Nädala portree: Killuke suvesooja Eestit keset Michigani sügist
Arvamus | 05 Nov 2002  | Elle PuusaagEWR
Sügisesse lükatud viimane puhkusenädal pakkus lisaks looduse kirevale värvidemängule unustamatuid kohtumisi huvitavate inimestega USA Michigani osariigis.
Perekond Ristich

Viibides Flinti linna ainsate eestlaste, dr. Johannes Talli ja pr. Virve Talli kaunis ja külalislahkes kodus, arenes kosutav ja mitmetahuline mõttevahetus paljudel teemadel. Saime osa ka dr. Talli heliloomingust. Just nende vahendusel ja korraldusel kohtusime Plymouthi linna populaarse kohviku „Cozy Cafe" omaniku, eestlanna Tiiu (Tiina) Ristich'iga ja tema armsa perega, millest tuleb allpool juttu.

Väliseestlane nagu teisedki

Tiiu Ristichi (neiuna Vildo) saatus sarnaneb paljude väliseestlaste omaga. Ta isa Hans Vildo küüditati 1941. a. juunis Siberisse, kui lapsuke oli vaid 3-kuune. Mahajäänud noor abikaasa tõotas oma mehele, et hoolitseb nende tütre eest nii hästi kui võimalik. Lubadus, mida ta läbi kõigi saatusetormide ka auga täitis. Sõjakära ja okupantide eest põgeneti 1944.a. esmalt Lätti-Leetu, siis Saksamaale, kust tee viis hiljem USA-sse. Tiiu kasvas, õppis ja abiellus üsna noorelt makedoonlase Nick Ristichiga. Noori ühendas armastus, aga ka euroopalik tagapõhi. Abielust on sündinud kolm tütart — Krista, Stephanie ja Lisa. Kui ema rääkis meile oma lapsepõlvest ja eluteest, jälgisid tütred ta juttu hardunult. Aeg-ajalt nägin nende silmis pisaraid nii nagu emagi silmis.
Otsimas ja jäädvustamas oma juuri

1993. a. otsustas Tiiu koos abikaasaga külastada Eestit. Ehkki reisist on möödunud juba ligi 10 aastat, valdab seal kogetu ja nähtu märgatavalt nende meeli siiani. Tallinnas viibides sattusid nad kohe esimesel päeval Vabaduse väljakule ja otse Kultase kohviku ette, millega Tiiul on omad sidemed. Kohviku omanik Nikolai Kultas on nimelt Tiiu tädimees. Tädi olnud aga see, kes selle Tallinna esinduskohviku tegevust juhtis ja organiseeris. Võibolla pärineb just sealt suur armastus kohvikupidamise vastu.


Nii istusid siis Ristichid Vabaduse väljaku ääres pingil, kus Tiiu andis oma fantaasiale vaba voli. Tekkis soov jäädvustada midagi Tallinnast, Eestist ja oma lähedastest. Mõte arenes ja teostus paar aastat hiljem originaalsel viisil — „Cozy“ mõlemas saalis on seinapannood, millele kunstnikud Barbara ja Steve Pugsley on maalinud mälestustega seotud paiku, ilusat loodust, tuttavaid hooneid ja inimesi. Esimese saali pannoo pealkirjaga „Reis algab“ peegeldab Kesk Euroopale iseloomulikku loodust, kuhu on paigutatud Nick Ristichi kodukoht; pannoo vasakus ülemises nurgas on täiesti ootamatult ristiga tähistatud Võru linn, kust Tiiu isa pärit oli. Just sealt jätkub reis kohviku teise saali maalinguni, mis vasakult nurgast algab sõnadega: „Ma tulin koju“. Edasine on kõik vaimukas fantaasia. Näeme müüjat, kellelt Tiiu abikaasa ostis Tallinnas oma naisele rukkilillekimbu, tema kõrval seisab naeratav Tiiu ema just nii, nagu ta noorena välja nägi. Pisut eemal vestlevad kellagagi tõeline härrasmees Nikolai Kultas ja tema abikaasa. Kes hoolikski, et „Kultas“ on pandud kõrvuti teise kuulsa Tallinna kohviku „Maiasmokaga“ — olid (ja on) need ju mõlemad tähtsad Eesti pealinna ajaviite- ja söögikohad. Pannoolt vaatavad vastu Pikk Hermann oma sini-must-valgega, Paks Margareeta, Oleviste nooljas torn, Raekoda ja tuttav linnamüür Kogu see esmapilgul kirevana näiv „tohuvabohu“ moodustab toreda dünaamilise terviku, kui sinna juurde perenaise emotsionaalseid seletusi kuulata. Tundus, justkui olnuks tegu äkiliselt peatatud ajaloolise filmikaadriga. Pr. Ristich rääkis palju oma sugulastest, mitmetest uskumatutest ja saatuslikest kokkulangemistest ja kohtumistest: Eesti Võrus ja Kanada Hamiltonis viibides sai ta andmeid oma sugulaste ja isa kohta, kuid siiani puuduvad ikka veel täpsed teated sellest, kuidas isa hukkus ja ka tema surmatunnistus. Nii ongi Tiiul lootus, et ehk elab isa kusagil veel.


Ikka ja jälle kinnitas ta, et ta juured on Eestis; et ta tunneb uhkust selle üle, et on eestlane ja püüab kõigile Eestist ja eestlastest rääkida. Muidugi aitab selleks tõhusalt kaasa „Cozy Cafe“ seintele maalitu, mille kohta perenaine igale huvilisele nii meelsasti selgitusi jagab.

Arvan, et ta on tõeline väliseesti patrioot, kes oma südamlikkuse, siiruse ja pühendumusega teeb Eesti heaks ehk rohkem kui mõne teise siinse linna eesti ühiskond kokku.
Nick, Krista, Lisa ja Stephanie

Istudes mitmeid tunde „Cozy“ kohvikus ja nähes Ristichite pere omavahelisi südamlikke suhteid, imetlesin ikka ja jälle tütarde entusiastlikku suhtumist Eestisse ja eestlastesse. Kuidas nad kiitsid oma eestlannast vanaema, tema väärikust ja tugevust! Tütred ise on maast-madalast aidanud jõudumööda kaasa kohvikus, tehes vajaduse korral kõige lihtsamaid töid, Stephanie töötab seal praegugi. Hr. Nick Ristich on samuti huvitatud Eestist. Hakkaja ärimehena on ta seal rajanud isegi oma firma nimetusega AS Ristich &Ko. Plymouthis kuulub talle imposantne banketisaal „The Plymouth Manor“, mida meile samuti tutvustati. Samas hoones on tütrele Lisale kuuluv pruudisalong, mida tal on kavas laiendada ja avada samas pruudiemadele mõeldud äri nimetusega „Ema's Boutique“. Tütarde ettevõtlikkus ja hea ärivaist on arvatavasti pärit isalt, kuid kindlasti ka emalt ja vanaemalt — hakkajatelt eesti naistelt, kes kõige kiuste on elus läbi löönud. Päeva tipphetkeks kujunes aga jalutuskäik linna keskparki, kus seisab ilus vahtrapuu mälestusplaadiga: „In loving memory of Hans Vildo who will always live in our hearts“. See oli laste jõulukingitus oma emale...

„Cozy Cafe“ — tõeliselt kodune ja hubane koht

Pr. Ristich on viimased 20 aastat olnud kohvikuomanik Plymouthi väikelinna südames. See meeldiv söögikoht on äratanud kohaliku rahva, kaugemalt tulnute, linnast läbisõitvate turistide ja ka ajakirjanike tähelepanu. Mõni aeg tagasi avaldas kohalik leht artikli selle euroopaliku kohviku ja omaniku elukäigu kohta.

Ja muidugi — toit, mida meile serveeriti, oli äärmiselt maitsev, teenindus fantastiline. Suhted omaniku ja teenistujate vahel tundusid pigem perekondlikena kui ülemuse-alluvate vahekorrana. Selle kõigega seletub kohviku populaarsus. Päeval, kui seal viibisime, ei lakanud hetkekski külastajate vool, keda koheldi kui ammuseid sõpru.

Suur tänu perekond Ristichile imekauni päeva eest, mis kujunes suviselt soojaks olgugi et sügistuul keerutas lehti ja saatis vahelduseks vihmahoo.
Kingituseks saadud valged roosid on ikka veel vaasis.



 
Arvamus