Toronto eestlaskonnas pole just palju viimase kümmekonna aasta jooksul kodumaalt siia elama asunud inimesi, kes on end väga edukalt oma erialal üles töötanud, eriti kui on tegemist meditsiinivaldkonnaga. Teame ju kõik probleemidest, millega seisavad enamasti vastakuti uued immigrandid — nõudmised teatud töökohtadele on ju igas riigis erinevad ja Kanadas tuleb näha palju vaeva, et õpitud erialal praktiseerida.

Üks sellistest tublidest inimestest on Tartu Ülikooli hambaarstiharidusega Kristina Pere, kes kümme aastat tagasi Torontosse elama asudes ei pidanud paljuks hakata uurima, millised võimalused on tal töötamiseks siin, kuidas omandada vajalik litsents jne. ning see ka saavutada. Ja tal on see suurepäraselt õnnestunud: praegu praktiseerib ta hambaarstina kahes erakliinikus, Torontos Bloor West Village'is ja Oakville'is ning tal on välja kujunenud oma rahulolev patsientuur.

Võib-olla räägid pisut, kuidas Sa seda kõike saavutanud oled — kui keeruline oli Sinu arstiks saamise tee siin riigis?

Nagu iga endast lugupidav riik, on ka Kanada seadnud standardid, millele siin praktiseerida sooviv spetsialist peab oma võimetelt vastama. See on väga vajalik, et meil kõigil oleks kas arsti või hambaarsti juurde minnes teadmine, et saame tasemel teeninduse.

Esmapilgul tundusid eksamid väga rasketena, minu põhiliseks mureks oli mu kõrvajääva aktsendiga ja mitte just tugev inglise keel. Lugesin iga päev erialast kirjandust ingliskeelsetest raamatutest, mis oli ideaalne keelepraktika ja nagu ülikoolis õpitu üle kordamine. Kordamine on aga alati kasulik tegevus.

Oled lõpetanud prestiizhika Tartu Ülikooli, ja teatavasti õppisid Eestis hambaarstid lisaks hammaste tervisele ka üldist meditsiini. Kuidas hindad oma haridust täna, ja kas see andis vajaliku baasi töötamiseks just siin ja praegu?

Olen oma Tartu Ülikooli haridusega igati rahul, meie õppejõud ja professorid andsid meile teele kaasa parima kingituse: õpetasid meid iseseisvalt mõtlema.

Kogu arstiteaduskond õppis esimesed kaks aastat koos, saime väga tugeva anatoomia, patoloogilise anatoomia, füsioloogia, histoloogia jne. teadmiste baasi. Muidugi õppisime meie põhjalikumalt pea ja kaela regiooni, hammaste anatoomiat ja peensusi, millega hambaravi iga päev peab arvestama. Hiljem keskendusime rohkem konkreetselt hambaravile, aga õppisime paralleelselt samuti sisehaigusi, südamehaigusi, nakkushaigusi, traumatoloogiat, lastehaigusi, psühhoneuroloogilisi haigusi jne., veetes palju tunde Tartu Maarjamõisa Haiglas arstide tööd ja õpetusi jälgides, kõik selleks, et kujuneks terviklik ülevaade inimese organismist, mille väga tähtis osa on suu ja hambad.

Kogu õpe kestis viis aastat, kuus päeva nädalas. Üliõpilase aastad on üks elu ilusaimaid aegu... mõtlen praegu ja suu läheb naerule... aga raske oli ikka küll.

Lõpetasid ülikooli 1992. aastal. See oli just aeg, kus kodumaal hakkasid meditsiinis puhuma uued tuuled, hakkas pead tõstma erapraksis, lääne poolt hakkas tulema paremat aparatuuri ja avanesid laiemad õppimis- ja töövõimalusd teistes riikides. Need muudatused mõjutasid ilmselt üsnagi Sinu õpinguaega. Ilmselt oli aga uuega harjumine keerukam just varasematel hambaarstide põlvkonnal?

Jah, 1992 puhusid Eestis muutuste tuuled, ja see oli eriti raske aeg Eesti meditsiinile. Uuenduste keerises unustati arstid sootuks, hambaravis oli puudus materjalidest. Erapraksiseid oli Eestis sel ajal käputäis, ravimaterjale oodati riiklikes kliinikutes vana süsteemi kohaselt ikka riigilt.

Tartu Ülikooli Hambakliinik sai seadmeid ja materjale Turu Ülikoolilt Soomes, vahetati vastastikku professoreid ja õppejõude ning õppematerjale. Nii et hambaravialase õppe saime minu arvates selle aja kohta juba väga kaasaegsel tasemel. Saime tõlkides lugeda ka erialaseid väljaandeid ja perioodikat Saksamaalt ja Ameerika Ühendriikidest.

Kontaktid Soomega aitasid palju, austan tänaseni väga Soomes välja töötatud võtteid ja materjale, mis on inimese tervise heaks ja mitte ainult raha tegemise eesmärgil.

Nii et ülikooli lõpetades olime optimistlikud ja hea ettevalmistusega, aga masendus tabas, kui töö ja internatuuri kohaks osutus vana seadmestikuga kliinik, kohalikke tuimasteidki tuli pikalt oodata, materjalidest rääkimata.

Jõudsid mõnd aega töötada ka Eestis. Oskad ehk võrrelda sealsete ja siinsete patsientide suhtumist oma hammaste tervisesse, teadlikkust, nõudlikkust jmt?

Muidugi on inimesed Kanadas palju teadlikumad hammaste tervisest ja selle tähtsusest, ka probleemide ennetamise osas. Tuleb ju aastas kaks korda kontrollis ja puhastamas käies odavam kui suurte täidiste, juureravi ja sellest tulenevate kroonide eest maksmine.

Eestis oli hambaravi ju nõukogude okupatsioonist alates tasuta. Hambaid professionaalselt, nagu tänapäeval, kliinikus ei puhastatud. Ka piirdus enamus ravist, kahjuks, hamba eemaldamisega. Nõukogude võimul oli tähtsamaid asju ajada kui inimeste hammaste peale ressursse kulutada.

Arstid siiski püüdsid teha oma parima, minimaalsete vahenditega... aga nii pidigi inimese leidlikkus geniaalseid tegusid korda saatma. Hambaravi edukus sõltub väga palju aga just ravivahenditest.

Mõni aeg tagasi lugesin Eesti ajakirjandusest ehmatavat statistikat, et 12% inimestest ei pese oma hambaid üldse. Ja et leidub majapidamisi, kus niisugune asi nagu hambahari täiesti puudub... Kuidas kommenteerid?

See on ehmatamapanev küll, on ju olnud iseseisvust juba pikemat aega ja kõik vahendid on olnud saadaval. Igal nähtusel on muidugi oma põhjus. Jätkaksin siin eelmise küsimuse jutulõnga, okupatsiooni-aegne hambaravi tegeles ju n-ö kriiside raviga, kliinikusse mindi siis, kui valu muutus väljakannatamatuks või kui hambast enam midagi alles polnud; muidugi peale 1970ndaid olukord muutus natuke paremaks. Hambaid harjama õpetasid seinalehed kliinikutes ja koolides, aga praktilist nõu, kuidas ikka täpselt, ei andnud keegi. Arvan, et paljud inimesed ei teadnud ega tea võib olla tänapäevani, kuidas ja miks üldse hambaid pesta, eriti kui pleekinud seinaleht ka erilist usaldust ei äratanud. Kui lapsed ei saa vanematelt eeskuju, ei teki neil ka arusaamist, et see on väga vajalik tegevus. Hambaid korrektselt harjama ja hambaniidiga (floss) puhastama õppimine polegi nii lihtne, see nõuab personaalset lähenemist. Olen kindel, et see olukord Eestis muutub peagi.

Hambaarsti töö on ju lähedalt seotud ka psühholoogi omaga: ei ole vaid nii, et patsient lamab toolis, arst tegutseb ja kõik, vaid sinna juurde käib alati suhtlemine, patsientide võimalike hirmude peletamine jne. Kuidas suudad seda kõike — päevas käib patsiente palju, arst on vahel kindlasti väsinud, kuid patsiendi jaoks oled alati rõõmsatujuline?

Naljatan vahel, et pole kena „pöörduda inimeste poole, teravad instrumendid peos“. Psühholoogia-alased teadmised tulevad kindlasti kasuks.

Sajaprotsendiliselt hirmuvabaks ei saa hambaravi vist kunagi. Ise ma oma hambaarsti, dr. Jaana Köningut, ei karda. Lõõgastun toolis ja naudin, et keegi ka minu hammastega tegeleb.

Hea on vaadata valmis tööd ja sellest saab palju energiat, või kui alguses kartnud pisike inimene pärast kallistab.

Hoolitsed ka laste hammaste tervise eest. Kui nõudlikud on väikesed patsiendid ja nende vanemad, kuidas õnnestub üldse lastega jutule saada, et suus kõik vajalik tehtud saaks?

Lastega on tore töötada; raske, aga tore. Nad on siirad ja kuulavad, mis neile räägitakse. Muidugi, kui on olnud mõni traumeeriv üleelamine väga väikeses eas, on hambaarsti-hirmust ülesaamine väga raske.

Kui saaks mõnelt võlurilt soovida ühe soovi täitumist, siis see oleks, et väikestel lastel ei tuleks hambaauke.

Kuidas võrdled praegust Eesti hambaravi olukorda siinsega — varustuse, materjali jm. osas? Kas on Eestis praegusajal ehk nii, et hambaravi on inimeste jaoks liiga kallis ja see kulutus jäetakse tegemata kui mitte eluliselt vajalik?

Eestis on nüüd hambaravi varustatus Skandinaaviamaade tasemel, kõik on olemas. Muidugi, see kõik maksab maailmataseme hinda. Hambaravi enese hinnad on palju odavamad kui näiteks Kanadas. Inimestel tuleb teha perekonna eelarvesse ka sellisele kulutusele ruumi, täpselt nagu siingi, kui ei ole hambakindlustust.

Oma tuttavatest Eestis tean, et olukorraga on enam-vähem kohanetud, jääb lihtsalt mõni asi soetamata, sest hammaste tervise tähtsus jõuab üha rohkem ja rohkem inimeste teadvusesse.

Väljast vaatajana ei nuriseks ma ühegi muudatuse tempo üle Eestis, see pole niisama lihtne tuua kommunismi okupatsioonist väeti riik tagasi arenenud Euroopa tasemele.

Kokkuvõttes: Sa vist ei vahetaks oma elukutset mitte ühegi teise vastu?

Ei, arvan, et mu kutsumus kinnitus veel eriti Kanadas eksameid tehes.

Naudin, et saan rakendada oma kunagist skulptuuri ja keraamika hobi, muidugi õige tillukestes mõõtmetes ja ainult säravpuhaste õrnvalgete materjalidega.

Märkmed: