Raadiosaadete kuulajaid Eestis huvitas uudis, et üks kahest uuest tantsijast Estonia balletiosakonnas on Järvi Raudsepp Kanadast. Kuna kunstnikel kodumaal on olnud kalduvus suunduda välismaale, siis siin on keegi, kes ujub vastuvoolu. Saatejuht Reet Weidebaum muuhulgas mainis, et Toronto Eesti Täienduskooli raames tegutsedes oli tal kokkupuutumist samanimelise väikese, püüdliku tütarlapsega. Nüüd, kaksteist aastat hiljem on siirdunud Eestisse see 17-aastane noor neiu, kes valmistab ette esinemiseks tantsulaval Tallinnas.
„Eesti Elul“ oli võimalik astuda Järviga kontakti ja esitada talle mõned küsimused.
Elad juba mitmendat nädalat Tallinnas ja paistab, et Sinu unistus — saada tööle Rahvusooper Estoniasse — on täitunud. Kuidas Sind seal vastu võeti ja missugused on esimesed muljed?
On tõsi, et mu unistus on täitunud, aga mul on ikka raske uskuda, et olen lõpuks Eestis, see muinasjutu paik, kus ma olen alati tahtnud tantsida. Ega mul ei antud palju aega selle peale mõelda. Muudkui kohe tööle — balletiklassi ja siis proovidele. Minust kui uustulnukast õnneks ei tehtud suurt asja. Esimesel tööpäeval enne esimest harjutust balletijuht Tiit Härm lihtsalt tutvustas mind koos teise uue trupi liikmega — Maria Seletskaya, kellel juba mitu edusammu tehtud, kogu Estonia koosseisule.
Esimene mulje oli imelik. Nagu hetkeline hirm. Mul oli äkki niisugune tunne, nagu nad kõik oma peas arvustasid mind, sest loomulikult, mul polnud ju nende kogemusi. Pidin tuletama endale meelde, et olen siin kõige noorem tantsija ja et olin alles mõned kuud tagasi ikka veel koolitüdruk. Teised nooremad tantsijad on vähemalt kaks aastat minust vanemad ja enamus trupiliikmetest on tantsinud Estonias mitu aastat, mõned isegi 10—20. On neid, kes on abielus. Mõnelgi lapsed kodus.
Päev enne tööle asumist, 12. augustil oli mul võimalus Estoniat külastada. Kohtusin siis juba Tiit Härmiga, kes on olnud kuulus tantsija ja kes juhib Estonias tantsutegevust. Ta andis mulle lahkelt põhjaliku ülevaate Estonia ilusast hoonest, mis oli hetkel remontimisel. Sain hetkeks kokku ka peadirektori Paul Himmaga. Nii et mind on hästi vastu võetud. Olen ka saanud julgustust mõne vanema trupiliikme poolt.
Sinu kolleegid Estonias, teised tantsijad on arvatavasti enamasti Eesti koolitusega, Sina aga lõpetasid balletikooli Torontos. Oled Sa märganud erinevusi ja kas tunned, et Sul on teistelt midagi õppida või vastupidi?
Enamasti küll, minu kolleegid on lõpetanud balletikooli siin Tallinnas, aga kuna nendel on olnud samasugune Vene balletitreening mis minulgi — Vaganova meetod, ei ole suurt vahet nende ja minu tantsustiilil. Mulle siiski paistab, et nad on saanud natuke rangema treeningu kui mina. Nad on kõik tõeliselt tugevad tantsijad. Mul oli väga hea õpetaja küll, aga ma arvan, et Euroopas on tantsuõpetajad veidi karmimad.
Missugune näeb välja Sinu päev — hommikul teatrisse ja usinalt harjutama?
Ärkan mugavalt kell 8.40 ja naudin hommikusööki: tavaliselt kodujuust näkileivaga. Lehitsen eestikeelset ajakirja ja sean ennast valmis. Jalutan teatrisse — see võtab 12—15 min. ja peatun oma garderoobis, enne kui lähen stuudiosse. Teen soendusharjutusi 15 min. enne klassi algust. Kompaniiklass algab kell 10.30. Seda õpetavad kas Elita Erkina, Irina Härm või Tatjana Laid, kes on ka meie repetiitorid. Pärast seda on veerand tundi hingetõmbamist ja kell 12 algavad harjutused. Need kestavad 2,5—5,5 tundi, olenedes kas kunstiline direktor Tiit Härm vajab aega lavaliikumisi läbi võtta või mitte.
Millised on etendused ja rollid, mida loodad saada?
Lugu on nii, et me praegu harjutame „Romeo ja Juliat“ ja on võimalik mõnikord näha ühte või teist „Juliat“ harjutamas. Üks neist, kes on selles rollis, Luana Georg, on soolo-tantsija Estonias. Teda mulle väga meeldib vaadata. Nagu minagi, on ta lühemat kasvu. Jälgides, kuidas ta elab kaasa — ta täitsa kehastab Juliat — tekib mul tunne, et just seda rolli tahaksin kunagi tantsida. Ma tean, et see on kindlasti kauges tulevikus, aga see on minu uus 'unistuseroll'.
Mul võib edaspidi olla ka teisi, aga see on kahtlemata praegune! Julia osa vajab palju näitlemist ja mulle väga meeldib näidelda. Aga on vaja hästi, hästi tugevat tehnikat, et seda osa tantsida — selle koreograafia on väga raske ja nõudlik. Praegu ma lihtsalt pean kõvasti töötama ja õppima, kuidas rühmas õieti liikuda! Nüüd mul on pisut kahju, et omal ajal tantsisin nii palju soolo-osi balletikoolis ja kardan, et minust pole veel kujunenud küllalt hea 'corps de ballet' tantsija. Vist jääb alati kõrvu kajama, et 'jää ritta!' Igatahes, praegu ma ei looda mingisuguse rolli peale, sest olen ju trupi kõige noorem liige ja mul on au siin lihtsalt osaleda.
