„No mis sel latsel küll viga om?“

Hilda — just nii palub ta kõigil end kutsuda, mitte mingil juhul proua Truupere — on tuttav väga paljudele Toronto eestlastele. Kui mitte isiklikult, siis teavad paljud teda ekstravagantse välimuse järgi, milles mitte kunagi ei puudu üks detail — kübar. Olgu see siis punane või sinine, sulgedega või muude kaunistustega dekoreeritud, aga see on olnud aastaid talle justkui trademark’iks. Kui küsida, mitu kübarat Hildal on, vastab ta ausalt, et pole kunagi lugenud, aga arvatavasti sadades; suurema osa neist valmistanud kübarameister Linda Ool.

Hildaga, kes tänavu suvel tähistas oma 81. sünnipäeva, vesteldes ei tunnetagi vanusevahet — tal on küll aastakümnete jagu elukogemusi, aga ülimalt nooruslik mõttelaad ja ta võib vabalt rääkida näiteks nabarõngaste teemal. Et ta on vahetu suhtleja, teavad kõik tema tuttavad, ning vestlusteemad, mida mõned peavad ehk siivutuks ja ebasündsaks, on tema jaoks loomulikud ja ta ei häbene öelda, mida mõtleb. Sõpradest tal igatahes puudust ei ole: seda kinnitab ta kirev seltsielu, kuulumine mitmetesse klubidesse-seltsidesse-organisatsioonidesse ja ligemale saja inimesega peetud sünnipäevapeod suvilas.

Kõik saab alguse lapsepõlvest, on Hilda veendunud. Seda aega meenutab ta kohati lausa detailse täpsusega ning tal on ülihästi meeles pisimadki mälestuskillud Mulgimaal Karksi-Nuia lähedal asuvast Ärikülast, kus ta üles kasvas ja tollasest, 1920-ndate aastate külaelu mentaliteedist ja suhtumistest. „Sia ei tohi miu sünnupäevale tulla, siul ei ole esä,“ öelnud üks talutütreke. Hilda ei saanud näiteks aru ei siis ega nüüd, miks peaks olema varjamist või ilutsemist vääriv fakt, et ta on vallaslaps ja isata kasvanud — ta räägib alati heldimusega oma memmekesest, keda ta väga armastas, kes temast keerulisel ajal Eestisse maha jäi ja kelle ta 80-aastasena kodumaalt Kanadasse vanaduspäevi veetma tõi.

Hilda jaoks oli ta lapsepõlve kasvukeskkond igati loomulik ning ta ei saanud aru, miks oli ta teistest erinev. Elati väga vaeselt ja kui ta oli paariaastane, pidi ema olude sunnil Valgamaale minema, kuna seal oli tööd. Hilda jäi vanaema hoolde, kes oli päris vana. Vaeste olude kiuste ei mäleta ta nälga, kanad jooksid õue peal ringi. „Nüüd, kui mul on võib-olla sada paari kingi, olen hingelt ikka seesama laps, kel koduõuel joostes varbavahed kanasitaga määritud,“ mõtiskleb Hilda — oma lapsepõlve eest ei põgene ju kuhugi.

„No mis sel latsel küll viga om?“ küsinud vanaema ühtelugu, kui Hilda mingi tema meelest imeliku asjaga hakkama sai. Olgu need esimesed kunstikatsetused, milleks ta leidis endal soont olevat — inspiratsioon, nagu ta rõhutab, toa seinale jäänud lutikajälgedest, ärarebitud papi vahelt paistvatest puupalkidest ja samblast, mis andsid kokku nii ilusa pildi, mis väärinuks lausa raamimist. Kuumaks aetud sukavardaga — mis vanaema meelehärmiks siniseks muutus — hakkas ta puule mustreid põletama ja ilukeppe valmistama. Lisaks igasugustest vidinatest-jubinatest tehtud kollaazhid ning leidlik praktiline meel — näiteks idee liiga suuri saapaid veeloigus leotades väiksemaks teha, millest ta selle tulemusena hoopiski ilma jäi.

