Järgnev lühike kirjutis ei taha siiski olla muud kui ühe dr Toi elutöö-panoraami ees hämmastunud ning tema mõjuvast isiksusest inspireeritud ajutise torontolase tänu- ja lugupidamisavaldus tema sünnipäevaks.
Haridus
Roman Toi on sündinud Mulgimaal ja sellel paigal on tema südames kindel koht. Tema ettevõtjast isa ja muusikust ema panid oma poja õppima Tallinna Westholmi gümnaasiumi. Veel 9. ja 10. klassi poisina õppis ta juba Tallinna konservatooriumis prof August Topmani juures orelit. Pärast 11. klassi 1935. aastal tegi Toi Tondi sõjakooli juures läbi aastase sõjaväeteenistuse ja astus seejärel Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Täisvereline üliõpilaselu ei saanud kesta kauem kui 1940. aastani, mil venelased sisse tulid. Siiski jäi õpinguisse ainult aastane paus, sest „saksa ajal” õppis Toi jälle Tallinna Konservatooriumis, seekord kompositsiooni ja eriti dirigeerimist. Viimane läks Toil nii hästi, et kui tema õpetaja Olav Roots ja koolijuhataja Juhan Aavik nägid noormeest eksamil Ringhäälingu sümfooniaorkestri ees ja kuulsid selle kõla, aitasid nad talle muretseda stipendiumi õpinguteks maailmakuulsa Clemens Kraussi juures Salzburgi Mozarteumis.
1950. aastate algul, kui Toi oli juba Saksamaa kaudu jõudnud Montreali, alustas ta kaugõpet Chicago ülikoolis ja omandas aastaga bakalaureusekraadi kompositisooni alal. Ta ei piirdunud aga sellega, vaid kaitses esimese komponistina 1973. aastal bakalaureusekraadi ka Toronto Kuninglikus Konservatooriumis. Seejärel õppis Toi kaks aastat Shveitsis õppeasutuses nimega Institute of Advanced Studies in Montreux ja kaitses seal kompositsiooni alal magistritöö. Doktoritöö eesti runoviiside teemal kaitses Toi Cincinnati ülikooli Union Graduate School'is Ohios 1977. aastal.
On see kõik? Mina sain kokku kaheksa kooli. „Mulgi jonn”, ütleks seepeale doktor Toi.
„Usaldatud ülesanded”
Roman Toi on tegutsenud väga paljudel aladel. Aastatel 1940-44 oli ta Tallinnas Eesti Ringhäälingu toimetaja. 1940. aastate teisel poolel sai Toist Geislingeni põgenikelaagris Eesti Meeslaulu Seltsi meeskoori dirigent ja sealse eesti teatri muusikajuht. Pärast Kanadasse siirdumist 1949. aastal on ta järgnevate aastakümnete jooksul olnud Kanada ja kogu väliseesti maailma kooriliikumise juhtfiguure. Ta on olnud eesti laulupidude üldjuhte üle kogu maailma. 1950. aastate algul juhatas ta Montrealis naiskoori, 1952-1972 Toronto Eesti Meeskoori ja 1956-1972 Toronto Eesti Segakoori, asutas 1980. aastal Estonia Koori nimelise segakoori ja juhatas seda kuni 1994. aastani, mil käidi teist korda Eestis laulupeol. Toi kooride tase võimaldas eesti koorilaulu tutvustada ka väljaspool eesti ühiskonda. Pole siis ime, et Toi oli aastatel 1973-74 ka Ontario Kooriföderatsiooni president.
1974. alustas ta tööd teooria, kompositsiooni ja dirigeerimise õppejõuna Toronto Kuninglikus Konservatooriumis ja on armastatud õppejõud kuni tänaseni.
Toi on pühendanud palju jõudu ja aega kirikumuusikale. Ta töötas 1952-68 Toronto Centennial United Church'i organisti ja koorijuhina. 1980. aastate algul kutsuti ta Toronto Peetri kiriku organistiks ja ka seda tööd teeb ta tänapäevani. Toi rõhutab alati, et tema orelimäng kirikus pole eesmärk omaette, vaid see peab aitama kogudusel paremini lauluga Jumalat kiita.
Lisaks organisti- ja koorijuhitööle kogudustes on Toi kuni tänaseni 1970. aastatel asutatud E.E.L.K. Usuteaduse Instituudi kirikumuusika lektor. Toi on üks nendest, kes panid kokku eesti luterliku kiriku lauluraamatu (1991). Tema südameasjaks on eesti kirikulaulu tulevik ja tal on selles osas mitu küpset ideed.
Oma mahukaid kompositsiooniõpinguid pole Toi lasknud tühja joosta, vaid ta on kujunenud üheks enamesitatud Eestis sündinud ja väljaspool Eestit elavaks heliloojaks. Näib, et Toi pole kunagi teinud kunsti kunsti pärast, vaid tema muusikal on kindel sõnum: eestlaste poliitiline, vaimne ja vaimulik vabadus. Sellest põhimõttest kantuna on sündinud enamus Toi tekstiga kompositsioone, sellest lähtudes on ta koostanud oma kontserdikavad.
Lisaks “muusikalisele vabadusvõitlusele” on Toi sünnimaa heaks palju tööd teinud väliseestlaste organisatsioonides ja korp! Vironia eestseisuses. Ta külastas Eestit koos selle poliitilise vabaduse „esimeste päiksekiirtega” ja on püüdnud oma sünnimaad ka vabades tingimustes aidata.
Toi ulatusliku ühiskondliku panuse taustal on väga imponeeriv tõsiasi, et ta oli mõnda aega Torontos keskmise suurusega tööstusettevõtte finantspresident.
Ja last, not least, Toi elas oma abikaasa Vaikiga 62 aastat õnnelikus abielus ja kasvatas üles poeg Antsu, kellest on saanud Harvardi ülikooli haridusega röntgenoloogia professor.
Mu küsimusele, kelleks ta nende paljude ülesannete juures end ikkagi peab, vastas Toi: „Sa pead olema sada protsenti aus selle ülesande vastu, oma võimete piirides, mis on sulle parasjagu usaldatud”.
Viljad
Roman Toi tohutu töö magusaimad viljad on vist tema Eestis-käigud alates aastast 1989, mil ta nägi uuesti seda maad, kus ta oli kujunenud, mille vabaduse eest ta oli endale sobivate vahenditega võidelnud ning mis teda ja tema loomingut nüüd südamliku tänuga vastu võttis. Doktor Roman Toi on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia audoktor, Viljandi linna aukodanik, korp! Vironia läbi aegade auväärsemaid vilistlasi jne.
„Neljas jutt”
Lisaks Roman Toi hoolde usaldatud ülesannete täitmisele panevad teda muretsema paljud asjad maailma, Kanada ja Eesti ühiskonnas ning kirikus. Roman Toi nimetab ennast parandamatuks antikommunistiks, talle ei meeldi ühiskonna sekulariseerumine ja kiriku liberaliseerumine. „Aga see on juba neljas jutt,“ ütleks Toi.