Selle maaliga, nii nagu iga teisegagi, käib Urvel kaasas oma lugu ja oma filosoofia: ükski maal ta seintel pole sinna niisama, ilu või sobivuse pärast riputatud, vaid sellepärast, et need tähendavad talle rohkearvulisi mälestusi, kohtumisi, mõtteid ja seiku elust. Ja mis tundub peamine: omaenese emotsioone ajal, kui maal loodud või saadud.
Esikus on teinegi portree luuletajast, maalitud 1969. aastal Hilda Mikkelsaare poolt. Urve blonde lokke katab must karvamüts, mille ta tahtnud poseerima asudes peast võtta, kuid kunstnik soovitanud selle just pähe jätta. Ning see annab pildile palju karakterit.
Magamistoas on sinistes ja roosades toonides Jüri Arraku maalid — kunstnik, keda Urve peab oma heaks sõbraks, kelle kodu ja ateljeed ta sel suvel Eestis viibides külastas. Ning sama autori töö metallikunsti vallast, hoopis erinev stiil eelmistest.
Urve juures on hea ja rahustav olla. Ta paneb mängima Eesti muusika imelapse, praegu 13aastase Maria Listra plaadi ning heledat tuba täidab helisev hääl — noor laulja on sel plaadil vaid 11aastane, kuid annab oma hääleulatusega märku teda ees ootavast suurest tulevikust. Urve tunneb seda last, kelle olemus on tema sõnul sama kaunis kui ta hääl.
*
Luuletama hakkas Urve samuti lapseeas, tehes esimesed katsetused 12aastaselt. 20ndates eluaastates muutus luule tõsisemaks, ent jäi sellegipoolest esialgu sahtlisse paremaid aegu ootama. Avaldama innustas kohtumine „Mana“ toimetaja Hellar Grabbiga, kelle ees siis Urve värisevate kätega oma loomingu välja tõi kokkuleppel, et kui luuletused ikka kuhugi ei kõlba, siis ta seda ka kuuleb. Kuid Grabbi leidis hoopis, et talenti Urvel on, mõned luuletused soovitas küll ümber teha ja mõne ütles trafaretse olevat, ent trükkis siiski mitmeid neist „Manas“ ära. Ning mõne aja pärast soovitas Urvel luulekogu väljaandmise peale mõelda.
Esikkogu „Savi“, mille kaanepildina kasutatud Osvald Timmase samateemalist maali, saigi 1968. aastal teoks. Savi, nagu loo alguses oli põgusalt juttu, on Urvele vormitava materjalina juba lapsepõlvest saati sümpaatne olnud ning üsna loomulik, et ta pealkirjastas oma esimese kogu just nii. Nagu ta on öelnud, mõtles ja tunnetas ta end selle kogu nimiluuletuses just savina, selle ainemassina, mis on küll vormitav, põletatav ja glasuuritav ja millest võib mitmesuguseid kujusid saada, ent on sisemuses siiski selle vormimise ja lihvimise vastu protesteeriv. Nii samastaski noor luuletaja oma tunded ja protesti vormimise vastu savi omaga.
Kui esimest kogu iseloomustab Urve sõnaga meeleline, siis järgmine, 1976. aastal kirjastuse „Mana“ välja antud „Kodakondur“ on seevastu keeleline: luuletaja leiutas seal uusi sõnu ja mõisteid („oleme läbinägelikult lühinägelikud, nägurlikult lüümed“). Oma mitmemõttelises luuletuses „Keelemõistest“ ütlebki ta, et „kui üks keel tungib su suhu /.../ üleüldse mingi keel, mida valjult hääldada saab, siis jääb üle vaid üks — too keel räägib kõiki keeli aktsendivabalt, ei tunne grammatikat, reeglitest pole aimugi...“ See on vaid üks mõte, kuid reeglid paistavad Urve loomes igati omal kohal olevat.
*
Kuigi varases lapsepõlves kodumaalt lahkunud ning Saksamaal ja Kanadas hariduse saanud, luuletab Urve vaid eesti keeles, kuna see on talle omasem. Ta on küll luuletanud ka inglise keeles ja oma luulet tõlkinud, aga emakeel on jäänud siiski luulekeeleks.
Nii suurepärase keelevaistu sai ta lapsena Eestis: olles kuni 7. eluaastani ainus laps, oli tal hästi palju aega lugemiseks ning nagu ta mäletab, oli tal enne märtsipommitamist paremik eesti kirjandusest läbi loetud — „Tõde ja õigus“ näiteks 5aastaselt. Eestis aga väike Urve kooli ei jõudnudki — kuigi vanuse poolest oleks võinud, olid ajad siis suhteliselt segased ja kooliteed alustas ta alles Saksamaal, kus lõpetas Eesti algkooli. Elutee tõi Urve ja ta pere Kanadasse, kus ta lõpetas gümnaasiumi, abiellus noorelt ning astus täisajaga ülikooli sotsioloogiat ja kirjandust õppima alles 26aastaselt, kui lapsed juba olemas.
*
Omaette peatükk Urve elus on eesti luuletaja Betti Alver, kelle isik ja mõju on mänginud tema jaoks aastakümnete vältel ülisuurt rolli. Sellest võiks kirjutada lausa raamatu: kuidas Betti Alveri luule Urvele lapsest saati südamelähedane oli, millest kasvas vastupandamatu soov teda kohata. Esimesel Eestis käigul 1974. aastal see teoks ei saanud. Unistus täitus neli aastat hiljem kodumaal käies ning see päev on Urvel eredalt meeles — kuidas ta viis tema jaoks eesti suurimale luuletajale kingiks hõbedase sulepea, et sellest taas imelisi värsse sünniks, kuidas vastastikune klapp tekkis otsekohe, kuidas nad leidsid ühise keele, kuidas vesteldes tunnid möödusid justkui lennates. Järgmine kohtumine toimus kaks aastat hiljem. Urve arvab, et teda on ehk Alveri loomingulises matkimises süüdistatud — tegelikult aga hoidub ta sellest teadlikult, kuna austus suure poetessi vastu on nii tugev.
Aastal 1989 tundis Urve, et peab taas kodumaale minema — just nimelt Betti Alverit külastama, kes oli siis väga haige. Ta külastaski teda Tartu Maarjamõisa haiglas, viies kaasa kimbu lõhevärvilisi roose, ja sellest emotsionaalsest kohtumisest sündis luuletus „Laota valge siidirätik...“, kus Urve meenutab nende südamlikku kahekõnet ning oma tookord valatud pisaraid. Alver palus tal laotada valge siidirätiku üle näo, kuna valgus oli nii valus. Õde tuli ja kustutas lambi, haigele ei paistnud valgus enam silma... Umbes nädalapäevad hiljem oli suur poetess siit ilmast lahkunud.
*
Urve seni viimane luulekogu „Laotusse lendama laukast“ ilmus juba Tallinnas „Eesti Raamatu“ kirjastusel aastal 1992 ja sisaldab valitud luuletusi. Kõik tema kolm kogu on saanud hea vastuvõtu nii siin kui Eestis ning ta on esindatud ka mitmetes Eesti kirjandusleksikonides, mille üle iga loominguline hing kahtlemata rõõmu tunneb. Tema luuletusi on avaldatud Eesti luuleantoloogia „Sõnarine“ IV osas; Urve Karuks on esindatud ka Eesti Entsüklopeedia 14., elulugude köites. Urve peab väga tähtsaks oma sidemeid Eestiga ja sealse kultuurieliidiga — külastas ta ju kodumaad juba üsna varakult ning tollased kontaktid on jäänud sõprussidemeteks tänini.
Tänavu suvel oli Urve üle pika aja taas Eestis. Lisaks kohtumistele paljude kirjanikest sõpradega — Jaan Kross, Ellen Niit, Arvo Valton, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja paljud teised kultuuriinimesed — oli tal ka paar esinemist, näiteks Tartu Kirjanike Liidus selle esimehe Janika Kronbergi korraldusel ja Rapla raamatukogu kohvikus, mille korraldasid Andres Ehin ja Ly Seppel, paljudele torontolastelegi tuttav luuletajatepaar. Urvet tuli kuulama palju kirjandussõpru. Kuuenädalane Eesti-reis tõi kaasa mitmeid huvitavaid kokkusaamisi ja kontakte, tal oli ka suur rõõm kohata Kuuskemaade tütart Inglit, kelle elu päästmises on Urvel suur roll. Nimelt sündis tüdruk raske südamerikkega, mida 70ndatel aastatel Eestis ravida ei saanud ja Urve, kes seda perekonda siis ei tundnud, aga kellele kuuldu südamesse läks, selgitas välja, et sedalaadi operatsiooni tehakse maailmas vaid paaris kohas, üks neist Toronto Lastehaigla. Asjaajamist oli üksjagu, et tüdruk siia ravile saada, kõik sai siiski kenasti korda ning ühtekokku tuli tal läbi teha kolm operatsiooni, mis kõik õnnestusid. Praegu on Ingel tubli ja terve noor naine.
*
Urvest võiks kirjutada veel palju, sest ta on nii huvitav inimene. Tal on paljude asjade ja elunähtuste jaoks oma arvamus, oma filosoofia, mis on sügavalt hingeline. Tema vahekord ebamaisuse ja ebareaalsusega, millest arusaamiseks tabas teda kord 1969. aastal kõikemuutev ja hingeavardav kogemus, mis pani paljusid asju teisiti nägema ja mida ta on osanud ka oma viimases kogus sõnadesse panna. Sealtpeale muutus ka luule.
Urve ei välista, et ta rohkem luulekogusid välja ei annaks — miks ka mitte, aga ta nimetab ennast juhulaulikuks, kes kirjutab vaid siis, kui tuju tuleb. Oma viimase kogu lõpposas enesest pajatavas peatükis meenutab ta juhust, kus kunagi aastaid tagasi sai üks luuletus lausa tualettpaberile kirja pandud, kuna vannituba oli kõige privaatsem koht äkilise inspiratsiooni ajel tekkinud luuletuse kirjapanekuks ja kui see oleks tegemata jäänud, oleks see mõte hetke pärast jäädavalt peast lipsanud. Loomeinimese jaoks ehk igati tuttavlik moment ja emotsioon.
Urve on saanud Kanada Eestlaste Kirjandusauhinna (1969), Kanada Eesti Kunstide Keskuse Kultuurifondi auhinna (1979) ja 1994.a. ilmunud luuleantoloogias „The Space Between“ The National Library of Poetry Editors Choice auhinna luuletuse „Phoenix“ eest.
