Professor Rein Teesalu on aastaid juhatanud Tartu Ülikooli karidoloogiakaliinikut. Sel õppeaastal sai temast emeriitprofessor (ülikoolis lõpetatakse tööleping automaatselt, kui inimene on saanud 65-aastaseks). Kaks tema juhendatavat noort teadlast valmistuvad aga sel kevadel oma doktoriväitekirju kaitsma. Seni on prof. Teesalu käe all jõudnud teaduskraadini 13 noort arsti.
Tema enda põhilised uurimisvaldkonnad on mitmesugused probleemid seoses südame isheemiatõvega, arteriaalse hüpertensiooniga (kõrgvererõhutõvega) ja südamepuudulikkusega. Möödunud aastal valiti prof. Rein Teesalu Eesti Südameliidu presidendiks.
Professor Teesalu, milline on eestlaste südamete tervis?
Võiks olla parem — meie inimesed jäävad liiga vara haigeks. Sellele on pööratud vähe tähelepanu. Nüüd on vastu võetud südamehaiguste ennetamise strateegia. Mõned peavad seda halvaks, aga vähemalt on meil mingi konkreetne südamehaiguste ennetamise tegutsemisplaan olemas. Seni seda probleemi nagu poleks olnudki.
See oligi omamoodi vastuolu: Euroopas, kus südamehaigusi on vähem kui meil, muretsetakse sellepärast rohkem.
Kas mehed on rohkem ohustatud?
Üldiselt sureb naisi ja mehi südame-versoonkonna haigustesse suhtelislt võrdselt, ainult mehed haigestuvad südame isheemiatõppe kümmekond aastat varem kui naised. Seda, et meeste keskmine eluiga Eestis on nii lühike, mõjutavad ka traumatism, alkoholism jne.
Miks eestlased on teie meelest nii raskemeelsed, murelikud ja käegalöövad?
Kas või soomlastega võrreldes on meie olukord lihtsalt kehvem. Samal ajal mõtleme, et peaksime olema parema saatuse ära teeninud.
Me ei ole üksinda, see on laias laastus omane kõikidele keskeuroopa postsotsialistlikele riikidele. Meil lisandub veel rahvuslik omapära kalduda muremeelsusse. Probleem majanduse suhteliselt kehva taseme kõrval on ühiskonna korraldamatus ja ebaõiglus. Võib-olla peaks riik natuke suuremat hoolt kandma ebavõrdsuse kaotamiseks? Ma olen korduvalt oma ettekannetes öeldnud, et väärtused peaksid olema õiglasemalt, mitte ühtlaselt, vaid õiglasemalt jagatud. Inimesed oma sisemuses ikkagi tunnetavad, mida nad väärt on. See on nii nagu mõne terava ütlemise korral: sul võib korraks hing täis minna, aga kui sa tunnetad, et kriitika on põhjendatud, põhjustab see palju vähem stressi kui ülekohtune nähvamine.
Positiivsete hoiakute kujunemist on nii üksikisiku tasandil kui ühiskonnas tervikuna vaja sihiteadlikult taotleda. Lugesin ükskord, et keep smiling pandi esialgu jõuvõtetega kehtima, pärast sai see lihtsalt harjumuseks ja ongi parem.
Millisel tasemel on kardioloogiline abi Eestis?
Eesti kardioloogiateenistus Tartu Ülikooli kardioloogiakliinikus ja Mustamäe haiglas on Euroopa keskmisel tasemel. On kaks probleemi: kas me suudame jätkuvalt taastoota kvalifitseeritud septsialiste ja kas meil õnnestub neid, kes praegu töötavad, alles hoida. Arste, kes on suhteliselt nigela palgaga kodumaale jäänud, tuleks eriti austada. Neil on sama hea kvalifikatsioon kui minejatel, aga kõigest hoolimata jäävad nad siia.
Teiseks probleemiks on saamas rahapuuduse tõttu piiratud töömaht (haigekassa ei maksa tööd kinni), töövahendite ja töökeskkonna mahajäämine kaasaja nõuetest. See kitsendab arenguvõimalusi. Eriti noorte arstide jaoks on tähtis võimalus töötada heas meeskonnas, heade vahenditega ja täie pingega ning muidugi saada ka väärilist tasu.
