praegusel hetkel üks eesti tuntumaid eestlasi maailmas. Lauljatar, kes alates 1997. aastast kuulub Viini Volksooperi (www.volksoper.at) koosseisu, esineb praegu külalisena Soome Rahvusooperi (www.ooppera.fi) etenduses „Teekond Reimsi“, mille muusika on kirjutanud Gioachino Rossini ja lavale toonud oma radikaalsusega kuulsust kogunud Nobeli preemia laureaat Dario Fo.
Kui itaalia teatrimeister kutsuti Helsingisse, siis innustus ta kohe Rossini muusikast, ja kunagine kuninga ülistuseks kirjutatud ooperi libreto muutus Fo terava sule all satiiriks.
Ooper on juba jäädvustatud ajalukku, sest esimest korda võis näha Soome Rahvusooperi etendust Euroopa telekanalil ARTE. 3-tunnine etendus on täis mitte ainult suurepärast muusikat, vaid ka tsirkust, pidutsemist, akrobaatiat ja efekte. Ooperis laulab mitmete rahvusvaheliste staaride kõrva markiisitar Melibea osa meie Annely Peebo.
Kohtasin säravat lauljatari ühes Helsingi hotellis, hiljem ka ooperis ja ta oli lahkelt nõus vastama mu küsimustele:
Te elate juba mitmeid aastaid välismaal, kas Eesti on jäänud Teile kaugemaks?
Eesti on tõepoolest mulle väga kaugeks jäänud. Kuigi seal on palju andekaid inimesi, on see ooperimaailma seisukohast ikkagi veidi provintslik esitatava repertuaari osas. Ma pole eriti suur vene heliloojate, Verdi või Wagneri laulja, rohkem istuvad minu karakterile Mozart, Rossini, Donicetti ja Strauss, kuid nende teoseid praktiliselt „Estonias“ ei lavastata. Pealegi, Kesk-Euroopas sõlmitakse lepinguid ja tehakse plaane pikalt ette, nii poolteist-kaks aastat. Ja kui keegi siis pool aastat enne produktsiooni helistab ja ütleb, et me tahaksime teid osalema saada, on seda raske ajaliselt organiseerida. Aga Eestisse soovin alati minna, sest seal elavad ju mu vanemad, venna pere, sõbrad-tuttavad. Sain just ka kontserdi pakkumise jõulu ajal ja vastasin kohe jaatavalt, kuna see juhuslikult mahtus mu plaani.
Soome Rahvusooper Helsingis on väga heal tasemel. Kõik tuntud rezhissöörid on siin juba kas käinud või tulemas. Siin hoolitsetakse ka lauljate heaolu eest eriliselt; nii näiteks on toodud New Yorgi Metropolitan Ooperist korrepetiitorid – saatjad, kes lauljatega tööd teevad. Majas on omast käest võtta õpetajad, kes tehnikat ja häält kontrollivad. Samuti on siin solistidele tasuta masseerijad, spordiklubid. Peab toonitama, et Soome riik toetab uhkelt oma ooperit. Teisiti ei oleks selliseid soodustusi võimalik finantseeridagi. Eestis on kahjuks teisiti, seal puudub n.ö. finants mängumaa. Ja teatris on see hirmus oluline. Pealegi on ju vaja kutsuda külalislauljaid. Tänapäeval ei tule keegi tasuta tööd tegema, sest elu ei ole kultuurivaldkonnas sugugi lilleline. Kultuur on luksus ja esimene asi, millelt raha puudusel hakatakse kokku hoidma, on just luksus. Ja seda ka Kesk-Euroopas.
Kuidas sujus koostöö suure Foga?
Kuna Dario Fo on tegelikult kunstnik ja fotograaf, siis oli lavastuses tema hinge igal pool näha, ta maalis nii taustad kui kujundas lava. Isiksusena põnev ja lihtsa olemusega. Ta ei teinud endast kunagi mingit numbrit.
Kas erinevate maade publik reageerib erinevalt ka etendusele?
Publikus ei olegi nii suurt vahet, võib-olla näevad teised teistmoodi. Eestis esinedes on iga kord ülimalt soe vastuvõtt, Soomes samuti. Põhjamaades on külastajad aga ka konservatiivsed ja diplomaatilised. Isegi kui ei meeldi, siis plaksutatakse, seetõttu on raske vahel publikut hinnata. Muidugi on Itaalias, ooperi kodumaal, asi äärmiselt selge — kui meeldib, siis karjutakse täiest hingest „braavo“; kui mitte, siis vilistatakse – seega lõunamaised emotsioonid, mida Põhjalas tavaliselt ei kohta. Viinis on mul oma fännklubi, alati käib 20-40 inimest mu kõikidel etendustel, nad soovivad autogramme, tahavad koos fotot teha – see on Kesk-Euroopa traditsioon, mis on eriti märgatav Doonau-metropolis.
Jaa, olen küll ainuke, kes professionaalselt tegeleb muusikaga. Kuid ka mu pere teised liikmed on musikaalsed. Tegelikult teadis mu ema juba varakult, et minust saab laulja. Olin vist 3,5aastane, kui televisioonis organiseeriti lastele lauluvõistlus ja lasteaiakasvataja, kes märkas mu annet, otsustas minuga sinna konkursile minna. Ma tulin esimeseks. See kasvatas isu enamgi laulmisega tegelda. Ma laulsin nii bussis kui tänaval – igal pool, kus oli vähegi võimalik. Ja mul oli hirmus kõva hääl. Kui olin 9—9aastane, ennustas ema, et minust saab ooperilaulja. Kuidas sa võid mulle nii hirmsat tulevikku ette öelda — paksud tädid karjuvad laval, vastasin talle. Kuid ema sai nähtavasti intuitiivselt aru, et asi kisub ikka sinnapoole ning just mu vanemad, kes mu varakult muusikakooli panid, andsid mu edasisele arengule tugeva aluse. Samuti kasvatasid nad mu täiesti iseseisvaks, mind ei poputatud kunagi. Juba 5-6aastaselt hakkasin üksinda bussiga käima Viljandi Muusikakoolis. Just kodunt sain kaasa hea enesekasvatuse võime, õppisin pidama raudset distsipliini. Otsus minna välismaale pea ilma rahata, keelt oskamata ja kedagi tundmata, olnuks ilma spartaliku kasvatuseta raske. Just tänu oma sisemisele energiale suutsin olla ettevõtlik ning saavutasin edu. Vanematega on mul tänaseni väga südamlik ja tihe kontakt, nad olid ka Soomes etendust vaatamas.
Te reisite palju, kas Teile jääb üldse aega eraeluks?
Väga erinevalt. See sõltub ka rolli suurusest. Rossini La Cenerentola osa lauldes olen ligi kolm tundi laval ja siin läheb osa õppimiseks kauem aega. „Teekond Reimsi“ etendus on ainulaadne selle poolest, et laval on 15 solisti, 20 akrobaati, suur koor, ja et kolmest tunnist kõigile mingi osa jätta, ei kujune need rollid kellelegi liiga suureks. Niisuguse osa õppimisele kulub umbes pool kuud. Aga et roll sisse laulda ja seda publikule edasi „müüa“, selleks läheb küll natuke rohkem aega.
Kuna mängite mitmeid erinevaid rolle, kas vahel ei lähe sõnad segamini?
Ei, sest olen harjunud repertuaariga teatris tööd tegema. Igal õhtul on ju ooperis uus etendus, seega on mul peale seitsmeaastast praktikat Viini Volksooperis küllaldaselt kogemusi. Olen võimeline laulma erinevatel päevadel erinevaid osi. Kuid etenduste vahel peab olema ka puhkepäev. Muidu hääl ei regenereeru. Pealegi oleme ju kosmopolitaanid, oleme harjunud erinevate keelte, olustike ja inimestega. See ei ole probleem.
Kas Teil on oma lemmikpartnerid?
On küll, kuid see ei ole inimestest, vaid momentidest sõltuv. Kui keemia, st. hinge- ja häälesugulus sobivad partneriga laval kokku, siis on esinemine automaatselt nauditav. Ma hindan laulupartneris ennekõike professionaalsust.
Mida tähendab Teile uus kodulinn Viin?
Austria majesteetlikku pealinna olen ma väga hästi sisse elanud. Öeldakse, et Idablokist tulnud inimestele on siinsesse keskkonda raske sisse elada. Konkurents on suur, aga kui sind omaks võetakse, siis tehakse seda väga suurejooneliselt.
Miks tulevad just Idablokist „suured hääled“?
„Suuri hääli“ leidub kõikjal, ka Hispaanias või Itaalias. Ütleksin aga, et idast tulevate inimeste fantaasiamaailm on rikkam. Eestiski pidime üles ehitama asju, mille peale Läänes pole vaja olnud isegi mõelda. See on teinud meid tugevamaks ja vastupidavamaks. Samuti oleme leidlikud ja leplikud. Kui midagi ei õnnestu, otsime teisi võimalusi. Läänes seevastu toimub allaandmine kiiremini. Eestis on ka muusikaarmastus alati olnud suur. Ma olen seda tihti ka oma intervjuudes toonitanud, et eesti rahvale oli laulmine üks kokkuhoidmise vorm. Igas koolis on mitmeid koore, organiseeritakse suuri laulupidusid, muusika oli ja on alati lähedal.
Teile on pakutud filmiosi, kuid olete nendest keeldunud...
Kõike ei jõua. Tänapäeval on küll aga trend selles suunas – kõike teha. Kui esineda massiüritustel, siis on reklaam tulutoovam ja ka agendil lihtsam edasiseks plaane paika panna. Reklaam ja kontaktid on kõikjal esikohal. Ooperilaulja ei saa agendita üldse suurele turule minna. Me oleme küll sõltuvad oma tasemest, kuid ka agentidest, nende kontaktidest ja imelikest juhustest. Praeguseks on tekkinud väga palju häid lauljaid. Vahepeal oli kriisiperiood, aga tänapäeval on lauluturul mitmeid suurepäraseid hääli. See tähendab, et läbi võivad lüüa ainult need, kes elavad distsiplineeritult, magavad, söövad ja harjutavad korralikult. See on omamoodi sport.
Ooperimaailma võib täielikult võrrelda Hollywoodiga. Rezhissöörid tahavad saada lavale hea väljanägemisega, proportsioonikaid inimesi. Mina mängin näiteks metsosopranina tihtipeale poiste või noorte meeste osi. Nagu Gerubino Mozarti „Figaro pulmas“ või Oktavia Straussi „Roosikavaleris“. Samuti olen aastaid laulnud Hänseli rolli Humpertdinci ooperis „Hänsel ja Grete“. Et seda publikule müüa, peab muidugi olema teatud kehaline vorm. Tihti on ka ettelaulmisel nii, et üks väga ilusa häälega inimene ei sobi oma mõõtudelt vastavasse rolli.
Laulja elukutse on raske: tal peab olema sära, võimet ennast müüa, näitlemis- ja lauluoskust ning annet võimalustest õigel ajal kinni haarata. Peab olema elementaarset ingelligentsi, sest tänapäeval ei ole ühtegi rezhissööri või dirigenti, kes sind a-st ja o-st ette valmistaksid. Proovi tullakse ettevalmistatult, seal toimub ainult nn. iluravi.
Te olete juba esinenud Salzburgi kuulsal muusikafestivalil, kas Te kujutate ette, et laulate kunagi ka Bayreuthis mõnes Wagneri ooperis?
Miks ei kujuta. Mul on õnneks selline hääle potentsiaal, mis võib muutuda umbes kümne aasta pärast metsosopranist dramaatiliseks sorpaniks, ebooliaks, Wagneri suunas, seda on mulle korduvalt ennustatud. Aga jätame praegu spekulatsioonid.
Ma ei saa ajakirjanikele ette heita, et nad kirjutavad. See on nende töö. Sooviksin ainult, et nad kirjutaksid rohkem mu saavutustest ega puudutaks privaatsfääri.
Kas olete ka lindistanud?
Turul on üle 20 erineva kammermuusikalindistuse ja kaks muusikafilmi. Eriti õnnestunud on DVD Franco Zeffirelli „La Traviataga“. Ise laulan kõige meelsami Mozarti loomingut. Kuid Rossini lood on jälle väljakutseks, seal on palju kõrgeid koloratuure. Mozart on lihtsalt romantiline, see annab hingele palju.
•••
Praegu saab meie populaarset lauljatari Anne Peebot kuulata rahvusvahelisel Savonlinna Ooperifestivalil. Peale puhkust augustis ootavad sügisel ees mitmed suurprojektid Euroopa linnades, Hiinas ja Itaalias. Praegustel andmetel võib Annely Peebot kuulata detsembris esinemas ka Eestis.