Nüüd elu praktilisema poole pealt. Eestisse kolimine oli kindlasti järsk elumuutus, kuigi kahtlemata meeldiv. Aga Sa oled ju üksi, ilma oma suure ja toetava perekonnata ning kuidas Sa toime tuled? Kas oled juba koduigatsust tunda saanud ja on tunne, nagu oleksid üks väike tüdruk üksi suures linnas? Kas oled leidnud uusi sõpru?
Alguses ma küll tundsin end väga väikesena. Olin üldiselt kõigest rabatud. Mul läks hästi, et isa oli kaasas kui asjaajaja. Õppisin kiiresti, kuidas panga kaudu arveid maksta ja targasti sisseoste teha. Olen ju palga peal. Kui ma tagasi vaatan, on naljakas enese peale mõelda, et pärast maandumist ja oma uude korterisse saabumist nagu oleks lõug vastu põrandat vajunud — imestusest, et ma tõepoolest olen siin. Kuigi ma ei olnud kunagi enne Eestis käinud, mu mõttekäik enne Tallinnasse jõudmist oli umbes nii, et nojah, lähen aastaks Eestisse elama, ega see küll nii suur asi ole. Aga niipea kui ma saabusin, see oli nagu täitsa teine maailm! Ei midagi Torontos oleks võinud mind ette valmistada sellele ilule ja ka tundmatusele, mis mind Eestis ootas. Ma isegi imestasin, kuidas kõik rääkisid eesti keeles, kõik tänavasildid olid eesti keeles, ja lihtsalt kuidas see terve atmosfäär oli nii erinev Kanadast. Olin natuke naiivne. Kanada eestlased on küll seotud Eesti kultuuriga, aga seni kui pole ise siin käinud, on raske mõelda, kuidas Eestis päriselt on.
Üksinda elamine mulle õudselt meeldib. Ma olen alati tahtnud omaette elada; ma naudin enda seltskonda — ma loodan, see ei kosta isekas! — ja kui elad üksinda väikeses korteris, saad olla oma peremees ja võid kindlaks teha, et midagi ei lähe sassi ja et kõik on puhas ja korras. Mu vanemal õel Rajal on võibolla raske uskuda, et ma siin ei kannata, kui kõik on segamini ja ülepeakaela. Siiski, tunnen väga suurt igatsust perekonna ja sõprade järele. Õnneks see üksindustunne järk-järgult kaob, sest mul on hakanud siin väga meeldima — aga ma ikka mõtlen sageli nende peale!
Suureks abiks on, et mul on mitu sugulast ja perekonnasõpra Tallinnas. Nende siinolek teeb Eesti koduseks. Ka Tallinna Balletikoolist tuleb õpilasi meie harjutustele, kes õpivad 'corp de ballet' osi siin teatris. Seal on mul kaks väga toredat, kallist sõbrannat. Ühte olen tundnud neli aastat, kuna ta käis minuga samal suvekursusel Washingtonis ja võttis osa samast balletikonkursist New Yorgis, kus mina osalesin. Tema tutvustas mulle oma sõpra — ameeriklannat, kes õpib ka balletikoolis. Kolleegidega on mul raskem seltsida, aga nad on kõik olnud kenad minu vastu.
Tallinn on haruldane linn! Mina enne arvasin, et paremat kohta ei ole niisama jalutamiseks kui New York, kuid pean ütlema, et Tallinn on vähemalt üks aste kõrgemal. Ma kõnnin tihti pärast tööd vanalinnas ringi. See paistab nagu muinasjutumaa! Esmaspäev on mul vaba päev. Saan siis aegajalt kokku ühe või teise armsa inimesega, kes on mulle kaugelt sugulane. Atmosfäär on alati põnevusega täidetud ja vanalinnas on lihtsalt nii palju näha ja teha — küll on vahva!
Seda on küll vist veel vara küsida, aga kas oled mõelnud võimalusele siduda oma tulevikku Eestiga?
Eks me näe. Praegu ma lihtsalt astun samm-sammult. Mul on niisugune tunne, nagu ma võibolla tahaksin siia jääda rohkem kui üheks aastaks, aga on vara öelda. Mul on alati olnud ka mõte, nagu tahaksin kunagi ka ajutiselt Ühendriikides elada ja tantsida, sest olen seal mitu head suvekursust võtnud. Mu ema ju sündis New Yorgis ja mu vanema elab Long Islandil. Aga see on hoopis teine unistus! Praegu ma olen tantsija, kes püüab kompanii eluga ära harjuda ja nii hästi tantsida kui võimalik. Mul on olnud palju toetust Toronto eesti ühiskonnast. Ma tahan teha oma parima ka nende pärast, kes on mulle nii suureks toeks olnud. See käib ka minu endise balletikooli kohta. Ilma kõikide teiste abita ma ei oleks praegu Eestis, oma unistust täitmas!
Informatsiooniks
Estonia balleti s.a. hooaja esimene lavastus Tallinnas on ,,Luikede järv", mis leiab aset 1. okt. ja kantakse ette ka novembris ja detsembris vaheldumisi ooperi- ja balletilavastustega. Samal kuul lavastatakse ka ,,Coppelia" ja ,,Cassandra". Novembris kantakse ette ,,Romeo ja Julia", vaheldumisi eelnevaga. Sama kuu lõpus tuleb esitusele ka ,,Pähklipureja".
Huvitatuile soovitav internetis jälgida:
http://my.tele2.ee/estballet/
