Jah, mina olen ainuke meie perekonnas, kes sündis Kanadas. Mu kaks vanemat venda ja õde sündisid Vändras ja olid väga noored, kui nad lahkusid 1944. a oktoobris. Mu vend Enn oli ainult kuus kuud vana.
Võin ainult ette kujutada, kui raske mu vanematel oli lahkuda oma kodumaalt, eriti kolme väga noore lapsega. Nad ei teadnud, kuhu nad sõja ajal lähevad, kaasa tuues ainult selle, mida nad said ise kanda. Sellisest julgusest on raske aru saada.
Teie isa, piiskop Karl Raudsepp, väga tuntud vaimulik nii Eestis kui Kanadas, asutas ajavahemikul 1948-1953 kaheksa kogudust üle Kanada. Kas kirikuelu oli loomulikuks osaks Teie ja pere teiste laste üleskasvamisel?
Minu isa võttis oma usuelu tõsiselt ja andis oma parima, et sisendada meisse kõigisse oma tõekspidamisi ja väärtusi. Käisime peaaegu iga pühapäev kirikus ja võtsime osa kogukonna tegevustest. Temal oli väga hea huumorimeel ja ta oli meile igati huvitav jutuvestja. Ta viis meid kalale, mis oli üks tema lemmikajaviide.
Ta oli esimene inimene meie vanemate peres, kes ülikoolis käis ja ta väärtustas väga oma laste vajadust ülikoolis käia, mida kõik neli ka tegid.
Kasvades üles väikeses talus, pidi ta juba varakult kõvasti tööd tegema ja oli harjunud füüsilise tööga. Isegi siin Kanadas ei kartnud ta kunagi käsi määrida ja osales alati kõigis töödes, mida tuli teha, olgu selleks siis kiriku värvimine või kodu remont.
Ta oli ka innukas aednik ja meil oli alati tagaaias juurviljaaed, kus iganes juhtusime elama. Meilt kõigilt neljalt lapselt oodati juba varakult kõiges kaasa aitamist ning nii omandasime väga palju praktilisi oskusi ja väärtuslikke eluõppetunde.
Lisaks usuteenistusele oli isa äärmiselt osav kogukonnajuht. Geislingeni põgenikelaagris, kus pere elas ligi neli aastat, oli ta presidendi venna Voldemar Pätsi abiline, kes oli laagris eestlaste juhiks. Muuhulgas oli ta üks väheseid, kellel lubati külastada Eesti sõdureid vangilaagrites.
Isale oli Lutheran World Federationi (LWF) poolt ülesandeks antud otsida üles kõiki Kanadasse saabunud luterlasi ja neid LWFi ülesandel teenida ja juhatada Kanada kogudustesse. Kuid eesti piiskop J. Kõpp oli volitanud teda teenima eestlasi Eesti kiriku ülesandel. Niisiis reisis isa üle Kanada, otsides eestlasi ja koondades neid kogudustesse. Ta töötas pidevalt abistades, nõu andes, tõlkides, jne., sest ta valdas inglise keelt.
1949.a valiti isa Montreali Jaani koguduse õpetajaks. Samuti tõmbas teda Montreali kuulus McGilli ülikool, kuna juba Euroopas olid mu vanemad teadlikud sellest, millist haridust tahtsid nad anda oma lastele.
Mina nendest algaastatest ei tea peaaegu mitte midagi, kuna sündisin hiljem. Kiriku elu oli meile loomulik, aga kindel on see, et minu perekonna tahe ja eriti isa eeskuju suunasid mind eesti kogukonda teenima. Meil kõigil on oma roll eesti kogukonna tulevikus.
Kuna Teie isa oli Kanada eestluse üks eestvedajatest, kas Teie jaoks oli loomulik, et asute ka ise eestluses juhipositsioonile? Mida on Teile andnud pikaaegne töö Montreali Eesti Seltsi (MES) esimehena?
Alustasin MESi abiesimehena 2005.a, aga enne seda olin juba pikemat aega abiesimees Lättemäe juhatuses. Aasta hiljem lahkus esinaine ja mind valiti MES-i esimeheks, kuni loobusin sellest kohast 2020.a. Minule oli selge, et just uued Eestist tulijad peaksid olema juhtpositsioonidel. Olen väga õnnelik, et meil on siin Montrealis hea koostöövaim, eriti just noortel. Kanada on suur maa ja eesti kogukonnad igas linnas on minu arvates võrdselt tähtsad.
(Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 12. novembri 2021 paber- ja PDF/digilehest)