Tänavuse südamenädala juhtteema oli võitlus passiivse suitsetamisega. Tundub, et see jäi liiga kitsaks.
Ennetuse häda ongi siiamaani olnud selles, et ta kipub liiga kitsaks jääma ja on kampaanialik: kord on kõne all ainult kolesterool, kord suitsetamine jne. Tegelikult mõjustab tervist kogu elustiil ja mitte ainult südamenädalal.
Inimene saab tänapäeval söögi, kehakatte ja elukoha väiksema kehalise koormusega, kui tervisele vaja oleks. Nüüd peab ühiskond minema põhimõtteliselt teisele ringile, silmas pidades mitte ainult üht või teist vaatepunkti, vaid elustiili tervikuna.
Elustiilil on kolm olulist aspekti, mida me saame põhimõtteliselt kergesti mõjustada: suitsetamisest loobumine või sellega mitte alustamine, kehaline koormus tervisele vajalikult tasemel ja õige toitumine. Viimase puhul tuleb omakorda tähele panna kahte asja. Üks on liiga suur kaloraazh, mis põhjustab ülekaalu, ja teine toidu koostis, mis peab olema organismile soodsas vahekorras.
Kõigile on teada soovitus süüa rohkem aedvilja ja kala, samas on need tänapäeval kemikaale täis.
Aedviljad on suhteliselt energiavaesed, võimaldades samas saavutada täiskõhutunde. Nad on ka suhteliselt kaaliumirikkad. Evolutsiooni käigus on nõnda kujunenud, et toidus on kaaliumi ja naatriumi vahekord muutunud naatriumi kasuks (keedusool!). Toit on nii palju muutunud, et kaaliumi saamine on vähenenud. See soodustab aterosklerootilise geneesiga haiguste teket. Nende haiguste korral kahjustub primaaarselt arter, tuiksoon. Edasine oleneb sellest, millises organis tuiksoon kahjustub. Kui kahjustuvad südame pärgarterid, siis tekib stenokardia, infarkt või koguni kardiaalne äkksurm, kui kahjustus tekib alajäsemes, hakkab inimene lonkama ja lõpuks kujuneb välja gangreen, kui ajus, viib see insuldini jne.
Protsess on olemuslikult üsna ühesugune.
Mis puutub toiduainete saastatusse, siis on see tõesti probleem kogu maailmas. Andmed räägivad siiski selle kasuks, et olukord Eesti põldudel ja aedades ning ka toiduainetetööstuses on viimasel aastatel paranenud. Ilmselt on usalduse kasv Eestis valmistatud toidu vastu põhjendatud. Meres aga on liiga palju mürkaineid, mistõttu merekala ei soovitata süüa üle ühe korra nädalas.
Oma osa mängivad ka geenid ja siin ei saa ise kahjuks midagi teha.
Geenidel on oluline roll. Sõltuvalt inimese genoomist on tema reaktsioon keskkonnateguritele erinev. Ebasoodsa päriliku fooniga inimesed peaksid riskifaktorite ohjamise suhtes olema eriti tähelepanelikud. Tervislike eluviiside korral on ebasoodsa pärilikkuse avaldumine vähem tõenäone. Teine asi on see, et ka praeguseks ajaks ei ole kõik riskifaktorid teada ega seegi mitte, kuidas neid taltsutada. Tuleb võimalikuks pidada ka seda, et kõike punktuaalselt jälgival inimesel on mõni riskifaktor, mis toimib ja mille ärahoidmiseks ta ei ole osanud midagi ette võtta.
Samas on meil teada Soome näide, kus kogu riigis kahanes südame-veresoonkonna haiguste hulk just tänu elulaadi muutmisele.
Soome kogemus on äärmiselt julgustav: elulaadi ja keskkonna tervislikumaks muutmise nimel tehtud pingutused pole asjatud.
Paarkümmend aastat tagasi käis meil rääkimas üks kuulus Saksa kardiokirurg, kes väitis, et riskifaktoritega tegelemine (tookord oli ka kolesteroolist juttu) on kolesterooli make up, see ei muuda midagi.
Praeguseks on kogunenud piisavalt tõendusmaterjali, mis näitab, et riskifaktorite sihipärane soodsas suunas mõjutamine annab häid tulemusi. Tasub ikka pingutada küll!
Soome muutus on isegi maailmamastaabis suur. Nad olid kultuurse Euroopa punane latern. Lühikese ajaga on nad oma positsiooni väga tugevalt parandanud.
Mis osa on tervisekäitumises südameliidul?
Südameliidu missioon on tervete inimeste tervise säilitamine võimalikult pika aja jooksul tervislike eluviiside praktiseerimise ja elukeskkonna tervendamise kaudu. Ükski riiklik ega ühiskondlik organisatsioon ei suuda nii suurt ülesannet üksinda teoks teha. See peaks olema üldrahvalik eesmärk ja ülesanne. Südameliit peab minu arusaamise järgi selles töös aitama teavitustööga ja olema omamoodi valvekoer, kes jälgib riiklike institutsioonide tööd, ja seda ka kritiseerima, kui midagi inimeste tervise kaitsmise seisukohalt hakkab viltu minema.
Soome ime ei ole ühe ministeeriumi töö tagajärg, vaid laia, tervet ühiskonda haarava sihipärase tegevuse tulemus.
Südameliidu südame- ja veresoonkonna haiguste ennetamise strateegia, mida Sotsiaalministeeriumis ümber töötati ja riiklikuks strateegiaks tehti, on iseenesest soodne areng. Karta tuleb vaid seda, et ettevõtmine jääb liiga kitsa kandepinnaga ja selletõttu ilma olulise toimeta, nagu mitmed Sotsiaalministeeriumi varasemad projektid. Usun ja loodan, et seekord läheb paremini.
Nädala portree: Kardioloogiaprofessor Rein Teesalu peab tervislikku elustiili ülitähtsaks (1)
Eestlased Eestis | 20 May 2005 | Tiina SarvEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Moto – Kevade tuiked on tunda kõikjal
Täiskuu valgus kumab üle kadakase karjamaa. Laskun mööda kivitreppi kaldast alla oma vaikuse maailma – eemale linnakärast. Kui armas ja kosutav on kuulata mere vaikset loksumist, lindude summutatud häälitsemist õhtuses hämaruses!
Keskhommikul olen mererannal oma meelispaigas. Meri lainetab, kumalased sumisevad ja tunnetad kerget tuuleõhku ning päikesesoojuse paitust; - siin ei häiri ka kivikärbeste jalutamine jalgadel. Rannakivid on tormilainete poolt puhtaks pestud ja mustadesse kuubedesse rüütatud. Kaldakivil on veel praegugi naabrikunstniku võõbatud paar sinivalget pintslitõmmet, mis meenutavad kümnete aastate tagust põgusat arutelu maailma asjadest ning mõnusatest saunavihtlemistest kadakase vihaga. Talvine torm on kaldajoone liivaseljandikud järsemaks kujundanud ning viie-venna-kiviviskamise kohal on kõrge liivakivikallas merre varisenud, – tekitades liivakella sarnase kuhila. Poole sajandiga on kiviviskekoht kadumas; kõrget kallast koos mändidega on neelanud meri paarikümne meetri ulatuses ja maismaa taganeb kuni meetrijagu iga aastaga. Saabunud kaldapääsukesed on üllatunud, kuid asuvad koheselt liivakaldasse uusi koopapesakesi uuristama, sest aeg tõttab…
Kaugemal merekivil on kajakapesa, kus lähenedes võis loendada kolme täpiliskirjut linnumuna. Selle kivi läheduses elas väike merevähk Väku ja lapsed ristisid selle Väkukiviks. Kalda lähedal liival on tiirupesa. Pesas on ka kolm tiirumuna, millised on väiksemad kajakamunadest, kuid suuremate pruun-kollakate laikudega. Kajakas haudub merekivil ja musta peaga harksabaline tiiruema oma kaldaliivalohul. Muidugi arvestab linnuema ka päikese-soojendatud liiva sõbralikkust või merekivi heldet sülesoojust linnupoegade haudumisel, - kui vaid rebasejäljed liival ei reedaks rüüstamist…?
