Rohuneeme küla Tallinna külje all Viimsi poolsaare tipus mõjub talvisel lumeta ajal suhteliselt mahajäetuna. Mõni adevendikolmnurk aknal, mõni tulederida puudel. „No ei ole jõudnud veel,“ vabandab Mari-Ann Kelam suurema tulevärgi puudumist koduaias. Tegelikult on jõuludeni aega veel kaks nädalat.

Küünlarida põleb Kelamite kodu köögiaknal sellegipoolest. Ja just eelmisel õhtul on koos Tunnega suurem posu jõulukaarte valmis kirjutatud ja margid ümbrikele peale kleebitud. Kaart, muide, on Tunne Kelami tirazheeritud omalooming. Fotol valgusemäng Valjala Püha Martini kiriku seinal. Tunne Kelam on arvukate omatehtud fotode hulgast valituga rahul: „Mitu kärbest ühe hoobiga. Hea välismaa sõpradele näidata, et tegu on 13. sajandi kirikuga ja et see on Saaremaal. Nii-öelda Eesti tutvustamine.“

Tunne Kelami kabinetis europarlamendis on pidevalt väike fotonäitus üleval. Suured pildid, nii umbes A3 formaadis, mida Kelam aeg-ajalt vahetab. „Ma vaatasin, et teised panevad koridori oma kabineti lähedale üles valimisplakateid või muid selliseid odavaid asju. Aga kui ma panin sinna üles neli ilusti raamitud fotot Eesti loodusest, oli huvi suur. Ukse kõrval on, muide, foto metsmaasikatest,“ ei hoia Tunne Kelam oma fotograafiaandeid ka kodust kaugel vaka all.

Mari-Anne lapsepõlve jõulusõim ikka alles

„Seda me küll ei tea, kas tulevad valged või mustad jõulud,“ ütleb Mari-Ann Kelam. Mida ta küll teab, on see, et jõuluõhtul ollakse kodus. Nagu enamasti alati.

Tunne ütleb vahele: „Detsember on meile kahele üks kõige pingelisem kuu aastas.“ Peab silmas vist eelmisel õhtul tehtud suurt tööd ehk jõulukaartide kirjutamist. Muud ka. „Kui käid iga nädal ära (Brüsselis, Tunne Kelam on Euroopa parlamendi liige. Toim.), on suhteliselt raske jõuluettevalmistustega tegelda. Aga 17.-st saab vaheajale, siis on rohkem aega,“ lubab Tunne Kelam.

Kelamite jõulukaunistustest rääkides — perel on alles Mari-Anne lapsepõlve jõulusõim, mis igal aastal aknalauale aukohale sätitakse. „Kui ma olin väga väike ja elasin Ameerikas, ostsid mu vanemad mulle jõuludeks väikese papist küüni, värvilised pildid peale liimitud. Paar väikest temaatilist kujukest oli ka juures. Siis ma igal aastal sain mõne juurde, kokku on päris tore kollektsioon. Raske oli neid muidugi alati saada ühes suuruses, nii ongi, et mõni on proportsioonist väljas. Aga armsad ikka,“ ütleb Mari-Ann.

Päris kahekesi Kelamid tänavusi jõule ei tähista. „Minu tütar peaks tulema. Poeg abiellus just juunis, neil on probleeme aja jagamisega. Et tuleb naise vanemate juures Mähel käia ja... Eks me kombineeri, võib-olla näeme nendega näiteks järgmisel päeval. Rohkem meil selliseid lähedasi sugulasi ei olegi, kes jõuluõhtul oma kodust välja tuleksid,“ räägib Mari-Ann. Kui kunagi lapselapsed tulevad, on teine asi, arvab ta. Ja ega kumbki Kelamitest suurt seltskonda igatsegi. Tunne: „Meil on permanentne seltskonnamürgitus. Mitte paha pärast, aga suhtlusringkond on nii suur. Nii et instinktiivselt otsid neid hetki, kui saad rahus olla.“

Hapukapsas, pohlamoos ja hambahari

Kelamid kinnitavad mõlemad, et kingitustega nende peres jõulu ajal ei liialdata. „Tundub, et nagunii on igaühel asju liiga palju. Mulle meeldib muidugi eesti käsitööd kinkida, et nagu toetad neid, kes siin midagi toodavad,“ on Mari-Anne seisukoht.

Jõululauda kattes Kelamid uue ajaga kaasa pole läinud. Ei mingit hiina või itaalia toitu. Ikka hapukapsas ja verivorst ja muu säärane. Piparkoogid ka. „Pohlamoos,“ lisab Tunne Kelam. Enda tehtud: ise korjavad sügisel, ise teevad valmis. Mari-Ann rõhutab aga, et tema jaoks on kõige tähtsam muusika. Jõulumuusika. Mis mängib Kelamite kodus juba kaks nädalat enne jõulu.

Kirikus käivad Kelamid jõuluõhtul päris kindlasti. „Me oleme kahe kiriku vahel n.ö. lõhki kistud. Meile meeldib hirmsasti Pirita kloostri kirik Vello Salo ja nunnadega. Aga meil on siin ka kodukirik, mis praegu veel tegutseb Püünsi põhikoolis. Me oleme jõudumööda aidanud kaasa, et annetusi koguda päris oma kiriku valmissaamiseks. Oli lootus, et ehk juba selle jõulu teenistuse saab oma majas pidada, aga nii ei läinud. Nii et eks me püüa siis ennast jagada,“ räägib Tunne Kelam.

Ühe Ameerika jõulukombe on Kelamid Mari-Anne lapsepõlvest ka üle võtnud. „Ööl vastu esimest jõulupüha käib jõuluvana ja paneb kingid soki sisse. Hommikul siis kõik leiavad. Meie peres on vana tava, et igaüks saab soki seest hambaharja,“ naerab Mari-Ann. „Et vajalik asi ja annab kuidagi märku, et vast sa jõulude ajal sööd liiga palju komme. Kunagi meil jõuluvana nii tegi ja nii see on jäänud,“ lisab ta.

Eesti moodi jõuluõhtul kinkimine on Kelamitel aga samuti au sees. Mari-Ann seletab: „Need on kingid inimeselt inimesele. Hea on ju teada, mida näiteks vanaema sulle kinkis ja teda selle eest tänada.“

Ameerika ja Eesti kommete segamine on Mari-Anne meelest ka selle poolest hea, et kõik ei lõpe siis jõululaupäeval. Et ka järgmisel päeval on midagi oodata. „Koer teeb muidugi oma pakid kohe lahti,“ torkab Tunne Kelam vahele. Koer on Teele, puhast tõugu labrador, kelle isa Oskar elab sealsamas naabruses. „Need on Teele esimesed jõulud meil. Ta ei teagi, mis see jõul on,“ täpsustab Tunne. Teele saadi aasta tagasi teisel jõulupühal.

Arvamus

TRENDING