Vanaema teles ja elus - Kersti Kreismann.
Foto: Ille Grün-Ots
Foto: Ille Grün-Ots
See variant on ju päris huvitav: et vanaema nii teles kui elus. Kumb enne oli?
Heldeke, ma ei mäletagi enam! „Kodu keset linna” algas vist umbes samal ajal, kui ma päriselt vanaemaks sain.
Aliis on teie poja Andrese tütar. Palju teil pisikese tüdruku jaoks aega on? Sest rolle ja tegemisi näitlejana jagub teil hetkel vist kuhjaga?
Võiks ja tahaks rohkem temaga koos olla. Teine vanaema on aga hästi tubli, tema on juba pensionil ja saab tüdrukuga rohkem tegelda. Mul ongi endal natuke süümepiinad, et minu panus nii väike on. Aga ma loodan, et kui Aliis suuremaks saab, on ka minul rohkem aega ja saame rohkem koos olla. Teatrist on mul praegu ainult üks kindel vaba päev – esmaspäev. Ja see on küll puhtalt lapselapse päralt.
Teil on poeg ja praegu ainult üks lapselaps. Kas te ise olete sama pisikesest perest pärit?
Meid oli kolm õde. Meie vanusevahe kõigil kolmel oli umbes neli ja pool aastat.
Õdedega oli meil nii, et mingil ajal hoidsime kahekesi kokku, olenevalt, millised kaks siis ühte sattusid ja kolmandale tuupi tegid. Mina olin kõige vanem, aga nooremad olid jälle selle võrra temperamentsemad. Tagantjärele on tunne, et eks õdedele vist meeldis ikka minu kallal hambaid teritada küll.
Kasvasite koos õdedega. Oli teil hiljem mõte, et endalgi võiks lapsi olla rohkem kui üks?
Kui minu poeg sündis, olin hästi noor, õppisin lavakunstikateedris. Aga ma mäletan, kui olin laps, oli meil algklassiõpetajaks vanatüdruk, kuigi siis ma sellist väljendit vist ei teadnudki. Hästi südamlik inimene ja suur eeskuju mulle. Ja siis mina mõtlesin ka, et, ei, mehele ma küll kunagi ei lähe. Kui natuke suuremaks sain, arvasin: olgu, mehele ei lähe, aga lapsendan endale lapse. Et laps nagu võiks olla.
Aga ma olen hiljem küll mõelnud, et tegelikult oleks võinud lapsi rohkem olla...
Tänapäeval muretsevad noored õnneks lapsi rohkem.
Mis sorti vanaema te õigupoolest olete?
Ma ise ei oskagi seda öelda, eks seda kõrvalt näeb paremini. Vist olen selline segu. Mõne koha pealt üritan selline range olla, kasvatada vanas heas vaimus.
Näiteks ma ise püüan võimalikult tervislikult toituda ja üritan lapselapsele ka neid kombeid õpetada. Kui aus olla, siis eks ma püüan oma poega ka ikka veel kasvatada. Me vahel naerame, et mis siis veel saaks, kui me koos elaksime.
Teisest küljest jälle meeldib mulle lapselapsega väga mängida ja mürada. Selles mõttes ma jälle ei ole päris vana-aja vanaema. Mida tüdruk ise arvab, et milline see vanaema tema meelest olema peaks, seda ma veel ei teagi.
Võtame teie teise vanaema-rolli, selle avaliku „Kodus keset linna”. Kuidas te sinna sattusite?
Tänu Roman Baskinile. Tema kutsus. Ma ei olnud alul üldse mõeldud nii läbiva tegelasena, tundub mulle. Et nagu vanaema provintsist, kes aeg-ajalt külas käib. Nüüd on mind rohkem sisse kirjutatud. Mu oma poeg on öelnud, et minu kahel vanaemarollil on nii erinevusi kui ka sarnasusi. Koos seriaali-vanaisa Guido Kanguriga oleme natuke otsinud oma rollidele naljakaid jooni juurde.
Aga roll on ikka roll ja elu on elu. Kuigi samas – kuidas ma ikka neid rolle teen, ikka endast...
Kui nüüd võrrelda: seriaali-vanaema on lihtsameelsem, naiivsem, selline läbilõikenaine rohkem. Küllalt enesekeskne.
Ausalt, ega ma ei olegi nende sarnasuste ja erinevuste peale nii väga mõelnud. Aga ma arvan, et elus olen ma ikka tõsisemalt võetav kui seriaalis. Palju parem vanaema kui Veronika.
Samas – oma nõrkusi ja vigasid, neid saab seriaalis mõnuga välja mängida.
Päris vanaemaks jääte te elu lõpuni. Seriaali-vanaema elu saab ükskord otsa. Nagu võib ükskord otsa saada ka kogu elu teatris. Olete sellele mõelnud?
Näitlejad saavad pensionile samal ajal kui kõik teised inimesed. Draamanäitlejad küll. Muidugi olen ma mõelnud, mis siis saab. Et kui öeldakse: täname väga, aga nüüd saadame teid pensionile. Vanasti, kui me noored olime, siis me sellele absoluutselt ei mõelnud. Tollal mindi teatrist, jalad ees. Sellist asja ei olnud, et kedagi pensionile saadeti. Ma mäletan, esimesed saatmised uuemal ajal, need olid ikka väga traagilised. Tegelikult on siiamaani need lepingu lõpetamised teatris küllaltki dramaatilised. Sellega tuleb harjuda: kui leping lõpeb, siis kas tehakse uus või mitte. Aga teatris mängivad lepingute juures peale vanuse palju ka inimsuhted ja õnn ja vedamine. Kuidas sulle rolle juhtunud on, kas oled saanud ennast näidata. Ainult sellest ei aita, et sa muidu usin ja tubli oled.
Te olete varem öelnud, et kui näitleja töö otsa saab, võiksite näiteks postiljon olla. Või lapsehoidja.
Ma olen käinud lapselapsel lasteaias järel. Ja vaatan nüüd, kui raske nende pisikestega on. Igaüks vajab tähelepanu. Isegi kui ma olen oma ühe lapselapsega päev otsa olnud – kuigi see on ülimalt meeldiv – olen ma õhtuks täiesti väsinud. Võib-olla ta kasutab mind ka rohkem ära kui oma vanemaid, ta tajub, et ma olen tema päralt. Ja teen kõik ta mängud kaasa ja suhtlen temaga kogu aeg.
Mõni aeg tagasi püüdsin lapse ja käruga linnas käia – vaesed noored emad, kui ränk see on. Kui vähe meil hoolitakse – teed on nii halvad ja need ülekäigud… Kui sul on ikka käru ja laps ja kott ka veel – mina olin üleni higine, kui koju jõudsime.
Võrreldes mõne teise vanaemaga, või mis vanaemaga, ka paljude emadega – te olete väga heas vormis. Mida te selle heaks teete?
Võimlen igal hommikul. Ja teen joogat. Ma püüan ka tervislikult süüa. Kohviga on aeg ümber, natuke on sellest kahju, nii palju kohvisorte on nüüd olemas. Aga ei taha enam, ainult vahel harva, kui näiteks kusagil välismaal olen. Kohvi asemel joon teed, eriti rohelist teed. Saan isegi üles hommikul ilma kohvita, kuigi mul on madal vererõhk.
Näitlejatel on tihti tervisehädad küljes: etendused õhtuti, ebaregulaarne eluviis. Teil on vererõhk madal ja kehakaal ka ülimalt normis.
No selle kehakaaluga ma näen hirmsasti vaeva. Ma olen nii öelda oma kaalu jälginud väga palju aastaid. Pikkust mul ju pole, iga liigne kilo on kohe märgata. Magusa ja rasvase söömist olen selle pärast kogu aeg piiranud.
Alles küpses eas olen hakanud tegelema nii öelda jõutreeninguga. Ma olen hästi jõuetu olnud kogu aeg. Kuigi olen maatüdruk ja maatööd on tehtud küll, aga jõudu pole mulle loomult antud. Kuulitõuge keskkoolis – tänu sellele, et ma muidu usin õppija olin, sain kolme miinuse kätte. No lihtsalt ei olnud kätes jõudu! Aga kunagi kinkisin ma pojale jõuluks hantlid. Kui poeg ära kolis, jäid need minu juurde ja nüüd ma teen nendega igal hommikul natuke harjutusi ning tunnen – mul juba on jõudu kätes.
Teil on nii pikk näitlejakogemus – teiste õpetamise peale ei ole mõelnud?
Õpetamist on mulle pakutud, aga ma tunnen, et mul ei ole absoluutselt seda soont. Mitu aastat kutsuti mind koolinoorte laagrisse suvekursust läbi viima, lõpuks nõustusin sellist väikest workshop’i tegema. Ja kogu aeg piilusin vaikselt kella, millal see tund ükskord ära lõpeb... Muide, mu õde on õpetaja ja temale sobib see jälle väga hästi.
Aga te oletegi ju eesti filoloogiks õppinud? Äkki hakkate hoopis raamatuid kirjutama?
Ei! Filoloogia eriala jäi lõpetamata, läksin lavakunstikateedrisse ümber. Aga kirjutamist olen proovinud muidugi. Kirjandus oli mul juba keskkoolis lemmikaine, kogu elu, eriti nooruses, olen hästi palju lugenud. Nii et luuletustekladed ja päevikud on olemas, kirjandite eest sain ka kiita. Mul ei ole sellist detailimälu. Kuigi mälu iseenesest on küllalt hea, tekstide päheõppimine ei ole raske. Aga sellist fikseerimist, et mida näed ja mis sulle muljet avaldab, seda ei ole.
Kuigi miljonimängu olen telerist kaasa mängida proovinud ja päris hästi läheb.
Kirjutavad aga ju ka inimesed, ajakirjanduses näiteks, kellel pole eesti keelest vigade järgi otsustades õrna aimugi...
See mind küll pahandab, kui juba isegi kvaliteetlehtedes kohtad tõelist kirjaoskamatust. Kuigi tuleb tunnistada, et vahepeal on need keelereeglid niivõrd palju muutunud, palju liberaalsemaks läinud.
Näitleja Kersti Kreismann
*Sündinud 25. jaanuaril 1947 Tali külas Pärnumaal. *Õppinud 1965-1968 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat.
*Lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1972 (V lend)
*Alates 1972 Eesti Draamateatri näitleja.
* Pälvinud näitlejatöö eest hulgaliselt tunnustusi.