Hilda lõpetas Viljandi kaubanduskooli ja kuna igaüks pidi kooli lõpetamise järel teatud ajaks mõnda tallu tööle minema, soovitas ema tal hoopis Saksamaale tööteenistusse minna, et keel suhu saada. Sellest ajast on Hildal kuhjaga mälestusi ja seiklusi: sõbranna kaudu, kelle isa Leipzigi ülemlinnapea, sattus ta kõrgemasse seltskonda ja ta mäletab siiani, kuidas „alamad“ nende ees lipitsesid, mis jättis talle unustamatu elamuse ja põhimõtte kogu eluks: vaadata mitte kellegi peale ei alt üles ega ülevalt alla.

Juhtus nii, et sõja puhkedes Hilda enam kodumaale tagasi ei saanudki. Järgnesid mitmed põgenemised ja laagriajad, elu Inglismaal... Kui tekkis võimalus Kanadasse tulla, hakkas ta piletiraha teenimiseks nahast albumeid valmistama. Mõned neist on Hildal praegugi alles. Missugune peen töö ja filigraanne nahavool. Akadeemilist kunstiharidust pole Hilda saanud, hiljem Kanadas võttis ta küll mitmeid kursusi, kaasa arvatud kalligraafia, millest annab tunnistust ta omapärane käekiri ning kunstipärane allkiri. Igapäevast leiba teenis ta aga kunstist vägagi kaugel oleva tööga, nimelt raamatupidajana. Raske on küll Hildat kujutada ette numbrite maailmas arve kokku ajamas, aga töö talle ilmselt istus. Hoopis paremini kujutab teda kas siis maalimas või muu loomingulise tegevuse juures. N-ö paberitega kunstnik oli aga ta abikaasa Paul, kes õppis neli aastat korrespondentskursusel Ameerika Famous Artists School’is, meenutades muigamisi, et ta koolivend seal oli kunstnik Norman Rockwell, kellega küll kokku ei puutunud. Mõni aasta tagasi manalateedele lahkunud Paulist tunneb Hilda tohutut puudust: iga detail tema kodus on seotud mõne mälestuskillukesega armsast abikaasast, kellega ta iga päev mõtetes kõneleb.

Hildal on omapärane hobi: huvitavate asjade kogumine. Olgu nendeks siis antiikesemed või mitte just suure väärtusega, aga armsad või põnevad nipsasjakesed. Ja muidugi rõivad, ehted — Hilda on kindlasti võimeline end iga päev erinevalt riidesse panema, end huvitavate ja silmatorkavate detailidega täiendades. Kogumiskirg sai alguse juba aastakümneid tagasi all-linnas töötades, kus lõunavaheajal sai ikka Sally Ann’i poodi sisse põigatud, mille mänedzher sai talle perekonnasõbraks. Asju on kogunenud palju — Hilda nimetab nende kogumist lausa haiguseks ja ennast junkoholic’uks ning korra loomine käib juba ammu üle jõu. Aga iga ese on armas, mille kohta võib miskit pajatada. Eriti rohkelt on tal fotosid — jälle ilmub välja mõni kohver piltidega, kus figureerivad alati rõõmsad Hilda ja Paul mitmetes seltskondlikes tegevustes.

Kõik seinad on täis kunsti, eriti Eesti kunstnike loomingut nii siit kui kodumaalt. Suuresti on esindatud Jüri Arrak, Mare Vint ja Andres Tolts, kellega seovad teda sõprussuhted ja kes teda Eestisse külla kutsuvad.
Omaenese loomingu suhtes on Hilda üpris tagasihoidlik, öeldes, et ta pole harjunud ennast kunagi esile tõstma. Ometi räägib looming iseenese eest: EKKT kunstinäitustel on ta pildid alati tähelepanu äratanud ning viimasel sügisnäitusel sooviti neid osta, kuid need kandsid kavalehel märget „not for sale“.

Õige pea saab aga tema loomingust rohkem teada: 28. ja 29. novembril toimub Eesti Maja kunstigaleriis kahe kunstniku — Aarne Hans Vahtra ja Hilda Truupere näitus, mille avamine on 28. nov. kell 17.00. Eks siis saab näha, „mis sel latsel küll viga om?“, nagu ta vanaema seitse aastakümmet tagasi imestas.

Märkmed: