist alates kogunema erinevad keelerühmad ühiseks poliitiliseks rahvuseks. Shveitsi ametlik ajalugu saab alguse a. 1291, mil kolm kantonit – Schwyz, Uri ja Unterwalden ühinesid. Riigi ajalugu, mida tänapäeval tuntakse ennekõike pankade maksuvabaduse tõttu, algab heade kellade valmistamisest, meditsiinist, piimashokolaadist ning muidugi Johanna Spyri lasteraamatust „Heidi“. 65% elanikest räägib saksa, 18% prantsuse ja 11,9% itaalia keelt. Riigi pealinn on Bern ning tuntumad linnad on Luzern, Zürich, Basel ja Genf.

Mulle meeldib mööda maailma reisides jutelda inimestega, nõustun A.H. Tammsaarega, kes kunagi kirjutas: „Ei ole midagi huvitavamat siin ilmas kui inimene, kõige oma olemuse, hinge, tundmuste, tungide, rõõmude ja kurvastusega, nutu ja naeruga, tujude ja kindlate kivinenud põhimõtetega — see on kõige huvitavam raamat ilmas.“

Viibides hiljuti ühel üritusel Shveitsis, kohtasin seal kahte toredat noormeest, kellega kohtumismuljeid soovin ma Teiega, hea lugeja, jagada.

KASPAR NÄF

Üks nendest on shveitslane Kaspar Näf, kes on sündinud, üles kasvanud ja ülikooli lõpetanud Zürichis. Minu suureks üllatuseks rääkis ta nii puhast eesti keelt, et ma pidasin teda algul teda väliseestlaseks.

Kuidas on üks shveitsi poiss ära õppinud raske fenno-ugri keele?

Peale gümnaasiumi lõpetamist otsustasin alustada õpinguid ajalooteaduskonnas, kusjuures aine „Ida-Euroopa ajalugu“ valisin ma ehk pisut kiirustades. Teenisin just armees ja pidin tõestama, et mul pole kavatsust hakata meditsiinitudengiks; sellest soovisin ma iga hinna eest pääseda. Siis torkaski mulle silma, et Zürichi Ülikool pakub peaainena „Ida-Euroopa ajalugu“ ja ma panin ennast pikemalt mõtlemata sinna kirja. Hiljem otsustasin küll üldajaloo kasuks, kuid raskuspunktina jäi see aine mulle ikka „külge kleepima“. Õppisin kõrgkoolis lisaainetena vene keelt ja ärimajandust ning soovisin tegelikult oma diplomitöö aine siduda Venemaaga, kuid siis pööras see huvitav teema mu pilgud Eesti poole.

Alustasin eesti keele intensiivõpinguid 1999.a. Saksamaal Münsteri Ülikooli juures, esimene osa õpetusest toimus Bonni lähedal, teine Tallinna Pedagoogilise Ülikooli juures. Seoses kursustega viibisin ma esimest korda kuu aega Eestis. Aasta hiljem võisin ma aga juba Shveitsi valitsuse stipendiaadina alustada õpinguid Tartu Ülikoolis. Seal külastasin usinalt loenguid, lugesin regulaarselt Postimeest ning käisin arhiivides ja raamatukogudes oma diplomitöö tarbeks materjali otsimas.

Millised on su kogemused eestlaste ja Eestiga?

Eestist on mul ainult häid mälestusi, sõlmisin seal väga palju sõprusi ja meenutan Maarjamaad suure soojusega. Kaks asja on jäänud mulle eriliselt meelde. Saabudes Eestisse anti mulle kaasa võõrustajaperekonna aadress, kus ma elama pidin. Helistasin sinna ja vastas neiu, kes rääkis puhast shveitsi saksa keelt, mis erineb tunduvalt ülemsaksa keelest. Hiljem selgus, et eestlanna oli ühe gümnaasiumiaasta veetnud Shveitsis ning õppinud seal ära isegi kohaliku dialekti. See oli aga puhtalt juhus, sest majutus oli mulle organiseeritud Saksamaalt ja keegi ei teadnud, et võõrustaja oli minu kodumaal õppinud.

Teine tore lugu meenub mulle Rocca al Mare Vabaõhumuuseumist, mida külastasin koos ühe eestlasega. Seal toimusid parajasti Talupojapäevad ja me läksime sauna ajal suitsusaunast mööda. Mulle seletati, et see on tänase saunakultuuri vana vorm. Meenus, et mu Zürichi professor tundis selliste asjade vastu huvi ning oli meile rääkinud, kuidas Venemaal köeti majad mustaks. Ja nüüd oli mul silme ees sellest elav näide. Võtsin teema esile ja meie külaskäik lõppes sellega, et meile võimaldati suitsusaunas saunalisena ära käia. See oli tore elamus. Shveitsis kohtan ma tegelikult harva eestlasi. Ehkki siin on väike Shveitsi-Eesti Selts, pole mul alati võimalik nende üritustel osaleda. Peale selle kohtuvad baltlased veel Shveitsi-Balti Abistamiskomitee üritustel. Vahel tulevad mulle tuttavad Eestist külla, kuid kõige parem kontakt eestlastega on mul interneti kaudu. Oma keeleoskuse säilitamiseks loen ma regulaarselt eesti ajalehti, seega on minu teadmised Eestist alati aktuaalsel tasemel ja vahel kirjutan ma Läänemeremaast ka siinsetele ajalehtedele artikleid.

Millised on sinu tulevikuplaanid?

Sellele küsimusele on raske vastata. Kindlasti soovin ka tulevikus midagi teha, mis oleks ühendatud Eestiga. Kuid praegu kirjutan ma oma doktoritööd ja lähen ka sel aastal tuhnima eesti arhiividesse. Eks aeg näitab — ma ei tunne ju huvi ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi ja Venemaa vastu. Ilmselt asun ma hiljem Ida-Euroopa rajoonis edasi töötama.

DR. GUNNAR KARELSON

Tartus sündinud ja alates 1997. aastast Shveitsis elav eestlane Gunnar Karelson töötab Baseli Ülikooli juures. Lõpetanud 1992.a. kevadel Tartu 3. Keskkooli, astus ta Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonda. Aasta hiljem liitus ta korporatsiooniga Fraternitas Liviensis ja on Tartu konvendi vilistlane. Peale ülikooli lõpetamist jätkas ta orgaanilise keemia keemikuna õpinguid magistratuuris, kus hakkas tundma sügavamat huvi inimese neurofüsioloogia ja neurokeemia vastu, külastades erialaloengute kõrval veel TÜ füsioloogia instituudi loenguid ja seminare. Varsti märkas ta, et peaks oma erialaseid teadmisi täiendama välismaal, pealegi on tulevasele teadlasele hädavajalik hea keeleoskus. Seetõttu kandideeris ta 1996.a. sügisel Shveitsi valitsuse stipendiumile ning läbis konkursi edukalt. Aasta hiljem oli tal võimalik jätkata õpinguid Baseli Ülikooli Biokeskuses biofüüsikalise keemia erialal ning tema kitsamaks spetsiaalsuseks on in vivo tuumamagnet-resonants-spektroskoopia ja tomograafia. Nimelt on nende mõõtmiste abil võimalik kindlaks teha ja uurida mitmesuguseid ajuhaigusi, -kasvajaid ja –traumasid. Lisaks võimaldavad need uuringud visualiseerida meeltega seotud ajutegevusprotsesse, mis on näiteks seotud kuulmise, nägemise ja haistmisega. Baseli Biokeskus, kus Gunnar Karelson ka oma doktoritöö kirjutas, on bioloogia- ja meditsiinivaldkonnas Euroopa üks tunnustatumaid uurimiskeskusi.

Kuid noor teadlane ei piirdunud ainult erialase tegevusega. Liidustipendiaanina oli tal võimalik osa võtta mitmetest Baseli Ülikooli välistudengitele mõeldud üritustest. Igakuiste kohtumiste eesmärgiks oli tutvustada lähemalt Shveitsi eluolu ja kultuuri, aga ka viia kokku erinevatest rahvustest inimesi. Suurema osa Shveitsis oldud neljast aastast on Karelson elanud ühiselamus, kus kolmandik elanikest on välismaalased. Omavahel saavad eestlane, prantslased, mehhiklased, kasahhid, tshehhid, poolakad ja sakslased väga hästi läbi ning organiseerivad tihtipeale mitmeid üritusi, nagu muuseumikülastusi, jalgrattamatku, kinoõhtuid ja rahvuslikke pidusid.

Shveitsis pole palju eestlasi, ehk 100 ringis, neist noori vaid ca 30. Oma esimesel Reinilinna tuleku päeval sai keemik tuttavaks endise Baseli Ülikooli doktorandi Urmas Pettiga, kes praegu töötab Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõuna. Tema viis uustulnuka kokku Shveitsi-Eesti Seltsi esindajateja ning tutvustas talle Axel Scherrerit, kes on Shveitsi-Balti Abistamiskomitee esimees. Komitee üritustest osa võttes kujunesid eesti keemiku lähimateks sõpradeks lätlased, kuid ka eestlased ja soomlased. Ta ise arvab, et ühine-sarnane kultuuriruum ja lähiajalugu, kuid ka geopoliitiline asend Euroopas mängivad suurt rolli inimestevaheliste sidemete kujunemisel. Shveitslaste endiga on raske kontakti saada, nad hoiavad enamasti omaette, jutuajamistes on nad suhteliselt tagasihoidlikud ja ettevaatlikud; sageli ka eelarvamuste kütkes. Välismaalasel on nende seltskonda raske sisse sulada. „Tegelikult on shveitslased vägagi heasüdamlikud ja abivalmid. Nad on nagu eestlasedki, kes eelistavad algul suhtlemises distantsi hoida, hiljem aga leebuvad ja võtavad sind omaks,“ rääkis Gunnar Karelson.

Shveitsi-Eesti Seltsiga on jäänud kontaktid jahedaks, ühiseid kokkusaamisi organiseeritakse pealegi kõigest kolmel korral aastal ja needki on enamasti kitsa seltskonna jaoks. Põgusad ja meeldivad on aga olnud kohtumised aukonsulite ja suursaadik Mart Laanemäega.

Basel on saanud eesti teadurile teiseks kodulinnaks. Reinilinn, mis asub Saksa-Prantsuse piiril, on multikultuurne. Lisaks on Basel samaaegselt nii Shveitsi tööstus-, kui ka kultuuripealinn, eriliselt kuulus on „Fastnacht“, mis algab nädal peale Saksamaa karnevalipidustuste lõppemist.

Shveitsi loodus on haruldaselt maagiline — nii suvel kui ka talvel. Lumised mäenõlvad, sinikad ja rohekad jõed-järved, rohelised metsatukad ning aasadel laiutavad lehmakarjad on tõeliseks vaatamisväärsuseks, ükskõik mis kandis Alpidemaal ka ei viibitaks. Ikka ja jälle liigub käsi fotoaparaadi poole jäädvustama midagi sellest lummavast ilust.

Märkmed: