Nädala portree: Kohtumine Vahur-Paul Põldmaga
Aasta aega Tallinnas toimiva kutselise erateatri omanik, praegu Itaalias, Napolis ennast täiendav tõlkija, näitleja ja lavastaja Vahur-Paul Põldma on lõpetamas edukat Euroopa-turneed Alessandro Baricco „Novecentoga“. Etendused Salzburgis, Münchenis ja Karlsruhes on juba seljataga ja nagu kuulda, saatis neid suur menu. Kõik etendused, millest viimane toimub Stuttgardi lähedal Gschwendis, said teoks tänu eestlaste ühingute aktiivsele kaasabile.
Põldma ise rääkis Tartus aasta tagasi toimunud esietendusel, et esitab näidendit põhimõttekindlusest ning et teda võlus autori iroonia ning sarkasm leheneegrite suhtes. Lavastamisel on teda juhendanud Tõnis Rätsep; näidend on põhimõtetest ning põhimõtte juurde jäämisest; võimalusest murduda ja mitte murduda.
Autoriks on 1958.a. Torinos sündinud prosaist ja dramaturg, kes kirjutas tänaseks paljudes keeltes avaldatud teose a. 1994. Raamatuna ilmunud näidendi menu tõestab fakt, et Itaalias on ilmunud juba 35. ning Saksamaal üheksas trükk. Samuti on monoloogist valminud film „The Legend of „1900““ Giuseppe Tornatore lavastuses. Loos on juttu sajand tagasi Euroopa ja Ameerika vahel sõitnud reisilaevast, millel on haruldane meeskond: klaustrofoobist kapten, pime tüürimees, kokutav radist ja hääldamatu nimega arst. Uue sajandi saabudes leiab madrus klaverilt pappkastist beebi, kes saab nimeks Danny Boodmann T.D. Lemon Novecento. Mõne aasta möödudes soovib kapten lapse ära anda, kuid poissi ei leita ning ta tunnistatakse uppunuks. Ühel ööl ilmub Novecento aga välja ning temast saab parim ookeanilaevade dzhässpianist.
Humanitaaarinstituudi teatrikooli lõpetanud Vahur-Paul Põldma julge projekt on saanud Eestis külastajate sooja vastuvõtu osaliseks, kusjuures ta ise on ka tõlkinud Baricco teksti. Rakveres sündinud ja koolis käinud teatrimees hakkas kohe, kui piirid avanesid, reisima mööda maailma. Nii tekkis tal suur sõprusringkond inimestest, kes tegelesid kirjanduse, teatri ja filosoofiaga ning talle avanes tee enda edasiarendamiseks. Põldma, kes enne teatrit õppis pedagoogikat, on kindlasti mõne meelest hoopis kummaline inimene, kes ei loe ajalehti, ei vaata televiisorit ega kuula raadiot, samuti ei kasuta ta rohtusid ning ei külasta muuseumeid.
Kohtusin Vahur-Paul Põldmaga romantilises Heidelbergis, kus üle Neckar-jõe oli vaade filosoofide rajale — seega parimad raamid vestluseks.
Teatri olukord Eestis
Kuigi Eesti rühib kindlalt rämeda kapitalismi suunas, kus väikest erakapitalil põhinevat kunstitegevust arendada on keeruline ja raske, ütleksin, et teatril läheb sellest hoolimata üllatavalt hästi. Negatiivsena näen seda, et tänapäeval ei pea koolid vajalikuks tuua noori inimesi teatritesse. Selles võimalusterohkes maailmas teenitakse tsirkusega leiba. Tänapäeva euroameerika kultuuris on kõik läinud leiva teenistusse, st. inimesed on ennast pühendanud raha teenimisele, tasakaal on kadunud ja noored käivad vaatamas seda tsirkust, mis on leivaks saanud — seda, mis hinge ei ületa, vaid lahutab meelt. Äri pakub ennast nii targalt, odavalt ja ahvatlevalt, et inimene ei suuda enam sealt alt ära minna. Enampakkumised, alampakkumised — need on inimesele juba tsirkuse eest ning inimese vaim ei jaksagi rohkem tahta. Mida teha — inimene istub parema meelega kodus teleri ees ja selles mõttes on teatrite olukord väga sant. Eriliselt on maainimene seebiooperite poolt nii tasa tehtud, et teda enam välja elavat teatrit vaatama ei liiguta ning ta ei oska seda isegi tahta. Kuid ajalugu on tõestanud, et sellised impeeriumid vajuvad kunagi kokku ning niikaua, kui veel ükski inimene teeb elavat teatrit või muusikat, on lootust.
Kui vaadata Eesti tänavapilti ja mida seal taga aetakse, siis seda ei aja mina taga ega väärtusta. Nõukogude ajal ei olnud inimestel seda perspektiivi, sest rikkuse perspektiiv oli niivõrd väike ja see, kes oli nelja jalaga maa peal, ka saavutas selle, mida tahtis. Nüüd, kui majanduslik olukord on muutunud paremaks, on inimesed — eriti 40—50-aastased — peata ja olukorras, kus nad ei oska valida, sest nad ei ole harjunud valima. Nad upuvad pakkumiste võrku ja neid on kerge haneks tõmmata. Nende peal töötab reklaam täie rauaga, määrib pähe midagi televisioonist ja raadiost ja nemad võtavad seda puhta kullana. See, mida leht kirjutab, on nende jaoks tõde.
Eesti jaoks on ka tragöödia see, et kollaseid ajalehti loetakse rohkem kui tõsist ajakirjandust (või kõrgetasemelist mõtlema ja järeldusi tegema sundivat kirjandust). Ei saada aru, et see on lihtsalt must äri inimestega. Ärimehed, kes tunnevad inimese hingeelu ja oskavad seda suurepäraselt manipuleerida, kasutavd omakorda ärihuvides ära emotsioonideta kollast ajakirjanikku, kes harib jälle oma lugejat negatiivses suunas. See on võigas inimese nõrkade külgede, alamate instinktide ärakasutamine ja nende arendamine. Neid ei või enam nimetada ajakirjanikeks, vaid nad on äriinimeste kolleegid, kellele on kõik ükskõik, peaasi, et ainult saaks teenida raha teiste arvel.
Eesti ja Euroopa Liit
Kui Eesti liitub ELiga, siis muutuvad võimalused kultuuri arendamiseks veelgi väiksemaks, kui need praegu on. Eestlane ei oska toimida, esitleda, tutvustada, läbi lüüa suures süsteemis, oleme seda ju juba näinud. Seda on võimalik teha ainult täielikult suveräänsena. ELiga liitumine on Eesti ja eestluse jaoks järjekordne samm tagasi. Minu jaoks ei oma see aga erilist tähtsust, sest näen, et Eesti hääbub ühel päeval nagunii. See, et eestlase rahvuslik tunne aitab tal lõpmatuseni üle elada ja vastu pidada, on väliseestlaste idealism ja illusioon. Eestist kaua eemal olnud inimesel puudub reaalsustunne selle üle, mis seal tegelikult toimub. Paljud ei soovi seda teadagi. Näiteks, mis puudutab eesti keele arengut, kuhu meie rahvuskeel on minemas — ma ei näe ühtegi märki, et keegi sooviks seda säilitada. Kõiksugu püüdlused, nagu Ajakirjanike Liidu keelepäevad, on lihtsalt lõpuagoonia. Eks lõpus ole ikka kõik asjad ilusad. Renessansis ärganud rahvuspiiride tunne on hakanud kaduma. Kolmas maailmasõda, mis praegu käib, ei ole ole ju enam rahvaste või riikide vahel, see toimub sotsiaalseste klasside ja väärtushinnangute vahel, tegemist ei ole maailmaga, kus on tähtis rahvus.
Poliitika
Mina valin Eestis sellise vana keskaegse mõõdupuu järgi inimese, kellel saan hiljem nööbist kinni võtta ja öelda talle vajaduse korral, et minu arvates on asi sant. Nüüd Eestist ära tulles, olin sellises olukorras, kus jäin hammasrataste vahele. Võtsin oma saadikul nööbist kinni, tema laiutas käsi ning ütles, et see on hoopis teise erakonna ja fraktsiooni looming. Minu elu ja surma vahel kõõlumise suhtes jäi ta ükskõikseks.
Kodu- ja väliseestlased
Väliseestlased võiksid kodueestlasele õpetada, kuidas rämedas ligitükkivas kapitalismis toime tulla. Valida ja ellu jääda, iseendaks jääda... mitte seda, et ükskõik, mida reklaam sulle pähe paiskab, et see ongi hea ja tõde. Olen puutunud kokku Eestis mitmete väliseestlastega ja ma pean tunnistama, et kuigi nad ei ole religioossed inimesed, on nende eetika palju kõrgem ja seda hindan ma. Nemad on kapitalismist juba läbi ja välja kasvanud, selle üle elanud ja hakanud väärtustama midagi muud. Olen arvamusel, et mõlematel pooltel on üksteiselt midagi õppida ja on midagi, millega eeskuju näidata. Kuid seda ei saa kunagi jõuga ega vägivaldselt teha.
Eesti ja kirikud
Väga meeldiv suund Eestis on oikumeenilised jumalateenistused. Luterlased ei kiru katoliiklasi ja vastupidi. Eestlane austab ka teisi religioone. Eri religioonide esindajad teevad koos palverännakuid ning usulahud, nagu scientology või mõned teised selletaolised ei leidnud teed eestlase südametesse. Eestlane on tegelikult väga tolerantne. See on hea märk.
Vahur-Paul Põldmaga võib tutvuda ka tema koduleheküljel: www.uusvanateater.ee
Arvamus
TRENDING