Kevad on hiline ja toomingate õiekobarad on vaid puhkemas. Kased on õrnrohelised ja lepad urbade-õites. Haabade salu kollendab nurmenukkudest ja teeääred on võilillevaipadega kaetud. Karukellad palistavad oma mahedate sametpehmete tupsudega rannaniitu. Sügava männimetsa all võib veel leida ülaseid ja sinililli.
Kevad on saabuvale suvele jalgu jäämas ja ruttab. Ööde jahedus kestab veel ja ööbik on öösooja ootel, et siis laksutada oma pillikeeltel, mida loodus iluhäälde seab. Juba keerduvad samblasest pinnasest piibelehed, et maikuu lõpul oma kellukesi helistada ja haarata metsaalune oma lõhnaembusesse…
Kirjutamiseks on mul looduse ja merelainete poolt loodud iste ning toetades selga ürgsele kividiivanile ammutad endasse kevade tuikeid ja looduse värskust…
Lugupidamisega ja tervitustega kodu-Eestist 21. mail,
Mati Pungas, Tallinn
Täiskuu valgus kumab üle kadakase karjamaa. Laskun mööda kivitreppi kaldast alla oma vaikuse maailma – eemale linnakärast. Kui armas ja kosutav on kuulata mere vaikset loksumist, lindude summutatud häälitsemist õhtuses hämaruses!
Keskhommikul olen mererannal oma meelispaigas. Meri lainetab, kumalased sumisevad ja tunnetad kerget tuuleõhku ning päikesesoojuse paitust; - siin ei häiri ka kivikärbeste jalutamine jalgadel. Rannakivid on tormilainete poolt puhtaks pestud ja mustadesse kuubedesse rüütatud. Kaldakivil on veel praegugi naabrikunstniku võõbatud paar sinivalget pintslitõmmet, mis meenutavad kümnete aastate tagust põgusat arutelu maailma asjadest ning mõnusatest saunavihtlemistest kadakase vihaga. Talvine torm on kaldajoone liivaseljandikud järsemaks kujundanud ning viie-venna-kiviviskamise kohal on kõrge liivakivikallas merre varisenud, – tekitades liivakella sarnase kuhila. Poole sajandiga on kiviviskekoht kadumas; kõrget kallast koos mändidega on neelanud meri paarikümne meetri ulatuses ja maismaa taganeb kuni meetrijagu iga aastaga. Saabunud kaldapääsukesed on üllatunud, kuid asuvad koheselt liivakaldasse uusi koopapesakesi uuristama, sest aeg tõttab…
Kaugemal merekivil on kajakapesa, kus lähenedes võis loendada kolme täpiliskirjut linnumuna. Selle kivi läheduses elas väike merevähk Väku ja lapsed ristisid selle Väkukiviks. Kalda lähedal liival on tiirupesa. Pesas on ka kolm tiirumuna, millised on väiksemad kajakamunadest, kuid suuremate pruun-kollakate laikudega. Kajakas haudub merekivil ja musta peaga harksabaline tiiruema oma kaldaliivalohul. Muidugi arvestab linnuema ka päikese-soojendatud liiva sõbralikkust või merekivi heldet sülesoojust linnupoegade haudumisel, - kui vaid rebasejäljed liival ei reedaks rüüstamist…?
Kevad on hiline ja toomingate õiekobarad on vaid puhkemas. Kased on õrnrohelised ja lepad urbade-õites. Haabade salu kollendab nurmenukkudest ja teeääred on võilillevaipadega kaetud. Karukellad palistavad oma mahedate sametpehmete tupsudega rannaniitu. Sügava männimetsa all võib veel leida ülaseid ja sinililli.
Kevad on saabuvale suvele jalgu jäämas ja ruttab. Ööde jahedus kestab veel ja ööbik on öösooja ootel, et siis laksutada oma pillikeeltel, mida loodus iluhäälde seab. Juba keerduvad samblasest pinnasest piibelehed, et maikuu lõpul oma kellukesi helistada ja haarata metsaalune oma lõhnaembusesse…
Kirjutamiseks on mul looduse ja merelainete poolt loodud iste ning toetades selga ürgsele kividiivanile ammutad endasse kevade tuikeid ja looduse värskust…
Lugupidamisega ja tervitustega kodu-Eestist 21. mail,
Mati Pungas, Tallinn
Eestlased Eestis
TRENDING
